Otse põhisisu juurde

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:

  • Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.
  • Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).
  • Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. 
  • Hull ressursikulu nii tudengile, juhendajale, komisjonile kui ka kõigile kaasatud inimestele, mille tulemus on enamjaolt tähtsusetu, kui mitte veel ka vigane.
  • Kõik on nii segane ja keegi ei tea mitte millestki mitte midagi.

Tehtav ta aga on ja isegi nii, et sain endale A taskusse pistetud (ja taskuaugust välja kukutatud, mis ma selle ikka peale hakkan). Bakaeksam oli ka täitsa läbitav, kuid sain paraku B (ajasin kõik liigse akadeemilise suunitluse ja reaalainelisematele teemadele keskendumise kaela) ja jäin cum laudest ilma #sadreact. Et mu heietamine nüüd liiga pikaks ei veniks, siis alustan postituse pealkirjale kohase teksti genereerimist, aga boonusena (!!) võite altpoolt leida pilte lõpetamisest ja mõningaid plaane, mis mul tuleviku osas meeles mõlguvad. 

Niisiis - kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud? Mida olen õppinud, mis kogemused võtan endaga edasisele teele kaasa? Etteruttavalt võib öelda, et toimunud muutused ei pruugi vist üldsegi olla otseselt seotud just ülikooliga, pigem lihtsalt ülikooliperioodiga minu elus - olgu siis asi vanuses ja vastavas küpsemiseprotsessis, mind ümbritsema sattunud inimestes, juhuslikes elusündmustes, saatuslikus teekonnas, astroloogilises eripäras või kunagi minu teed ületanud mustas kassis. Igal juhul on just ülikool olnud selles perioodis suur osa minu elust ja nii on vast kindel öelda, et mingil määral mängis ülikool ikka oma rolli toimunus, kuid kõike ei saa kindlasti sellega seostada. No, saate aru küll. Seos ei ole põhjus jne.

Muutused toimuvad kas enneolematult järsult ja ootamatult või on nad nii aeglased ja märkamatud, et ühel kaunil päeval oleme pahviks löödud sellest, et me pole teadlikudki olnud endaga toimuvast. Järsku avastame, et me ei ole juba ammu oma endisele sõbrale mõelnudki, või tundnud soovi minna linna peale laaberdama, või on meie mõtetes hakanud kuidagi sageli esinema mõte töökoha vahetamisest... Võib-olla leiame kuskilt sahtlisügavustest mõne kunagise tähendusrikka eseme ja mõtleme, kuidas see küll meelest on läinud. Või kuidas on võimalik, et lapsepõlve lemmikhobi omal ajal unarusse jäi. Või mis ajast on külmkapi põhiliselt tervislik toit?! Paljud muutused ei tulene  otseselt teadlikult langetatud otsustest (või mõnest ühest konkreetsest otsusest), need lihtsalt nagu... juhtuvad. Siin on siis mõned minu omadest:

  • Muutusin ajapikku järjest enam seda meelt, et mul ei ole vaja hoida oma elus inimesi, kes ei too sellesse midagi positiivset või veel hullem, toovad üleliia negatiivset. Kuigi olin juba ennegi piiranud oma suhtlusringkonda niimoodi, et suhtlesin tihedasti ja väga lähedaselt ainult vähestega, siis nüüd olen märganud, et olen täpsemini hakanud valima ka neid, kellega suhtlen ainult möödaminnes ja tuttavate tasandil. Ei viitsi enam üldse ei head nägu teha ega tühjast tähjast juttu ajada, veel vähem viitsin kannatada ebameeldivaid või dramatiseerivaid inimesi. Seevastu tõeliselt lähedastele inimestele on mul järjest rohkem aega ja muid ressursse, ja neile olen alati olemas ja piiritult ustav (lähen kaklema ka kui vaja #emalõvi #instinktid). 
  • Seoses sellega tuleb välja, et mõttetut ja liialdatud altruismi ma enam ka eriti ei harrasta. Kui varem, kooliajal, olin valmis eimillegi eest aitama inimesi kodutööde ja muude kohustustega (täpsemalt mitte aitama, aga nende eest midagi ära tegema), isegi siis, kui nad polnud mulle olulised inimesed, siis nüüd enam ei näe ma sellises heategevuses mingit mõtet. Ma ei usu, et peaksin end teiste, eriti veel mittelähedaste nimel kulutama, ja eeskätt veel siis, kui tegu on nende enda kohustuste ja ülesannetega. Nõuandmine, toetamine ja kerge abistamine on üks asi, teiste eest terve töö ära tegemine aga teine asi. 
  • Avastasin (eneselegi ootamatult?) et olen sisimas vägagi pereinimene ja minu suhtumine laste(saamise)sse on kardinaalselt muutunud. Gümnaasiumis olid lapsed minu silmis pisikesed saatanad, kes toovad ainult hukatust ja peavalu, ning ühtegi sellist endast välja pressida ei olnud mul mingit tuju. Pealegi leidsin ma, et ma ei saa niivõinii nendest korralikke kodanikke kasvatatud ja mul on endagagi palju tegemist. Kogu see teema tundus tatine, tüütu, valulik ja pehmelt öeldes eemaletõukav. Mis minust küll nüüd saanud on? Lapsi vaatan nüüd heldinud pilguga, vaikselt mõtlen, et võiks mõne aasta pärast isegi emaks hakata...
  • Käisin esimest korda elus pikemaajalisel (poole kohaga) tööl ja sain väga huvitavaid kogemusi. Kuigi algul oli klienditeenindaja amet väga huvitav, kuna kõik oli uudne ja nõudis õppimist, siis ajapikku sain aru, et graafikupõhine töö on väga kurnav, piirav ega vasta üldse ei minu vajadustele ega reklaamides pakutavale kirjeldusele "paindlik töögraafik". Kooli (ja rõveda Eesti talveilma) kõrvalt tekitas töö ikka parajalt stressi, piiras minu võimalusi ja tekitas üleliigset väsimust. Muidugi oli töö ka keskmisest väsitavam, väga kunstliku valgustusega ruumides ja nõudis vahel päris palju multitaskimist. Selle nimi ongi väsimuskokteil algajatele. Mõne aja möödudes muutus töö ka piisavalt üksluiseks, et mind enam köita, kuigi üldiselt on klienditöö omamoodi täitsa huvitav ja töövaldkond sugugi mitte halb. Pigem sain positiivse ja väga vajaliku kogemuse ning teadmise, mis mulle edaspidi on töö juures oluline, mis sobib ja mis ei ole aktsepteeritav. Näiteks olen kindel, et graafikupõhisus ei ole minu teema, õhtused vahetused on jubedad, mõttevaba passimine/töötamine on kurnav ja aktiivne tööpäev palju rahuldustpakkuvam ja kiirem, edaspidi on loomulik valgustus ja mugav töökeskkond üks tähtsamaid prioriteete ja enda enesetunne olulisem kui palganumber. Ja vajadusel saan kõigega hakkama!
  • Käisin ka vabatahtlikul tööl ja mõistsin, et ainult sisemisest motivatsioonist on seal väga raske ära elada, eriti kui tööülesanded on pikaajalised ja endapoolne panus üpris kõrge. Saan aru, et töö on vabatahtlik, kuid vähemalt minu puhul ei ole see tegevus eriti jätkusuutlik, kui ma mingeid tulemusi väga ei näe või mingit positiivset tagasisidet/panust minusse ei saa. Mõnda aega tähistab vabatahtlik töö kindlasti enesearengut ja positiivseid emotsioone, kuid teatud hetkest võib seegi muutuda tüütuks kohustuseks, kus oma sisemotivatsiooni jääb napiks ja tahaks rohkem vastu saada. 
  • Sain aru tänu kogemusele ka sellest, et personalijuhtimise (või üleüldse suurema organiseerimise) valdkond ei ole mulle väga sobilik (vähemalt praegu). Omamoodi huvitav õppimiskoht jällegi kindlasti, kuid teistel silma peal hoidmine, asjade koordineerimine ja organiseerimine, selle eest vastutuse võtmine ja asjaajamine (sh lepingud, tähtajad, meilid....) on minu jaoks üpris stressitekitavad elemendid, mis jätavad sisse kuidagi rahutu rabelemise tunde ega paku mingit rahuldust.
  • Sain aru, et kinnisvara ostmine ja üürimine on meeletult kallis ja keeruline, ja laenusaamine/-võtmine on ka üks igavene jama. Mida siia ikka lisada. Reality check lihtsalt. Sama võib öelda ka selle kohta, et ...
  • Õppisin paremini aru saama raha väärtusest, kui palju miski maksab, kus on odavam, mis on normaalsed pakkumised (ma pole varem ka väga millegi õnge läinud, aga no mõned asjad on ikka eriti naeruväärsed, nt need eriti suured alesildid, mis tõmbavad tähelepanu endale, aga kõrval on odavam toode täiesti allahindlusetagi olemas. PLUSS ma õppisin (tänu Hardile) vaatama asjade kilohinda!!!). Õppisin kõiki hindu ümber arvestama teisteks hindadeks (näiteks mida ma saan ühe kinopileti eest toidupoes osta, või kui palju annab kingi üürirahaks ümber arvestada). Säästma ma ei õppinud, sest seda oskasin ma ka varem, küll aga õppisin väga väikeste säästude peal toime tulema (olen tõepoolest elanud viie euro peal terve nädala ja saanud selle eest süüa).
