Otse põhisisu juurde

2017. aasta parimad lugemiselamused


Aastal 2017 lugesin läbi 65 raamatut, mis on vist minu isiklik rekord. (Jah, uurisin Goodreadsist järele, teisel kohal on aasta 2012 62 raamatuga.) Seega oli tegu väga produktiivse lugemisaastaga ja läbiloetud raamatute nimekirja vaadates on näha, et seal leidub väga mitmekülgset lugemist. Alustame siis tagantpoolt, nagu edetabelitega ikka tehakse. Otsustasin välja valida 7 parimat lugemiselamust ja kui praegu nende lugemisele tagasi mõtlen (suudan meelde tuletada absoluutselt iga raamatu lugemist ja kus see täpsemalt toimus, mul on mingi teema sellega, et ümbritsev keskkond jääb lugedes ülihästi meelde), on peaaegu igaüks neist mulle meeldinud nii palju, et tahaks neid kunagi uuesti kätte võtta. Aga teeme siis algust ka.

7. Blake Crouch "Dark Matter" - Kuigi algselt ma ei plaaninud selle teose nimekirja lisamist, kuna selle stiil ei olnud kõige kaasahaaravam ja nägin mõnda "üllatuskohta" ette, siis tagantjärele mõeldes andis see kirjutis nii palju mõtteainet ja oli niivõrd originaalse temaatikaga, et juba ainuüksi selle kirjutamine on minu arvates juba üpris suur julgustükk. Lisaks tuli see päris hästi välja ka, nii et see väärib igati kohta lemmikelamuste seas. 

Tegu on fantaasiaraamatuga, mis mängib teaduslike teooriatega ja on pigem selline kaasahaarav action. Lugu räägib niisiis ühest mehest, kes ühel päeval ärgates avastab, et maailm tema ümber on muutunud. Kõik näeb välja täpselt samasugune, aga mingil põhjusel ei ole tema naine enam tema naine, tema karjäär on täiesti teistsugune ja last ei ole tal kunagi sündinudki. Mis juhtus ja kuidas saab peategelane leida tee tagasi oma "päriselu" juurde? Uskuge mind, see on väga mind-bending vastus, mis sealt välja koorub.


6. Rosamund Hodge "Cruel Beauty" - Järjekordne fantaasialugu, seekord küll pigem noortele suunatud, mis on sisuliselt "Kaunitaril ja koletisel" põhinev ümberjutustus. Sellesse on põimitud Kreeka mütoloogiat, suurepäraseid ja rikkalikke kirjeldusi, köitvaid tegelasi ja fantastilist maailma ülesehitust, mis viis minu küll endaga täielikult kaasa. Sellist keelekasutust ja kaunist stiili ei ole ma tänapäeva kirjanduses tõesti eriti kohanud, nii et see oli väga positiivne üllatus. 

Peategelane Nyx on kogu oma elu olnud kihlatud kohalikku küla oma võimu all hoidnud deemonkoletisega. Sisimas on Nyx otsustanud, et pärast abiellumist tapab ta koletise ja vabastab külaelanikud hirmuvalitsuse alt. Kuid suursugusesse lossi jõudes mõistab neiu, et deemonkuningas Ignifex ei ole sugugi selline, nagu tema kohta on räägitud, ning tema valdused on kaetud omamoodi müstilise saladuslooriga.


5. Erik Axl Sund "Varesetüdruk" - Skandinaavia noir žanrisse kuuluv lugu psühholoogist, kes tegeleb lõhestunud isiksusehäirega klientidega. Loo taustal jookseb ka liin, mille naispolitseinikust peategelane uurib mitmeid õõvastavaid mõrvu. Väga kaasahaarav ja sünge lugemine, millest võib oodata palju üllatusi ja pöördeid. Psühholoogises mõttes ka väga huvitav lugemiskogemus.


4. Emma Cline "The Girls" - 1960ndatel aset leidev lugu noorest neiust, kes satub kultusliikumisse. Hulk temasuguseid noori tüdrukuid on koondunud ühe karismaatilise meesliidri ümber ja elab eraklikku, looduslähedast elu, suunates kogu oma imetluse ja tähelepanu oma kultuse liidri suunas. Teos põhineb tõestisündinud lool ja osutub palju süngemaks kui võiks arvata. Väga kaunis kirjutamisstiil ja tõeliselt hea lugemine.


3. Marissa Meyer "Cinder" - Omanäoline ümberjutustus Tuhkatriinu muinasjutust, kus tegevus on viidud kaugele tulevikku, Uus-Pekingisse. Peategelane, kelle nimi on Cinder, on küborg, kes elab koos kasuperega ja töötab mehaanikuna. Ootamatult satub ta kokku prints Kaiga ja avastab, et õel Kuu kuninganna haub plaane Maa elanike vastu. Väga-väga originaalne lugu ja tõeliselt huvitav lugemine, haaras mind kaasa ja pakkus uudseid vaatenurki niivõrd tuttavale muinasjutule.


