Otse põhisisu juurde

Populaarsed raamatud, mis mulle ei meeldinud


Tundub, et iga inimene, kes on pikemalt tegelenud raamatute arvustamisega ja nendest kirjutamisega, on mingil hetkel jõudnud selleni, et panna kokku nimekiri neist teostest, mis üldiselt lugejaskonnale väga hästi peale on läinud, kuid mis endale kuidagi üldse ei istunud. Nüüd on siis järg ka minu kätte jõudnud. Panen siia postitusse need raamatud, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Mitte need, mis olid suht okeid. Ikka need, mis olid kohe nagu... appi! (Keegi peab ju hoiatama potentsiaalse ohu eest, kui muidu kõik ainult takka kiidavad.)

Võib vist üpris kindlalt öelda, et ma olen suhteliselt kriitiline lugeja. Paljud ülipopulaarsed teosed ei jäta mulle erilist muljet ja tunduvad mulle pealiskaudsed, ülereklaamitud või kuidagi kehvasti kirjutatud. Võimalik, et olen kokku puutunud lihtsalt niivõrd erinevate žanrite ja lugemiskogemustega, et mul on välja kujunenud omamoodi kriteeriumid, mille alusel raamatuid hindan, ning tohutult palju võrdlusmomente, mis minu vaatenurka rikastavad. Seega võin kergemini märgata stereotüüpseid võtteid ja stsenaariume, pealiskaudseid tegelasi, vähem läbimõeldud tegevust ja ebaoriginaalseid mõtteid. Nii et minu standardid ongi võib-olla keskmisest veidi kõrgemad (ja seda mitte ainult lugemispagasi, vaid ka mulle iseloomuliku (enam-vähem) täiuslikkuseotsingu tõttu). Minu arvamus ei pruugi ilmselgelt kokku langeda mõne teise inimese seisukohaga, nii et, nagu ikka, mainin ära, et see postitus ei ole mõeldud kellegi arvamust ümber lükkama või kritiseerima. Äkki on siin ka mõni lugeja, kes ei ole päris hästi aru saanud mõnd teost ümbritsevast vaimustunud kärast, ja saab siit veidi äratundmisrõõmu. Let's go!

Tahereh Mafi "Shatter Me" - Tegu on noorteromaaniga düstoopiažanris, mille peategelase, 17-aastase Juliette'i, puudutus on tappev. Tema puudutuse tõttu on varasemalt juba üks inimene hukkunud ja Juliette on mõrva eest vangi pandud. Kuid nüüd on türanlikul valitsusel uus plaan: kasutada Juliette'i relvana, piinamaks teisi vange. Kuigi tegu on justkui postapokalüptilise maailmaga, millest on kadunud isegi linnud ja kogu loodu on põhimõtteliselt hävinud, riigis on võimul türanlik valitsus ja kuskilt kaugelt on kuulda lugusid sõjast, siis meie loo keskmes on sellegipoolest... armukolmnurk! Muidugi mõista ilmub Juliette'i ellu ootamatult kaks kuuma kutti ja hakkavad tema südamega mängima (või vastupidi, tema hakkab nende südametega mängima... oh well). Poliitika, maailma ülesehitus, tegelaste iseloomu areng, sisukas tegevus ja kõik muu jääb tahaplaanile ning lugejad saavad keskenduda hoopis imepärasele keemiale noorte teismeliste vahel, kelle kätes on jälle miskipärast kogu tulevik, samal ajal kui nad ainult üksteisele mõelda suudavad. 

Teosele on veel lauldud suurt kiidulaulu seoses selle kirjutamisstiiliga. See olevat väga poeetiline, kaunis ja kujundlik. Raamatut lugedes jäi tõesti mulje, et autor on üritanud üllatada luulelise stiiliga, kuid minu silmis kukkus see lihtsalt haledalt läbi. Kõik kirjeldused olid üle võlli, metafoorid olid lihtsalt imalad ja banaalsed ega tähendanud lõppkokkuvõttes midagi. Mul oli tõeliselt valus ja piinlik lugeda seda kõike teadmisega, et sellise teksti autor on saanud kuulsaks ja rikkaks ja inimestele reaalselt läheb selline asi peale. Minu jaoks tõepoolest arusaamatu. 

Kahjuks (või, õigemini, minu silmis õnneks) ei ole seda raamatut vist siiamaani eesti keeles ilmunud. (Soovin edu tõlkijale, kes sellise nonsenssiga tegelema peaks hakkama.)

