Otse põhisisu juurde

Kuidas romantilised filmid ja kirjandus loovad ebarealistlikke ootusi


Disclaimer: Ma olen sisimas igati romantiline inimene ja leian, et armastusfilmid ja -kirjandus võivad olla väga kaunid ja pakkuda ka suurepärast meelelahutust. Ma ise pole ka süüst puhas: vahel on nii mõnus koivad välja sirutada, end pleedi sisse keerata ja valmistuda väikeseks imalaks nutumaratoniks mõne romantilise komöödia või draama taustal. Romantikas kui sellises ei ole midagi halba, nagu ei ole halba ka romantikat sisaldavates loometoodetes. Minu arvamusavaldus on siinkohal seotud pigem üleromantiseerimise ja ülemäära kõrgete ootuste tekitamisega, mida toob endaga kaasa trend kujutada ebarealistlikke armulugusid.

Minu peas on juba pikemat aega küpsenud mõte panna kirja oma arvamus seoses romantiliste filmide ja kirjanduse negatiivse mõjuga, ja siin ma nüüd siis olen. Võin ausalt öelda, et olen ka enda juures täheldanud (l)ootusi ja eeldusi, mis on minusse sugenenud just romantiliste filmide, muusika ja kirjanduse mõjul, ning olen kindlasti vahel unistanud ja käitunud mõneti irratsionaalselt või naiivselt, olles pimestatud nendes üllitistes esinevate kiiskavate armulugude poolt. Lihtne on mõelda, et filmides ja raamatutes kujutatakse seda tõelist, täiuslikku, ainuõiget armastust, mis pole päriselus meieni veel lihtsalt jõudnud. Lihtne on jätta märkamata pahupooled, mida selline ideaalne lugu võib endas tegelikult varjata, ning veel lihtsam on lasta endal kujutluspildiga kaasa minna ja tekitada endale elukaugeid arusaamasid. Filmis on ju olemas ideaalne mees ja ideaalsed stseenid, ideaalne abieluettepanek ja ainulaadne, veatu armulugu. Need pole lihtsalt veel meieni jõudnud. Seni aga, kuni me seda kaunist romantikat ootame, võime ennast haletseda, olla rahulolematud ja vaadata oma romantikavajaduste rahuldamiseks veel rohkem romantilisi filme. Kõlab... ebaromantiliselt.

Mida ma pean silmas üleromantiseeritud filmide ja kirjanduse all? Silme ette hüppavad järgmised (äraleierdatud?) stseenid: (1) esimene suudlus ilutulestiku või muu sarnase idiootse "juhusliku" asja taustal, nt tants, inglikoor, purskkaevude mäng, tuledesse süttiv Eiffeli torn; (2) "juhuslik" esmakordne kohtumine, eeskätt olukorras, kus mees aitab naise hädast välja, aitab tal püsti tõusta pärast ostukottidega lompi kukkumist, lohutab pärast veidrat õnnetust peol, või on mõlemad jäänud näiteks lifti kinni, või toimub ühesõnaga kohtumine moel, mis annab mõista, et tegu on saatusega; (3) täiuslik mees (pikk, ideaalse kehaga, tumedad juuksed, sügavad silmad, suurepärane naeratus, arvatavasti armastab koeri ja kokkamist, kuid on mõne armastusväärse pahega ka, mis tekitab heldimust) ja (4) naine, kellel pole aimugi, kui tahetud ja kuum ta on (sale, pikkade juustega, unistaja-tüüpi romantik (kui mitte väliselt, siis kindlasti peitub ka tööalkohoolikust edukas naises tegelikult pehme romantiline pool!!!), veidi kohmakas ja väga selgesti teistest eristuv); (5) erakordselt romantilised kohtingud ja olukorrad, näiteks piknikud, reisid eksootilisse kohta (USA filmides kuulub Euroopa vist ka eksootilise alla, vähemalt nii tundub), päikeseloojangu ja tähtede imetlemine (auto)katusel, vihma kätte jäämine ja kirglik üksteise märgade kehade vahtimine...; (6) mehe pidevad püüded naist "jahtida" või talle mingisuguseid erilisi žeste ja teeneid osutada, näiteks lennukile järele jooksmine, lillekimpude saatmine ukse taha, kõigi teiste tegevuste poolelijätmine ja naisele järgi jooksmine... Loodetavasti on üldpilt nüüd selge.