2. Unni Turrettini "The Mystery of the Lone Wolf Killer: Anders Behring Breivik and the Threat of Terror in Plain Sight" - Mitte-ilukirjanduslik teos üksikutest huntidest, kes on sooritanud terroriakte oma vaadete toomiseks laiema rahvahulgani, sealhulgas tuuakse eriti palju näiteid Anders Breiviki ja Unabomberi tegevuse põhjal. Tegu on üksikute, äärmiselt intelligentsete ja vaadete poolest radikaliseerunud inimestega, kes on suutnud toime panna suure mastaabiga terroriakte nii, et neile pole pikalt jälile saadud. Kuidas ja miks nad seda tegid? Kas nende tegevust tagant lükkavaid ideid võiks või peaks kuulama? Mida teha, et nende radikaliseerumist vältida? Tõeliselt huvitav lugemine, mis mulle nii väga meeldis, et nautisin iga lehekülge. Sisaldab ka sisukat arutelu ja hulgaliselt mõtlemapanevaid (n/v)äiteid.


1. Kurt Vonnegut "Slaughterhouse-Five" - Minu selle aasta absoluutne lemmik ja katarsis (rääkimata sellest, et avastasin (ja tundsin), et Vonnegut on minuga sama isiksusetüüp MBTI järgi). Üpris lühike lugemine, kuid mida kõike see endas sisaldas! Lugu räägib Billy Pilgrimist, kes on käinud Teises maailmasõjas ja näinud pealt Dresdeni pommitamist. Süžeeliine on sisuliselt kolm: minevik (Billy nooruspõlv ja sõjaskäik), olevik (Billy seisund pärast sõjast naasmist) ja tulevik/oletatav sündmustik (Billy röövitakse tulnukate poolt ja hoitakse teda justkui loomaaiaeksponaadina vangistuses). Teos on täis sümboleid, paralleele ja tähendusi, tõeliselt mõtlemapanevaid tsitaate ja mõtteteri. Lihtsalt - aah!! See oli nii hea lugemine, et pidin iga natukese aja tagant raamatu korraks käest panema, et imestada ja mõelda. Märkisin väikeses raamatukeses ära nii palju kohti, et märkmepaberist sai see täitsa kirju. Kuna tegu on natuke abstraktsema või, parem on ehk öelda, et sümbolirohke ja filosoofialembese teosega, soovitaksin seda kõigile, küll aga rohkem neile, kellele meeldib mõtteid lendu lasta ja lugeda natuke rohkem ka ridade vahelt, mitte jääda ainult väga realistliku kirjastiili juurde.


Hea/uhke meel, et lugesin läbi ka järgmised raamatud, mis minu nimekirjas juba ammu oma järjekorda ootasid:
  • Daniel Keyes "Flowers for Algernon" - lugu madala intelligentsitasemega mehest, kelle peal sooritatakse katse, mille tagajärjel tema IQ tugevalt tõuseb.
  • Margaret Atwood "The Handmaid's Tale" - tulevikudüstoopia, kus valitseb patriarhaat ja osade naiste ainus funktsioon on uue põlvkonna ilmaletoomine, kusjuures nad sisuliselt kuuluvad mehele, kes nendega järglast üritab saada.
  • Ray Bradbury "Fahrenheit 451" - düstoopia, kus raamatud on keelatud ja "tuletõrjujad" tegelevad nende põletamisega. Peategelane, samuti "tuletõrjuja", hakkab raamatuid varastama ja peitma.
  • Harper Lee "To Kill a Mockingbird" - lugu sellest, kuidas valgenahaline advokaat üritab kaitsta kohtus mustanahalist meest, keda süüdistatakse alusetult kuriteo toimepanemises.
  • Eckhart Tolle "The Power of Now" - mitte-ilukirjanduslik teos sellest, kuidas olla rohkem hetkes ja saavutada seeläbi kõrgem heaolu.
  • Viktor E. Frankl "Man's Search for Meaning" - natside koonduslaagris olnud psühholoogi tähelepanekud seal veedetud ajast, filosoofilisi mõtisklusi
  • Maya Angelou "I Know Why the Caged Bird Sings" - autobiograafiline lugu Maya lapsepõlvest ja sellest, kuidas rünnak tema vastu ta elu mõjutas
  • George Orwell "1984" - düstoopia, kus totalitaarne diktatuur kontrollib inimeste iga sammu ja üritab kõrvaldada igasugused kõrvalekalded "vajalikust" mõtlemisviisist
  • Mihaly Csikszentmihalyi "Flow: The Psychology of Optimal Experience" - psühholoogilistel uuringutel põhinev mitte-ilukirjanduslik teos sellest, kuidas saavutada flow seisund ja seda nautida (flow on seisund, kus tegevus haarab inimese täielikult endasse ja aja möödumist ei märgata, pingutus on optimaalne ja väljakutse niisamuti)
Kõik ülejäänud raamatud, mis ma läbi lugesin, saab üle vaadata SIIT.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.