Panen siia ka ühe lingi, millelt võite leida suurepäraste näidetega varustatud arvustuse ka: SIIN


Maggie Stiefvater "The Raven Boys" / "Kaarnapoisid" - Jällegi noortele suunatud fantaasiasarja esimene osa, mille peategelane Blue suundub oma tädiga ühel ööl kiriku juurde, kus tänu oma selgeltnägemise võimele näevad nad nende inimeste hingi, kes järgmise aasta jooksul surevad. Õigemini, selgeltnägija on ainult Blue tädi, kuid sellegipoolest näeb nende hingede seaska Blue ühte noormeest - väidetavalt seepärast, et ta kas tapab ta või armub temasse. Lapsepõlvest saati on Blue aga elanud teadmisega, et ennustuste kohaselt tapab tema suudlus ta tõelise armastuse. Dun-dun-dun.... Ei aita seegi, et peagi kohtubki Blue nähtud noormehe ja tema seltskonnaga ehk Kaarnapoistega: Adam, Noah, Gansey ja Ronan. Gansey kinnisideeks on leida üles Walesi kuninga Glendoweri matmispaik ja seda siis seltskond asubki tegema.

Väga segane maailma ülesehitus, arusaamatud maagiareeglid, stereotüüpsed tegelased ja igav sündmustik on siis peamised põhjused, miks see teos mul üldse ei kerinud. Mingil hetkel muutus see minu jaoks nii igavaks, et lugesin selle lihtsalt ühe õhtuga läbi, et asjaga juba ühele poole saada. Üldiselt aga peetakse neid kutte üliatraktiivseteks ja lugu huvitavaks, nii et igaühele oma.


Victoria Aveyard "Red Queen" / "Punane kuninganna" - Veel üks noortele suunatud düstoopia, milles kuningriigi elanikud on jaotunud kaheks: Punased ehk eriliste võimeteta tavaelanikud ning Hõbedased ehk ebatavaliste võimetega valitsev klass. Peategelane Mare on 17-aastane Punane neiu, kes ühel hetkel avastab, et ka temal on olemas üleloomulikud võimed. Kuna maagiliste oskustega Punane elanik tekitaks riigis suure segaduse ja vastasseisu klasside vahel, antakse Mare'le uus nimi, varjulugu ja koht õukonnas, kus teda hakatakse treenima, et oma oskustega paremini toime tulla.

Kuigi tagantjärele mõeldes on raamatu sündmustik üpris huvitav, tundsin seda lugedes tugevalt, et tegu on teistest kuulsatest noorteromaanidest kokku pandud üllitisega. Oli võimalik leida elemente paljudest eelnevalt ilmunud bestselleritest ja nii mõnigi idee tundus juba äraleierdatud. Kirjastiil oli ka väga välja arendamata ja veidi mustandlik, mistõttu see ei haaranud mind endaga üldse kaasa.


Jennifer Niven "All the Bright Places" / "Elu helged paigad" - Lugu kahest noorest, Violetist ja Theodore'ist, kes kohtuvad kooli mingisuguse kõrge torni tipus või misiganes, kust mõlemad tahavad alla hüpata ja enesetappu sooritada. Sealt saab alguse nende suhtlus ja muidugi palju muud. Koos minnakse kooliprojekti raames avastama ümberkaudseid vaatamisväärsusi ning üritatakse samal ajal toime tulla vaimse tervise probleemidega. Nüüd see ongi see, mis mind hullult häiris - vaimse tervise temaatika ja kujutamine. Tundub, et Finch oli tegelikult bipolaarse häirega, aga loomulikult ei maini autor seda terve teose jooksul kordagi ning suurem osa lugejatest arvab samuti, et tegu on depressiooniga. Seega juba ainuüksi seisundi kujutamine on segane, teavitustöö puudulik ja saadetav arusaam ebakorrektne. Teine tõsiasi, mis mind täiesti endast välja ajas, oli järjekordne vaimsete häirete romantiseerimine. Armastus õitses, juhtusid imelised asjad, ja kuigi mõlemad tegelased olid problemaatilised, oli neil siiski justkui kõik hästi vahepeal. Paratamatult ei toimi see päris nii. Jah, võib olla paremaid päevi. Aga üldiselt on ikkagi kogu igapäevaelu mõjutatud vaimse tervise seisundist ja sellel ei ole erandeid näiteks suhte näol, kus miskipärast ei esine tülisid või probleeme või muud taolist. Tegelasi defineeriti nende vaimse häire kaudu, kuid nende elu ei olnud sellegipoolest realistlikult mõjutatud sellesama häire poolt. Väga vastuoluline signaal: sa lood tegelase, kelle ainus omadus on põhimõtteliselt tema haigus, kuid tema igapäevased mõtted ja suhted ei ole siiski realistlik peegeldus tema seisundist? Esiteks see jätab mulje, et need häired ei olegi nii tõsised ja on ületatavad mõne "parema päeva" läbielamisega, teiseks teeb see häire kujutamise pealiskaudsemaks ja romantiseerib selle mitmeid aspekte. Oh, ma olen peast nii segi, see on nii armastusväärne! Ei jäänud muljet, et tegelased armastavad teineteist iseloomu pärast ja vaatamata häirele. Pigem tundus armastus leidvat aset häire olemasolu tõttu. Ja see on nii vigane arusaam, mida levitada ja romantiseerida.

