Iseloodus

Tabasin end täna mõttelt, et minu elust on kadunud peaaegu igasugune originaalne mõtteviis. Selline, mis ammutab ainest täiesti suvalistest asjadest - raagus puust, pilvisest taevast, naeratavast võõrast - ja jõuab välja grandioossete filosoofilisteni teemadeni, mis sunnivad korraks peatuma, oma tegevust lõpetama ja lihtsalt oma mõtetesse sukelduma. Kui nüüd öelda vähem poeetiliselt: mu peas ei ole enam mõtteid, mis ei liiguks mööda ettetallatud ja argiseid teeradu. Mõelge korraks, millal oli teil viimati peas mõni mõte, mis ei olnud mingil viisil seotud igapäevaste toimetustega? Mis ei kvalifitseeru kategooriatesse "mida täna süüa teha", "mis mul vaja täna ära õppida" ja "miks see isik mu ees nii aeglaselt kõnnib/sõidab"? Mis toob pähe midagi täiesti uudset ja tekitab tunde, justkui oleks see just nüüdsama avanud silmad millelegi tundmatule, loonud uue ja parema arusaama elu toimimisest? Isegi ühiskondlikud diskussioonid, debatid, arvamusartiklid, v

Juba teist aastat on minu koduks Tartus üks kena Narva maantee ühiselamu. Tegu pole küll suuremat sorti peoühikaga, oma naabreid üldiselt eriti nime- ega nägupidi ei tunta ning ka ühiselamule pühendatud Facebooki grupis valitseb enamjaolt vaikus. Ometigi on siin elatud ajast juba kogunenud mõningaid huvitavaid/naljakaid/kahtlaseid mälestusi, mida tulevastele põlvedele nooruspõlvest heietades jutustada. Et aga vanaduspõlves ei kimbutaks halb mälu ja head lood ei ununeks, siis on ju hea võimalus need juhtumised siiagi kirja panna ja see-eest neid ka teistega jagada. Meie korteriboksis jagab kööki ja vannituba neli inimest, seega kaks tuba. Õnneks olen olnud piisavalt kaval ja skeeminud endaga ühte tuppa elama ainult endisi klassikaaslasi, seega võin oma toaeluga rahul olla. Küll on aga teised lood kõrvaltoa naabritega, kelleks on siiani olnud alati välisüliõpilased. Praegu elab neid siin juba kolmas ports, seega uusi nägusid on selle lühikese aja jooksul nähtud juba küllalt. Juhtun