Kuigi on mitmeid argumente ja mõtteid, millest tahaksin rääkida, alustaksin vast ühest, mida arvatavasti taolistes mõtteavaldustes kõige vähem mainitakse. Seda on nimelt ääretult lihtne kahe silma vahele jätta. Niisiis, minu arvates loob üleromantiseerimine olukorra, kus kiitust võivad leida ka negatiivsed ja kahjulikud suhtemustrid, või jäävad need kaunite žestide varju ja tähelepanuta. Nii on romantika taha peitunud vahel üleliia kontrollivad, omandihimulised partnerid, kelle stalkerlik käitumine on õigustatud nende üllaste tunnete ja suurte lubadustega. Ideaalsed näited on siinkohal muidugi "Videvik" ja "50 halli varjundit", mis on viimaste aastate ühed kõige suuremad bestsellerid ja avaldanud suurt mõju kõiksugu valdkondadele, alates kirjandusest ja lõpetades (seks)poodides leiduvate "uudis"kaupadega. On ilmselge, et need teosed-filmid on mõjutanud väga paljusid, eeskätt muidugi naisi, ja ma kahtlen, et see mõju on olnud positiivne. Lugude keskmes on nõrk, saamatu, kohmakas ja mittemidagiütlev naine, kelle elu muutub elamisväärseks alles siis, kui sellesse ilmub domineeriv, minu silmis ka manipuleeriv, omandihimuline mees ning nende vahel algab suhe, mis ei jäta naise ellu ruumi mitte millegi muu jaoks ja on sisuliselt sõltuvussuhe. Kuidas on see kaunis ja romantiline? Arvatavasti teeb asja aktsepteeritavamaks muidugi meeste jumalik välimus ja - bingo - suur rikkus. Mis sõnumi sellised üllitised saadavad? Tõeline armastus on sõltuvussuhe, kuhu ei mahu sõprus, karjäär, pere, hobid ja mehel on täielik võim naise üle?
Selle lõigu juurde on sobivad näited: "Passengers", Vihurimäe", "Videvik", "50 halli varjundit", "Shatter Me"

Alati ei ole filmisuhted muidugi üleliia kontrollivad või mehed hullult domineerivad. Sellegipoolest leiavad paljudes lugudes aset muud häirivad mustrid ja seigad. Näiteks on üks osapooltest vahel suhtes ja ikka veel suhtes olles hakkavad tal tekkima teise naise või mehe vastu tunded. Toimub flirt, iga lugeja-vaataja saab aru, et tegelaste vahel on midagi. Kuid, tuletan meelde, üks pool on ikka veel suhtes. Tõelised tunded justkui õigustaks seda, et kellegi selja taga toimub emotsionaalne (vahel ka füüsiline) petmine. Tavaliselt on see petetav veel paras mõrd või debiil ka, kellel nagunii pole suhte jaoks aega ja kes on üleüldse vastik ja egoistlik inimene. Nagu see teeks asja eetilisemaks või paremaks. Kuidas on sellise käitumise õigustamine okei? Tõeline armastus õigustab kõike?
Siia lõigu juurde sobivad näideteks sellised filmid/raamatud nagu: "Anna and the French Kiss", "Love, Rosie"

Omamoodi negatiivne muster on paradoksaalselt see, kui kujutatakse ideaalset, täiesti veatut ja muinasjutulist suhet. See loob (pette)kujutelma, et kusagil on ootamas ideaalne partner, kellega koos ootab ees pingutusteta tulev perfektne suhe. Mis sellise kauni kujutluse juures siis valesti on? Noh, võib-olla see, et reaalsus ei ole kunagi nii roosiline ja vahuveinine. Inimesed ei ole ideaalsed, kõigil on oma vead. Suhted ei ole ideaalsed, need nõuavad pingutust, kompromissi ja vahel ka tööd. Vahel ei kattu inimeste arvamused, vajadused, iseloomud. Ettekujutused romantikast, elust. Üksteisega on vaja suhelda, probleemidega tegeleda. Filmides selline komponent sisuliselt puudub. Tegelased avastavad üllatusega, et nende partner väärtustab samu asju, neil on samad kentsakad ja ootamatud huvid, nad saavad armastusest ja romantikast täpselt samamoodi aru. Ja lisaks on mõlemal kustumatu seksiiha, mis tõenäoliselt on osaliselt süüdi selles, miks igasugune sügav kommunikatsioon tihtipeale puudub (ja põhjustab selle ühe arusaamatuse, mis filmi või raamatusse intriigi ka korraks sisse toob). Jällegi, mis sõnumi see saadab, millised ootused loob? Raskuste, probleemide või ebakõlade korral annab kindlasti nii mõnigi liigse mõju alla sattunud vaataja-lugeja-kuulaja alla ja järeldab, et see pole see perfektne suhe, mida ta on oodanud ja otsinud. "don't @ me" "bye" "don't fight me on this" jms "arvamusavaldused" included. Või saadab inimest rahulolematus ja pettumused. Kuidas küll partner ei suutnud lugeda tema mõtteid ja teha just seda romantilist žesti, mis parajasti meeles mõlkus? :/
Siia sobivad näited: "The Fault in Our Stars", "Printsessi päevikud"

