Otse põhisisu juurde

Pildikesi ühikaelust

Juba teist aastat on minu koduks Tartus üks kena Narva maantee ühiselamu. Tegu pole küll suuremat sorti peoühikaga, oma naabreid üldiselt eriti nime- ega nägupidi ei tunta ning ka ühiselamule pühendatud Facebooki grupis valitseb enamjaolt vaikus. Ometigi on siin elatud ajast juba kogunenud mõningaid huvitavaid/naljakaid/kahtlaseid mälestusi, mida tulevastele põlvedele nooruspõlvest heietades jutustada. Et aga vanaduspõlves ei kimbutaks halb mälu ja head lood ei ununeks, siis on ju hea võimalus need juhtumised siiagi kirja panna ja see-eest neid ka teistega jagada.

Meie korteriboksis jagab kööki ja vannituba neli inimest, seega kaks tuba. Õnneks olen olnud piisavalt kaval ja skeeminud endaga ühte tuppa elama ainult endisi klassikaaslasi, seega võin oma toaeluga rahul olla. Küll on aga teised lood kõrvaltoa naabritega, kelleks on siiani olnud alati välisüliõpilased. Praegu elab neid siin juba kolmas ports, seega uusi nägusid on selle lühikese aja jooksul nähtud juba küllalt. Juhtunud on nii ilusat kui ka valusat, kuid kõige meeldejäävamad lookesed on nüüd igatahes teie ees.

1) Hiina kapsas. Eelmise aasta sügisel elas minu kõrvaltoas mõnda aega üks vaikne Hiina päritolu tüdruk, kelle kööki sattudes hakkasid korteris alati eksootilised ja omapärased toidulõhnad levima. Peagi leidsin köögikappidest ja -sahtlitest tundmatu välimusega pakendeid ja vürtse, mis arvatavasti selle huvitava lõhna põhjuseks olidki. Ühel unustamatul õhtul juhtus aga midagi imelist: neiu valmistas enda jaoks liiga suure portsu vürtsikat kapsast. Nii juhtuski, et ta otsustas seda kõigi korterikaaslastega jagada. Temaga samas toas pesitsev Tšehhist pärit Hanka ei suutnud meeletult terava roa peale nägu krimpsutamata jätta, aga kuna mulle tundus kapsas igati maitsev ja hea, sain seda lausa topelt. Ja mis veel parem - kapsa valmistamisel kasutatud maitseaine sain päranduseks endale.

Vahepeale topin siia ühe eelmisel aastal kinni püütud päikesetõusu (ühikaaknast).


2) Ootamatu külaline. Üsna hiljuti, nii mõni nädal tagasi, olin just käinud värskendava duši all, keeranud endale suure ja uhke käterätiturbani pähe ja valmistanud aurava taldrikutäie pelmeene, kui minu rahulikku idülli katkestas ootamatu välisukse avamine. Tegelikult oleks vist isegi õigem öelda, lahtikiskumine. Tardusin oma toolil paigale ja olin vist umbes sama üllatunud ilmega nagu lühike ja jässakas, arvatavasti hispaaniaverd noormees. Jõllitasime hetkeks üksteisele sõnatult otsa, kuni noormees lõpuks minu kõrvaltoas elavate hispaania neiude tuppa sisse murdis. Suures ähmis jättis ta välisukse ka lahti.

3) Ootamatud helid. Kuigi ühikatoa uksed on varustatud kõlava sildiga "helikindel", on seinad siin majas ometigi justkui paberist, mistõttu neist imelistest ustest pole just suuremat kasu. Nii juhtubki, et kõrvaltubadest (ka alt) kostab vahel kõiksugu kummalisi hääli. Kõige eredam mälestus pärineb mul aga eelmise aasta talvekuudest, kui istusime toanaabriga ja õppisime usinalt eksamiteks. Umbes kella 17 paiku lõhestasid vaikust kuskilt määratlemata suunast (kõrvalt? alt korterist?) paaritumishelid, mis oma suures kires valjusti kajasid. Nii jätkus see paar tundi, ilma pausideta (!). Samal varahommikul, täpsemalt kell 5, ärkasin nendesamade helide peale. Nüüdseks on see paar kahjuks/õnneks kas ära kolinud või lahku läinud.

