Tabasin end täna mõttelt, et minu elust on kadunud peaaegu igasugune originaalne mõtteviis. Selline, mis ammutab ainest täiesti suvalistest asjadest - raagus puust, pilvisest taevast, naeratavast võõrast - ja jõuab välja grandioossete filosoofilisteni teemadeni, mis sunnivad korraks peatuma, oma tegevust lõpetama ja lihtsalt oma mõtetesse sukelduma. Kui nüüd öelda vähem poeetiliselt: mu peas ei ole enam mõtteid, mis ei liiguks mööda ettetallatud ja argiseid teeradu. Mõelge korraks, millal oli teil viimati peas mõni mõte, mis ei olnud mingil viisil seotud igapäevaste toimetustega? Mis ei kvalifitseeru kategooriatesse "mida täna süüa teha", "mis mul vaja täna ära õppida" ja "miks see isik mu ees nii aeglaselt kõnnib/sõidab"? Mis toob pähe midagi täiesti uudset ja tekitab tunde, justkui oleks see just nüüdsama avanud silmad millelegi tundmatule, loonud uue ja parema arusaama elu toimimisest? Isegi ühiskondlikud diskussioonid, debatid, arvamusartiklid, v