Pluss, see oli kohati lihtsalt koopia John Greeni teosest "Süü on tähtedel". Seal mainiti isegi süütamata sigaretti. Ja kirjutamisstiil ei olnud ka midagi erilist.


E. Lockhart "We Were Liars" / "Me olime valetajad" - Lugu noorest tüdrukust Cadence'ist, kes on kõik oma suved veetnud saarel oma sõpradega, nn Valetajatega. Ühel suvel juhtub temaga õnnetus, mille tagajärjel tal hakkavad esinema tugevad migreenid. Kui ta lõpuks tagasi saarele naaseb, on seal asjad justkui teisiti. Raamatu jooksul üritab Cadence välja selgitada, mis õnnetus temaga täpsemalt toimus ja mis sel suvel üldse toimus, kuna pärast õnnetust on eelnenud suvi tema mälust põhimõtteliselt täielikult kadunud. Lõpus on siis mingi hullem plot twist jne.

Jällegi ei ole idee iseenesest üldse halb, aga kirjutamisviis ja tegelaste kujutamine ja kogu tulemus kui selline ei meeldinud mulle kohe üldse. Igasugune stereotüüpne äraleierdatud lausete, tegelaste omaduste ja kirjelduste kasutamine on nii kergelt märgatav ja häiriv. Siinkohal oli jälle tegu üpris igava raamatuga, mille lugesin samamoodi ühe päevaga läbi, et see kaelast saada. Mäletan, et suurema osa ajast olin lugedes väga ärritunud, sest mulle käis peategelane täiega pinda. Miskipärast juhtub algajatel autoritel sageli, et peategelane on tüütu või kuidagi ebameeldiv. Lõpus toimuvat suurt "pööret" nägin ma ka juba pikksilmaga ette. 


EL James "Fifty Shades of Grey" / "Viiskümmend halli varjundit" - Üllatus-üllatus, see suurim saast, mis viimasel ajal bestselleri nime kandnud, ei pakkunud mulle mitte midagi positiivset! Kuidas saabki tulla midagi head sellest, kui keskealine koduperenaine võtab teismelistele suunatud "Videviku" saagast inspiratsiooni ja kirjutab sellest fänniloo, millest kasvab välja täiskasvanutele suunatud väga halva BDSM kujutamisega, äärmiselt problemaatiline ja halvasti kirjutatud vähe seksi ja tähelepanu ja hoolt saanud kiimas naise fantaasiaüllitis. Peategelane on neitsilik, häbelik ja iseloomutu Anastasia, kes on mingi ime läbi saanud ajakirjanikuks (?), ning stalkerliku käitumisega problemaatiline mees Christian, kelle ainus "hea" ja "ligitõmbav" omadus on tema üüratu rikkus. Samas, kui nii mõelda, siis võib-olla kaks nii iseloomutut ja mõttetu tegelast võivadki üksteisele ligitõmbavad olla. Ei oska kommenteerida.

Lisaks jäi mulje, et teksti on kirjutanud mingi häbelik põhikooliõpilane, sest suguelundite asemel on kasutatud tihtipeale midagi sellist: "Ta puudutas mind sealt" ja "ta sõrmed libisesid sinna". Okeeei. Peategelase Anastasia sees elab aga mingisugune "sisemine jumalanna", kes iga Christiani liigutuse peale kas minestab, kukerpalli viskab või muud debiilset korraldab. Jumal hoidku, ausalt ka.

https://www.thefactsite.com/2013/02/facts-about-fifty-shades-of-grey.html

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.