Otse põhisisu juurde

10 asja, mis ülikooliajaga muutunud on

  1. Arvestan kõik hinnad ümber toiduks. Kui varem nägin poes mõnda riideeset või kohvikus huvitavat rooga menüüs või ükskõik milliseid meelelahutusega seotud hindu, mõtlesin kohe, palju alkoholi selle eest osta saaks. Nüüd lähevad mõtted automaatselt sellele, mitu söögikorda ma saaks endale sama hinna eest lubada, kui palju odavam oleks süüa enda valmistatud toitu, kui palju saaksin poest toiduaineid sellise eelarvega kokku osta ja kui mitmeks päevaks... 
  2. Olen hakanud oma riidekappi korras hoidma. Kui enne oli mu kapis räige segadus ja kõik asjad viskasin suvaliselt hunnikusse, siis nüüd ma lihtsalt ei suuda seda teha, kuna ma tean, et pärast on vähe aega ja palju ebamugavust riiete triikimise ja pesu ja kes teab millega veel.
  3. Iga kord enne toidupoodi või välja minemist vaatan pangaarve üle. Nagu mis siis, kui üleöö olen kaotanud mitukümmend eurot? Mis siis, kui tegelikult kulus poes rohkem kui tšekil kirjas? Äkki vedasin eelmisel ööl kihla, et viskan kogu oma pangaarvel oleva raha Emajõkke? 
  4. Sunnin end armastama kohvi. Täiesti vältimatu on, et vahel tuleb loengutes/loengute nii hull unekas peale, ja ees on veel loeng, ja siis on vaja õppida, ja siis on veel mõni üritus... Ühesõnaga, kohvita ei saa. Ja pealegi, õppehoonetes on masinakohv ainult 70 senti. Panen lihtsalt hunnikutes suhkrut ja valin alati mingisuguse pähklicappuccino vms, siis ei ole see nii väga kohvi moodigi.
  5. Kui kuskil tänavanurgal näen uut kaltsukat, märgin selle oma mental mapile. Sest kust veel peaksin ma riideid saama endale lubada.
  6. Kodu (tähendab, ühikas) on kindlus, tra. Kallid korterikaaslased, ärge tooge meie olematu pinnaga kööki teisipäeval kell 23 õhtul näljaseid sõpru, kellele on vaja hakata süüa tegema, koos jalgpalli vaatama, naerma ja üürgama. Seda kõike on kuulda mitme korteri kaugusele, läbi kõigi nende imeliste paberseinte.
  7. Sõit Tallinna ja Tartu vahel on muutunud lühikeseks. Kui enne tundus rongis või bussis või autos loksumine tohutult pikk, siis nüüd on sõit muutunud järsku kiirestimööduvaks ja nauditavaks. See on aeg, kus saab lihtsalt rahulikult olla ja lugeda või aknast välja vaadata ja muusikat kuulata, ilma et peaks kuskil ringi rabelema.
  8. Mul pole enam vaja raskeid kotte kanda???.... Vahel ei ole mõtet isegi pastakat ja vihikut kaasa võtta.
  9. Ma ei tea mitte ühegi õppejõu nime, mille saaksin näoga kokku viia. Esiteks, nad vahetuvad. Teiseks, ma näen neid nii harva, et heal juhul saan aru, kui sama õppejõud minu ette teist korda loengut pidama ilmub.
  10. Mäkk on gurmeerestoran. Kuna väljas ei söö ma enam põhimõtteliselt üldse, siis kiirtoidukoht on justkui luksus: toit saab kohe valmis ja pärast ei ole nõusid, mida vaja pesta. Olen end paar korda lohutanud/premeerinud friikate ja burksiga, ja see on nii ilus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.