Otse põhisisu juurde

Mallipõhisest mõtlemisest

Tabasin end täna mõttelt, et minu elust on kadunud peaaegu igasugune originaalne mõtteviis. Selline, mis ammutab ainest täiesti suvalistest asjadest - raagus puust, pilvisest taevast, naeratavast võõrast - ja jõuab välja grandioossete filosoofilisteni teemadeni, mis sunnivad korraks peatuma, oma tegevust lõpetama ja lihtsalt oma mõtetesse sukelduma. Kui nüüd öelda vähem poeetiliselt: mu peas ei ole enam mõtteid, mis ei liiguks mööda ettetallatud ja argiseid teeradu.

Mõelge korraks, millal oli teil viimati peas mõni mõte, mis ei olnud mingil viisil seotud igapäevaste toimetustega? Mis ei kvalifitseeru kategooriatesse "mida täna süüa teha", "mis mul vaja täna ära õppida" ja "miks see isik mu ees nii aeglaselt kõnnib/sõidab"? Mis toob pähe midagi täiesti uudset ja tekitab tunde, justkui oleks see just nüüdsama avanud silmad millelegi tundmatule, loonud uue ja parema arusaama elu toimimisest? Isegi ühiskondlikud diskussioonid, debatid, arvamusartiklid, vaidlused, seisukohad - kõik kordavad enam-vähem sedasama juttu, mida me kõik juba kümneid ja sadu kordi kuulnud oleme. Ükskõik kellega võib arutleda ükskõik millisel teemal, kuid laias laastus teavad mõlemad osapooled juba teise argumente ette. Igal teemal oleks meile justnagu mingisugused seisukohad juba ette antud ja me ei pea pikemalt mõtlema, võttes mõne neist omaks. 

Mida rohkem muutub minu elu rutiinseks, minu toimetused maiseks ja argiseks, seda enam saan ma aru, et minu mõttetegevus närbub järjest enam. Ja mis kõige hullem - ma ei pane seda tähele ja tunnen, et olen eluga ju üpris rahulgi. Täiesti märkamatult suruvad piirid ennast ise mu mõtlemisele peale: niigi on palju tegemist igapäevaste asjadega ja ega otsest vajadust mõtisklemiseks ju polegi. 

Oma keha tervena hoidmiseks teeme (või vähemalt lubame teha) sporti. Vaimu turgutamiseks ja elamuste saamiseks käime teatris, reisime, külastame muuseume ja loeme raamatuid. Aju treenimiseks soovitatakse ikka lahendada ristsõnu, mõelda kaasa telekast näidatavatele mälumängudele. Ometigi ei arendata inimestes loomingulist, filosoofilist, uudset mõtlemist. Koolides natuke justkui üritatakse seda teha - pannes lapsed kirjutama äärmiselt mallipõhist teksti (arvamusartiklit, kirjandit, you name it), milles hinnatakse piinliku täpsusega stiili (minule siiani müstiliseks jäänud parameetrit), vormistust ja õigekirja (okei, selle ma õigekirjafännina andestan). Me peame küll kirja panema oma arvamuse, kuid me teeme seda nii, et me ei ütleks oma arvamust välja liiga selgelt - võib-olla ei sobi õpetajale meie seisukoht? Võib-olla kaldume liialt kõrvale formaalsest ja neutraalsest kirjutamisviisist? Kergem on ju toota näotut, juba olemasolevaid seisukohti kinnitavat ja kordavat teksti. Iseäranis juhul, kui samal ajal on teha veel miljon kodutööd, ja oma arvamuse läbimõtlemiseks ei jätku jõudu ega aega. Ning samal ajal lämmatavad kõik teised ained koolis igasuguse iseseisva mõtlemise ja suruvad selle järjest sügavamale raamidesse.

Nii tekivadki inimesed, kes pole omaenda mõtteid ja arvamust tegelikult enda jaoks tõeliselt läbi mõelnud, vaid end mugavalt kohandanud vastavalt kellegi ette antud mõttemallile. Ja pole ime, et järjest enam tunneme, et me oleme elus nagu natuke eksinud. Me ei tea, mida me tegelikult tahame ja elult ootame. Tundub, nagu me lihtsalt lepiks mingil hetkel sellesama etteantud mõttemaailmaga, kas siis mugavusest või suutmatusest mõista, et meie enda mõttetegevus on juba aastaid rutiinsuse poolt tuimaks tambitud. Ja mida teevad eksinud inimesed? Üritavad iseennast leida. Ja olge mureta, ka selle jaoks on juba etteantud rajad olemas.

______________________________________

PS. Arvatavasti mõtleb keegi, et mis siis lahendus on. Mina pole veel piisavalt kaugele arenenud mõtteguru, et sellele vastust leida. Ometigi ei poolda ma seda mõtteviisi, et peaksime hakkama kõik vabakutselisteks maailmaränduriteks ja loobuma täielikult igasugusest olemasolevast süsteemist. Ma arvan, et esiteks tuleks lihtsalt pöörata tähelepanu sellele, kui vähe me tegelikult mõtleme mitteargistest asjadest, ja juba see oleks ju samm selle poole, et me üritaks olukorda iseenda jaoks muuta. Lasta endal mõnikord eemalduda oma igapäevasest elust, olla rahulikult eemal tavapärasest sagimisest (ja Postimehe naeruväärsetest click-bait pealkirjadest) ja üritada lasta oma mõtetel teha seda, mida nad ise tahavad. Leida enda jaoks see hetk, mil võibki kõik muud mured ja toimetused pausile panna ja nad endast korraks maha jätta, keskendudes ainult iseendale, oma mõttemaailmale ja endas toimuvale. Iseenda kuulamine võiks toimuda ükskõik kus, kas või bussis sõites, süüa tehes või duši all seistes. 

_______________________________________

PPS. Ei pretendeeri arvamusliidri kohale. 

Kommentaarid

  1. Mõnusalt mõtlemapanev lugemine :) Mu endagi mõte on samas suunas rännanud, aga mitte kuigi kauaks pidama jäänud. Olen ka enda puhul täheldanud, et ma ei mõtiskle enam nii palju kui varem. Aeg ajalt tunnen sellest vägagi puudust. Küllap on see kiire elutempo selles süüdi. Pole lihtsalt aega ega peale pikka päeva ka jaksu, et iseenda sisemaailmale pühenduda.Ega sageli ka inimesi, kes suudaksid ja tahaksid mõista ja arutada neid ideid.
    Samas tõstatan ka mõned küsimused. Kas kõik üldse tahavad ise eriti palju mõelda? Ise mõtlemine sügavatel teemadel, eriti millestki abstraktsest, on ju raske, pingutustnõudev ja inimene on teadupärast üsna laisk: kui pole ilmtingimata vaja, siis ei tee. See väide ei tähenda, et ma su arvamusele kuidagi vastanduks. Ka ma tahaks näha rohkem inimesi, kes oskavad ja tahavad mõelda. Ja taas jõuan ma sinna, mis aitaks seda parandada: parem haridus. Sellest oleme me sinuga juba palju rääkinud :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.