  • Olen hakanud väga endale oma kodu tahtma. Tahan ise sisustada, ise otsustada, mis mööblit ma kuhu tahan paigutada, mis on minu pesa zen. Tahan omaenda varjupaika, kus kõik minu asjad on sama katuse all, mitte kahe linna peal laiali, kus mul on ruumi ja rahu ja omanäolisust ja turvalisust ja kõike oma. Enam ei sobi nii väga selline tilbendamine, kus asjad on maailma peal laiali ja kõlbab igasugune magamisalus. Tahaks sellist oma sadamat, mis on stabiilne ja ilus ja rahulik ja alati olemas. Täiega stiilne ka, sest mul on hea maitse, eksole.
  • Järjest rohkem on süvenenud minu vajadus näha esmalt kõigi ülesannete ja tegemiste mõtet, enne kui hakata neid täitma. Kui ma ei saa aru, miks ma midagi tegema pean (näiteks mõnda kodust ülesannet), või kuidas see mind täpsemalt arendab või mis eesmärki see üleüldse teenib (peale mõne instrumentaalse hindesaamise eesmärgi), siis ma ei suuda leida motivatsiooni selle tegemiseks ega saa ka väga hästi aru, miks mulle midagi sellist peale surutakse. Seega loodan, et edaspidi on kas mulle ettevisatud ülesanded kõik väga mõtestatud ja eesmärgipärased, või siis on mul olemas võimalus sellist mõtestamata kohusetäitmist vältida.
  • Olen hakanud järjest rohkem lugema lisaks ilukirjandusele ka teabekirjandust. Ma olen tõepoolest hakanud nautima ka (sealhulgas erialaseid) teoseid, mis räägivad teadusest või poliitikast või mõnest muust huvitavast teemast, näiteks köitsid mind väga sellised raamatud nagu "Teadus maagia taga", "Ülitundlik inimene", "Üksik hunt: Anders Breiviku ja teiste massimõrvarite mõistatus" ja "Tundelukud. Vabane tunnete võimusest". On tore laiendada oma lugemismaastikku ja tuua sellesse järjest vähem ebakvaliteetset müra, tundma paremini õppima oma maitset, aga samas ka jätkuvalt eksperimenteerida ja avastada midagi uut. Püüan lugeda ka rohkem klassikat, mulle kindlapeale sobivaid žanreid ja minna vähem kaasa mainstreamiga, mis on kuulus ainult täna keskmisest vähemkriitilisele lugejale ja suurele promotööle.
  • Ma üritan olla tervislikum, nii toitumises, unerežiimis kui ka spordis. Ma olen selles jätkuvalt päris kehv, aga toitumine kukub vahepeal päris hästi välja. Sest tervislik on täiega maitsev ka. Kes mind aga vähegi teab (või stalgib), on arvatavasti märganud, et ma olin veel mõnda aega tagasi täielik öökull. Või vähemalt ma pidasin end selleks. Ma tundsin end produktiivsena just hilisõhtul, vahel päris ööselgi, ning läksin magama alles hilistel (või varastel?) tundidel. See tähendab, et ärkasin ma ka heal juhul keskpäeval, suviti polnud ebatavaline näha mind padjanäoga ringi uitamas ka 14 ajal päeval. Mõtlesin, et ma lihtsalt olengi selline, ja meie päevavalgusele orienteeritud ühiskond on mulle needuseks. Ma pole kindel, millal see "klõps" käis, kuid ühel hetkel tundsin, et selline režiim ei toimi. Tundsin end väsinuna, ebaproduktiivse ja ebatervislikuna. Hakkasin (suuresti ka töögraafiku tõttu) rohkem oma uneaegu jälgima ja sättima. Suur oli minu imestus, kui ühel hetkel sain aru, et minu ajju kogunenud statistika põhjal sain järeldada, et hommikused normaalsel ajal ärkamised a) annavad päevaks rohkem energiat; b) toovad kaasa produktiivsema päeva; c) tekitavad parema enesetunde ja d) jätavad rohkem stressivabamat aega kohustustega tegelemiseks. Ja mis veel hullem, minu ema väide, et enne keskööd magama minemine peaks andma parema une, osutus tõeks! Kuigi mul on siiamaani raskusi unegraafiku järgimisega, on see siiski lükkunud mõne tunni võrra varasemaks ning argipäevadel olen üritanud enne keskööd voodis olla. Natuke üritan ka ekraane vältida, aga see on liiga kõikuvate tulemustega pingutus, et sellest lähemalt rääkida.
  • Ma olen muutunud palju rahulikumaks. Heas mõttes. Varem võisin ma palju kergemini ärrituda ja närvi minna või vihastada, või lihtsalt kuidagi lasta end puudutatuna tunda. Nüüd on mul palju rohkem igasugusest lambisest jurast savi, ja päris mõnus on selles mõttes tasakaalukam olla.
  • Teisest küljest olen muutunud spontaansemaks ka. Või noh, pigem lihtsalt hoolin ma jällekord veel vähem, mida teised minust arvavad, ja jään truuks oma spontaansetele emotsiooniavaldustele, ideedele ja soovidele, nii et hoian ennast järjest vähem tagasi sellistel kaalutlustel nagu "nii ei ole kombeks", "mida küll teised mõtlevad" ja "mis mulje ma niimoodi jätan". Tahan ja teen. Asi on läinud isegi nii kaugele, et kui varem võisin hetkeks ikkagi sisimas mõelda, et mis teistele võib minu käitumise peale pähe tulla, siis nüüd ma reaalselt isegi ei mõtle selle peale (välja arvatud siis, kui see on tõepoolest oluline - näiteks tööalased vestlused või formaalsem seltskond jnejne). Ennast vabamalt tunda on nii hea.

