Otse põhisisu juurde

Miks mulle on Tartu hakanud meeldima rohkem kui Tallinn


Tartusse kolides tundus mulle, et minu kodu, hing ja süda jäävad ikkagi pealinna. Nõmme vaiksete kõrvaltänavate, kõrgete mändide, arvukate teatrihoonete ja bussi number 14 istmete vahele. Maailmas reisides olen aru saanud, et mulle meeldivad tohutult suurlinnad oma melu, piiritute võimaluste ja kiire eluga. Olen nautinud Peterburi valgeid öid ja pimedaid metrookäike, Berliini rohelisi parke, Pariisi kunstimuuseume ja Bulgaaria Tequila Sunrise kokteile (võib-olla viimaseid mitte just niivõrd nautinud). Iga kord, kui olen Eestisse naasnud, tuleb peale omamoodi igatsus suurlinna elu ja seikluste järele. Nii et kui kolisin Tartusse, et alustada oma ülikooliteed, tundus mulle, et see linn lihtsalt ei saa mulle südamelähedane olla. Väike ja kompaktne, kõik käe-jala juures, samad teed ja samad hooned, kõik on kinnisilmigi peas ja tuttav. Ja ometi olen järsku mõistnud, et Tartu on muutunud minu jaoks mingisuguseks rahuoaasiks, kust ei tahagi enam (mõttetult kalli) LuxExpressiga Tallinna manu sõita.

Vaatamata sellele, et Tartu on nii väike, tekitab ehk loogikavastaselt just Tallinn tunde, et olen piiratud, kammitsetud, omal moel vanglas. Kui tunnen end Tartus halvasti, võin kohe seada sammud mõnda meelerahupaika: mõnda parki, botaanikaaeda, vajadusel ka ostukeskusesse oma rahakotti ja rasket meelt kergemaks tegema. Kui tunnen end halvasti Tallinnas, ei ole mul sellest mingit väljapääsu. Väljaminemine on eraldi ettevõtmine, pealekauba väsitav ja tüütu. Igal pool on liiklus, ainus kena park on Kadriorus (loe: kõige kaugemas ja ebamugavamas kohas üldse, peale Kakumäe), bussiga sõidad lähimasse mõttekasse kohta heal juhul pool tundi... Juba ainuüksi mõte sellest on nii kurnav, et jäädki koju kopitama. Tartu on aga nagu väike hädaabilinn: mis iganes sind ei vaevaks, kõik on lähedal ja valmis sind aitama, su meelt parandama. Olgu selleks siis loodus, odava alkoholiga baar, ilusate kingadega ostukeskus või väsitav jooksurada.

Teine asi, millest ei saa ma üle ega ümber, on kliima. Nali naljaks, aga kui elada Tartus, ei olegi Eesti kliima nii jube! (Kuulge, see on ju täiesti erakordne asi, mida öelda... Kõik boonuspunktid Lõuna-Eestile.) Võrreldes Tallinnaga on Tartus kogu aeg päikeseline, soe ja sulnis. (Halva ilma korral võid teha seda, mis on kirjas eesolevas lõigus.) Talved on rohkem talve moodi, kevad tuleb varem, suvi on soe ja ilus, sügis kuldne ja värviline... Tuled Tallinnasse ja jälle vaatab hall sopane taevas vastu. Ja mõni bemm kastab su veega ka veel üle.

Siit jõuamegi mu järgmise punktini: liiklus. Tartus on kõik nii rahulikud, nii sõbralikud. Sa võid südamerahus minna rohelise tulega üle tee ega pea muretsema, et jääd oma mõlemast jalast ja heast tujust ilma. Tallinnasse jõudes astud (mõttetult kalli!) LuxExpressi pealt maha ja pead kogu oma aju extra high super alert funktsiooni sisse lülitama, et jällekord siinse džungliga kohanduda. 

Tegelikult on liiklus vaid üks väike osa suuremast probleemist mentaliteediga, mis eristab Tartu ja Tallinna inimesi. Tallinnas on kõik nii uskumatult pinges, mornid, pahurad ja stressis. Inimesed on näost reaalselt hallid, tekitades juba ainuüksi oma olekuga ümberringi sellise õhkkonna, et tahaks kiiremini kuskile Eestist kaugele puhkusele sõita. Keegi ei tunne ennast mugavalt, kõik oleksid justkui valmis üksteisele kõrisse kargama. Ja selleks, et sina ei osutuks selleks, kellele kõrisse karatakse, tuleb ka endal ette manada tähtis ja üleolev nägu... Aga Tartus! Tartus inimesed naeratavad! Meeleolu ja õhkkond on niivõrd rahulik, sõbralik ja loomulik. Ma tunnen end seal vabalt, rõõmsa ja tegusana! Küllap mõjutab ka ülikooli olemasolu minu/inimeste produktiivsust ja aktiivsust, kuid elu on näidanud, et iga kord, kui jala Tartusse tõstan, hakkavad asjad laabuma ja kõik läheb omale kohale. Ma tahan erinevate asjadega tegeleda, midagi uut kogeda. Tallinnas tahaks aga lihtsalt diivanile teleka ette prantsatada ja elu üle halada. 

Aitäh, Tartu, et mind omaks oled võtnud. Mul läks aega, enne kui sinusse armusin, kuid nüüd oled mulle saanud rohkem koduks kui Tallinn seda iial on olnud.

Ühest küljest tahaks öelda, et inimesed, tulge Tartusse: siin on nii hea! Aga teisest küljest... Inimesed, ärge tulge Tartusse: siin on nii hea...

Kommentaarid

  1. Paitab kõrvu, kui keegi mu kodu- ja lemmiklinna kiidab! :)

    Olen vägagi nõus selle pingeolekuga, mis tekib Tallinnas liiklemisega. Olen ka autoga proovinud ja see oli päris närvesööv. Okei, olin siis load võrdlemisi alles saanud ka.
    Ilma ei oska kommenteerida, kuid kõige lähedust näen pigem plussina, eriti võrreldes Tallinnaga. Ei meeldi Tartu väiksus siis, kui tahadki näiteks väga kodusena kiirelt poes ära käia, aga alati on arvestatav võimalus mõnda tuttavat kohata.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.