Olen võtnud kombeks endale ise tuppa lilli soetada, siin on vahelduseks üks foto maikuust, mil see ilus orhidee veel surnud polnud.

4) Rikutud pann. Hoiatus tulevastele sinisilmsetele ühikaasunikele: kui tahate, et teie köögitarbed ilusaks ja terveks jääksid, siis parem on neid kööki jagamiseks mitte jätta. Või veenduda sajaprotsendiliselt, et teie naabrid on suurepärased kokad ja igati kursis vajalike ettevaatusabinõudega, mis säästavad teie potte-panne hävingust. Mina olin kahjuks eelmisel talvel veel naiivne ja lootsin siiralt, et minu kööginõud toovad teistele vaid rõõmu ja head toitu, saades vastutasuks õrna kohtlemise osaliseks. Aga tutkit. Ühel kaunil õhtul astusin reipalt sisse kööki, kuid vaid selleks, et sattuda peale oma vene päritolu korterikaaslase Ira toiduvalmistamisele: neiu võttis muna, lõi selle õli kasutamata tulikuumale pannile ja hakkas rõõmsalt munaputru valmistama. Loomulikult kõrbes kõik täiesti lootusetult põhja ja hiljem oli köögist pikka aega kuulda, kuidas Ira minu õnnetut panni puhtaks nühkis. Kahjuks ei õppinud neidis oma kogemusest ning jätkas veel mõnda aega minu panni hävitamist. Nüüd on mul uus ja ilus pann, mida hoian eranditult oma toas riiulil.

5) Satikad kapis. Veel üks asjalik nõuanne: ärge jätke mitte ühtegi toiduainet suveks köögikappidesse. Isegi sool, suhkur ja muud kuivained viige koju või sööge aegsasti ära. Nimelt ootas mind sel aastal ühikasse saabudes ebameeldiv üllatus: kõik minu (ja teiste suvitama läinute) toiduvarud olid täis mingisuguseid surematuid pisikesi musti elukaid. Minu suur võitlus nendega kestis mitu-mitu päeva. Viskasin välja kogu toidu, käisin kõik kapid (ka külmkapis oli neid tulnukaid!) üle esmalt kodukeemiaga, seejärel veel äädikaga (mitu korda!) ning hoiatasin kõiki naabreid, et ärgu pangu kappidesse midagi: näljutame need jubedikud surnuks. Ja kuigi kogu see suur ettevõtmine kandis vilja, oli veel paar nädalat hiljemgi vahel võimalik kuskilt mõni väike saatana sigitis kätte saada ja torudest alla lasta.

Ja üks kena vaade ühika lähistelt ka siia.

6) Kadunud toit. Kuigi see ei juhtunud minuga, võib ometigi järgmisest juhtumisest jälle sinisilmsetele kasu olla. Ka see käib toidu kohta, nimelt: ärge jätke enda valmistatud hõrku eineid kuskile nähtavale kohale seisma. Toppige kõik sügavale külmkappi. Nimelt valmistas mu toakaaslane hiljuti ühe äärmiselt meisterliku ja maitsva roa, mida ta enne loengusse lahkumist kappi ei pannud. Tagasi jõudes oli tema üllatus suur, kui selgus, et toit on leidnud oma tee meie kõrvaltoa Hispaania tüdruku kõhtu. Temalt aru pärides oskas ta vaid vastata, et arvas, et selle toidu valmistas talle tema lahke toakaaslane ja jättis selle spetsiaalselt tema jaoks pliidile (kuigi tavaliselt on nende toidumenüüs vaid friikartulid, nagitsad ja kiirnuudlid). Ja isegi kui tegu oligi tõepoolest ausa eksimusega, siis ikkagi: hoidke kümne küünega kinni oma retsepti järgi valmistatud kallitest roogadest.

Eks ühikas käi elu ikka nii, et ise võid olla kõige rahulikum ja rutiinsem inimene siin maamunal, aga küll need teised elanikud sinu ellu värvi ja särtsu lisavad. Muidu poleks ju tulevikus kellelegi rääkida, kuidas see ühikaelu ikka kõige hullem (heas või halvas mõttes?) periood elus oli.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.