Veel üks üleromantiseeritud aspekt on viimasel ajal paraku psüühikahäired. Mingil põhjusel on eriti just depressiooni, ärevushäireid ja muid häireid kasutatud mingisuguse ühise kokkupuutepinna või muu taolise loomiseks. Üht kangelast suudab mõista ainult teine, sest nad jagavad diagnoosi või häirunud vaimset seisundit. Üks kangelastest on ligipääsmatu ja kättesaamatu, kuid teistest palju sügavamõttelisem ja lahedam, kuna tal on depressioon (khm, John Green, khm). Üks kangelastest vajab "päästmist" armastatu ja suhte poolt. Kõik need süžeeliinid on täiesti kohutavad ja ajavad mind niivõrd endast välja, et ma üritan selle lõiguga võimalikult ruttu ühele poole saada. Psüühikahäired ei ole ilusad ega romantilised. Need ei ühenda inimesi sel moel, nagu romantilised filmid/raamatud seda kujutada püüavad. Need loovad inimeste vahele lõhe, need ei jäta ruumi üleliia imalate ja kaunite armulugude tekkimiseks. Need muudavad inimese endassetõmbunuks, ärrituvaks, õnnetuks, skeptiliseks. Need ei ole ilusad, sügavamõttelised, intelligentsete inimeste hingelised seisundid, mis loovad tausta veel eriti tõelise armastuse tekkimiseks. Need on inetud asjad, mille taustal arenev suhe on enamasti täis arusaamatusi, tülisid või probleeme. Muidugi võivad need luua sügavama teineteisemõistmise või läheduse, toetava keskkonna või mõistva suhte. Kuid neid koledaid külgi filmid/raamatud ei näita, või on need vaid mööduv taustamüra, mis sarnaneb iga teise paari tavalisele asjade kulgemisele. Psüühikahäired ei ole romantilised. Ma kordan veel korra üle. Psüühikahäiretes ei ole mitte kübetki romantilisust. Ja need ei tekita pinnast veel eriti romantiliste suhete tekkeks.
Selle lõigu juurde võib lugeda/vaadata järgmisi teoseid/filme: "All the Bright Places", "Looking for Alaska", "Everything Everything" (siin küll mitte psüühikahäire, vaid füüsiline haigus, kuid point on sama), "Me Before You" (sama, mis eelmise kohta), "The Fault in Our Stars" (jälle sama)

Mööda minnes mainin veel ka seda, et romantilised filmid teevad tihtipeale maha teisi inimesi. Meeskangelasse armunud naine vihkab teisi pretendente, nimetab neid litsideks, vihkab igasuguse põhjuseta teisi ilusaid naisi. Meeskangelane on kõigi peale armukade, suhtub teistesse meestesse üleolevalt ja agressiivselt. Miks on selline pilt vajalik? Miks on just peategelased teistest erinevad ja neil on rohkem õigust kellessegi armunud olla? Miks on vaja näidata vaenulikke suhteid, mis tekivad vaid kellegi arutu armumise pärast?

Muide, mida naine tavaliselt pakub filmisuhtes peale selle, et ta on ilus? Kas portreteeritakse seda, kuidas ta meest toetab? Enamasti on naine lihtsalt kaunis ideaal, keda mees "jahib", ilma et naine tegelikult mehele mingit emotsionaalset tuge või sidet pakuks. See on kahjulik nii naistele, kelle rolli suhtes kujutatakse iluasjana, kui ka meestele, kellele pannakse ootused olla suhtes ainus, kes pingutab. Või siis leiab aset hoopis stsenaarium, kus mees võib olla igati playboy, elumees, truudusetu, lapsik, misiganes puudustega, kuid naise roll on sellele silmad sulgeda ja teda ikkagi tingimusteta armastada. Millised kaunid väljavaated!
Näiteks: "The Notebook"

Loomulikult olen näidetest välja jätnud loendamatul hulgal romantilisi komöödiaid, mida ma lihtsalt ei mäleta. Paraku on paradoksaalne, et filmid ise ununevad kiiresti, kuid nendest saadud kujutluspildid ja ootused jäävad püsima. Muide, võin väikese lingi lisada, mis sisaldab ülevaadet ühest uuringust ka (just praegu guugeldasin): SIIN

Mis on minu üldine point? Tuua välja potentsiaalsed negatiivsed efektid, mida romantilised filmid, muusika ja kirjandus endas kätkeda võivad, ja loota, et see aitab inimestel olla neid teoseid lugedes-kuulates-vaadates suhtuda asjasse kriitilisemalt ja mitte lasta meelelahutusel mõjutada oma ootusi sel moel, et need muutuvad reaalsusega mittevastavuses olevaks. Seniks aga, kui kriitiline meel on sisse lülitatud: popkorn välja ja draamameelestatus käima!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.