Otse põhisisu juurde

Ma tean, milles on vaikuse võlu


Eelmisel nädalal ärkasin ühel hommikul üles ja tundsin end kuidagi eriti hästi. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida - väljas säras päike ja valitses igati kevadine tunne. Tundub, et mul on omamoodi side looduse ja aastaaegade ja ilmaga (kuigi, tegelikult peaks vist kõigil inimestel see mingil määral olema) - tunnetan kuidagi eriti tugevalt kõiksugu muudatusi õhurõhus, minu tuju ja enesetunne muutuvad suuresti sõltuvalt päikese olemasolust ja õhu värskusest. Igal juhul tundsin oma luudes ja veres, et kevad on lõpuks saabumas. Niisiis otsustasin, et panen soojemalt riidesse ja lähen tegelen ühega oma lemmiktegevustest: istun pargis pingi peal ja olen natuke üksi oma mõtetega, vaatan ringi ja hingan värsket õhku.

Otsustasin, et seekord jalutan täielikus vaikuses. Või õigemini, ma otsustasin, et ei takista välismaailmast tulevaid helisid ega blokeeri käesolevat hetke ja ümbritsevat keskkonda. Seega ma loobusin kõrvaklappidest ja oma lemmikutest playlistidest, mille saatel jalutada või omaette olla või mingit kindlat tuju tekitada ja ülal hoida. Otsustasin avada ennast sellele, mida minu ümbrus võib mulle pakkuda, ja võtta seda vastu rahulikult ja huviga. Ja mul on tohutult hea meel, et ma seda tegin. Pingile istudes sain ma aru, et sellises vaikuses sain lõpuks lasta oma mõtetel lendu minna - või tegelikult, lasin mõtetel enda juurde tulla. Tundsin, et oleksin justkui mingisugusel kaitsval müüril langeda lasknud: ma ei kiirustanud, ei mõelnud eelseisvatele kohustustele ja ülesannetele, ei planeerinud edasisi tegemisi, ei lasknud endal muretseda... Võtsin aja lihtsalt olla ja lasta minu mõtetel teha, mida nad tahavad. Arvatavasti kõlab see veidi nii, justkui ma oleksin üritanud mindfulnessi teha, kuid see oli minu jaoks midagi hoopis teistsugust. Mindfulness nõuab minu puhul mingil määral oma tähelepanu suunamist, teadlikkust oma kehast, teadlikkust sellest, mida ma parasjagu üritan teha. Pingil istudes ma lihtsalt olin, eesmärgita saavutada mindfulnessi või mõnd muud kindlat seisundit. Ma lasin kõigel kulgeda.

Niimoodi mõtiskledes ja ümbritsevat endasse võttes panin tähele, et inimesed tõepoolest on pidevas liikumises. Heal juhul jalutatakse või tehakse trenni, halval juhul kiirustatakse, pea maas, mõnele kohtumisele või tööle või muu kohustuse täitmise suunas. Isegi siis, kui tegu pole kohustusega, vaid mõne meeldiva ajaviite poole suundumisega, on ikka parasjagu käes kiirustamine. Mind kui ainsat pingilistujat vaadati vahel imelikult, vahel tundus möödujate silmis olevat pilk, mis arvas teadvat, et ma arvatavasti ootan kedagi, või puhkan korraks jalga, et kohe edasi liikuda. Ja ma mõtlesin, kui kurb see on, et kõige tavalisem tegevusetus, lihtsalt istumine ja mõtlemine, pole enam eriti hinnas. Et inimesed võtakski lihtsalt aega niisama istumiseks - ilma raamatu, kõrvaklappide või snäkita. Et ainus tegevus olekski looduses istumine, sügavalt hingamine ja oma mõtete kuulamine. On täiesti imetlusväärne, kui palju neid mõtteid kipub järsku pähe tulema - nagu oleks nendele lõpuks ometi vaba voli antud ja nad kiirustavad end kuuldavaks tegema, enne kui filter jälle peale pannakse. Kas on võimalik, et tavaliselt ongi igapäevaelus raske millelegi pikemalt keskenduda, sest me ei anna endale aega oma mõtetel tulla lasta ja iseennast läbi mängida? Tundub, justkui pressiks need mõtted end siis suvalisel hetkel läbi müüri ja segaks meid keskendumast käesolevale tegevusele, üllatades meid oma ootamatusega ja kadudes sama kiiresti, jättes järele ainult pealiskaudse virvenduse, sügavamat mõtisklust ja arusaamist kaasa toomata. Mis siis, kui laseksime endil mõnikord lihtsalt istuda ja mõtteid vaadelda, või kui mõtteid ei tulegi, siis lihtsalt tegevusetult puhata, ise endale stiimuleid muusika või millegi muu näol juurde tekitamata? Ehk saaksid meie mõtted meie peas rahulikult ära käia, veidi ringi seigelda ja meile jätta endast maha mõne huvitava jälje või mõne uue avastuse, et siis meil lasta rahus oma asjadega edasi minna, meid edaspidi segamata ja rahulikult oma korda ootama jäädes? Mul on tunne, et oma mõtetel veidikeseks ajaks tulla lastes aitame iseendal argitoimetustega paremini toime tulla ja hoiame soovimatud muremõtted paremini eemal. Arvan, et peaks rohkem teadlikult ruumi tegema omaenda mõtetele, lasta neil segamatult olla.

Milles seisneb siis vaikuse võlu? Üks vastus on see, mis on vast juba üpris teadatuntud: nii saab kuulda iseennast, omaenda mõtteid. Aga mulle tundub, et sellega asi ei piirdu. Niimoodi saab kuulda loodust, maailma, kõige olemust. Midagi, millele paljud tunduvad olevat oma meeled sulgenud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.