Otse põhisisu juurde

Keskmise psühholoogiatudengi kannatused


Varsti saab juba täis minu kolmas semester psühholoogia erialal! Tuleb tõdeda, et kuigi vahel tundub, et osa loengutest on üpris hämad ega tunne suurt tungi seal kohal käia, on ikkagi tajuda, et vahepeal on toimunud suured muutused. Ülikooli tulles tundsin end ikka paraja võhikuna ja sain aru, et ma ei taju veel üldse teadusliku psühholoogia maailma. Nüüdseks on aga järsku juurde tulnud nii palju uusi teadmisi, et aastatagune mina tundub sellevõrra veel võhiklikum. Lisaks sellele, et omandatud on palju kasulikke ja huvitavaid teadmisi ja oskusi, on psühholoogia õppimine avaldanud mõju ka eraelule ja maailmapildile, sellele, kuidas ma igapäevaelus asju näen. Ja siis ma mõtlesingi, et võiks ju teistega jagada, milliste muutustega üks keskmine psühholoogiatudeng (ehk siis mina) rinda peab pistma.

  • See on küll üpris laialt levinud ja tuntud teema, aga mainin seda siiski. Kuuldes, et õpid psühholoogiat, küsib inimene närviliselt: "Noh, kas panid mulle ka juba diagnoosi ära?" Sellist suhtumist esineb muidugi kõiksugu variatsioonides, toonides ja sõnastustes, ehk siis vt ka: "Kas oled kogu vestluse mind siin nüüd analüüsinud?", "Noh, kas ma olen siis hull?", "Mida huvitavat sa minu kohta siis järeldanud oled?", Ära mind siis hullumajja vii", "Loed siin teiste mõtteid, jah?" ... Eks paar esimest korda võib ju naljakas olla, aga lõpuks vaatad lihtsalt küsijale tuima näoga otsa ja üritad oma emotsioonitusega mõista anda, et see poolnärviline nali/jutujätk on juba sajandat korda kasutusel ja sellele pole mitte midagi asjalikku vastata. (Tõsiselt though, mida inimesed loodavad vastuseks kuulda? "Jah, ma arvan, et sul on isiksusehäire, pane ennast igaks juhuks vastuvõtule kirja?" või just vastupidi, tahavad kinnitust oma seisukohale, et nad on igati terved ja korras?) Diagnoosimine ja analüüsimine on igatahes palju keerulisem protsess ja alles-saime-tuttavaks-sõidame-ühes-autos-Tartust-Tallinna inimese hingeelu ma pole tõepoolest lahanud. 

  • Iga kord, kui näed mõnd Postimehe/Naine24/misiganes väljaande poolt avaldatud artiklit "teaduslikust uuringust", muutud kohe kahtlustavaks. Nagu, kus on viited??? Allikad???? Info, mille põhjal sa selle plahvatusliku pealkirjaga järelduse tegid?? (OhmygoOOooOod! Ma lähen alati nii närvi!!) Täiesti uskumatu, millist omaloomingut selles vallas tehakse. Mõni artikkel ei maini isegi, kes ja kus ja millal selle uuringu läbi viis, rääkimata siis reaalsetest viidetest ja linkidest. Sõnastan asja lihtsalt: tavaliselt on tegu uuringuga, kus on osalenud vähe inimesi, mille tulemused on olnud suht "meh", aga mida autor on mingisugusegi "avastuse" tegemiseks kallutanud ja tulemuste tähendust paisutanud, mida omakorda on keegi klikijanus ajakirjanik pealiskaudselt lugenud ja seda tulemust omakorda veel paisutanud, ja... Noh, tulemuseks on see, et tulemust kui sellist tegelikult väga ei pruugi ollagi. (Eriti, kui keegi pole seda uuringut korranud.) Ja siis sa oled sunnitud jälgima, kuidas Facebookis laigitakse/jagatakse selliseid artikleid sõnadega "haha, vaata, ma armastan kohvi, seda pidid psühhopaadid armastama, haha, ma arvasingi et ma natuke psycho lol" või "siniste silmadega inimesed seksivad rohkem, tundub et mul veab" või mis iganes muu jaburus parasjagu liikvel on. Lihtsalt, igapäevane frustratsiooniallikas. (Kes oleks arvanud, et ma tudengiks saades hakkan sellise asja pärast närvi minema?.....)

  • Nagu meediaväljaannete pealiskaudsusest veel vähe oleks, aga ajapikku hakkavad isegi teaduslikes väljaannetes avaldatud artiklid ja uuringud kahtlusi esile kutsuma. Nagu, kas ta valis ikka kõige sobivama katseplaani? Kas ta valim oli ikka piisavalt hea ja mitmekülgne, et teha neid üldistusi, mida autor tegi? Kas tulemused ja järeldused on ikka täiesti objektiivsed? Kas see autor ei viidanud mitte liiga palju iseendale? Või siis avastad tööd põhjalikult uurides, et korrelatsioon on suhteliselt madal, aga autor on seda mõõdukaks nimetanud, ühesõnaga.... Kas elu on üks suur vale ja hämamull? (Okei, olgem ausad, asjalikke uuringuid on ka ja tegelikult on uusi teadmisi ja avastusi ikka tehtud, aga eks seda kõrvalprodukti lambimate artiklite näol on ka ikka päris arvestatav hulk.) Ehk siis, ka teadusmaailm ise pole puhas veidikesest pealiskaudsusest ja hämast, milles ma seal ülevalpool peavoolumeediat süüdistasin.

  • Pärast hoolikalt kõikide sümptomite ja diagnooside päheõppimist hakkad igal pool sümptomeid nägema. Kõigepealt muidugi endal. Poogid endale kõiksugu häireid külge ja mõtled, et kuidas keegi sind veel sunniviisiliselt psühhiaatri jutule pole viinud (okei, nii hull see asi ka pole). Aga algul tunduvad mõned sümptomid küll üpris tuttavad, ja eks nii mõnigi on arvatavasti enamikul inimestest esinenud ka, lihtsalt mitte piisavalt pikaajaliselt ja tugevalt ja arvukalt, et see päris häire mõõtu välja annaks. Igatahes, järgmine etapp on loomulikult see, et hakkad neid sümptomeid nägema justkui teistel. Mõtled mõnele kuulsusele ja oled nagu... jaa, siin võiks ju näiliselt täitsa selle ja selle sümptomi välja tuua. (Ja võib-olla, kõigest võib-olla, tähendab see, et mõnes mõttes võib vahel harva esimene punkt "kas oled mind juba analüüsinud?" natuke tõele ka vastata. Noh, mis teha, kui sümptom une pealt peas ja inimene tundub natuke selle moodi käituvat.) Või veel enam, raamatut lugedes või filmi vaadates avastad, et jälgid väga hoolikalt tegelaste iseloomu ja käitumist, et välja selgitada, ega autor pole kogemata/meelega loonud mõnd vaimse häirega tegelast. Olgu see veidi tähenärijalik või snoobilik, aga oma ala fännina pakub see ainult lõbu.

  • Mida rohkem õppimisse sukeldud ja mida detailsemalt aju funktsioone tundma õpid, seda rohkem imestad, et kuidas maailmas üldse terveid inimesi on. See pole isegi nali. Lihtsalt iga loenguga selgub veel tuhat-miljon-triljon pisiasja, mis võivad erinevatel eluetappidel inimese ajus ja toimises valesti minna, tuues kaasa häireid, mida enne ülikooli tulemist oli raske isegi ette kujutada (Capgras sündroom, mille puhul inimene usub, et tema lähedased on välja vahetatud teisiku vastu; dissotsiatiivne fuuga, mille kestel inimene kaugeneb oma identiteedist ja näiliselt normaalselt käitudes põgeneda kodunt kuhugi kaugele, ja pärast on toimunu kohta inimesel mälulünk; jpm). (Häirete nimedele vajutades saab lingiga kirjeldust ka uurida.) Ja siis mõtledki, kui imelik ja imeline see ikka on, et maailmas on nii palju (enam-vähem) normaalselt funktsioneerivaid inimesi.

  • Tänaval kõndides, telekat vaadates, ühesõnaga ükskõik kus viibides ja reklaame silmates mõtled, et noh, mis mõjutustehnikat nad siin siis kasutada on üritanud. Facebooki loose vaadates mõtled, et noh, see tõenäosus võita on ju nii väike, mis ma ikka osalen (ja siis osaled). Vaatad, kuidas jälle mõni firma üritab tõestada, et selle toode on vaid valitutele, tarkadele, arukatele, tublidele, eksklusiivsetele inimestele, kes teevad kindlasti õige valiku ja ostavad just selle toote! (Ja siis võib olla ostad ka.) (Tõtt-öelda see punkt oli aktuaalne pigem esimese kursuse esimesel semestril, argielu kipub säärast tähelepanu pikapeale summutama.)

  • Ja viimaks, oled meeletult tänulik, et sinul on kõik (loodetavasti, enam-vähem) korras. Tänad kindlasti mõttes vanemaid nende geenide eest, mis pole sulle (vähemalt veel teadaolevalt) mingit haigust/eelsoodumust edasi kandnud, ja näiliselt probleemse, kuid laias laastus ikkagi sooja perekeskkonna ja suhete eest, mis on sind halvemate löökide eest säästnud. Siis tänad veel ennast ka, et tulid sellisele erialale, mis su silmad nii paljudele asjadele avas ja õpetas, kuidas endaga oleks hea käituda. (Ja siis natuke nead seda, et kooliprogrammis ei jagata mõningaid baasteadmisi, mis gümnaasiumis oleks arvatavasti stressi vähendanud.) Ja siis oled tänulik, et tegelikult neid keskmise psühholoogiatudengi kannatusi nii väga ei olegi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.