Mõned ilusad pildid lõpetamiselt siis ka, nagu lubatud #BOONUS #OSTA3MAKSA2 #ALLAHINDLUS #SEEPOLEVEELKÕIK:

Sama kleit, mida 12. klassi lõpetamisel kandsin, sest miks ma peaks laskma sellele kapis niisama seista ja kulutama raha uue kleidi peale? 

Mina olemas õnnelik

Poeg.

Lilled hakkavad vajuma, mina elus ronin aga kõrgemale jne (aka siis kui ei oska enam pealkirja panna)

Hardi lõpetas ka! Mul oli esmaõigus õnnitleda. Või noh, ma võtsin selle õiguse.

Mehed minult käsitööjäätist röövimas (tegelt sõid enda oma ära ja ma ei jaksanud nii palju magusat üksi endale sisse ajada, nagu ikka).
Mis edasi?
...
Hea küsimus. 

Tean vaid, et magistrisse ma otse edasi kindlasti ei lähe ja võtan aasta vabaks. Kõik need aastad jutti õppimist on kaasa toonud selle, et akadeemilisus on mul nii tugevalt üle visanud, et ainuüksi õppimisele mõtlemine tekitab masendust. Lisaks ei ole ma täiesti kindel, mida ma üldse edasi tahan õppida. Kuigi ma ei kahetse psühholoogia eriala valimist ja tudeerimist, on mul siiski hakanud tekkima kahtlusi, kas soovin oma tulevast tööd ja karjääri sellega seostada. Õpitu on olnud väga huvitav ja arendav, kuid kas ja kuidas tahan seda ka tööalaselt rakendada?.. Silm hetkel vähemalt igatahes väljavaadete peale põlema ei lähe ja pähe tikuvad kõiksugu alternatiivid näiteks ajakirjanduse, toimetamise, tõlkimise ja muude kirjasõnaga seotud erialade näol. Miks ka mitte uurida võimalusi teha midagi loovamat ja piiluda ka Tartu Ülikoolist teises suunas? Igatahes on sel vabal aastal vaja teha palju enesereflektsiooni ja üritada aru saada, mis minu hingekeeled helisema paneb ja enda poole meelitab.

Kavas on igatahes ka võimalikult palju reisida. Juba juulikuus olen tegelikult lahkumas umbes kuuks ajaks autoga mööda Euroopat tuuritama. Jõuame läbi käia Tšehhis toimuvalt muusikafestivalilt, Ungaris toimuvalt Vormelivõistluselt, peesitada Horvaatias ja imetleda Austria pealinna Viini tänavaid. Eks näis, mida sisuliselt detailipuudulik ja planeerimisvaene road trip meie teele toob. Hoidke silmad lahti, mingi hetk võin teha update ka :)

Lisaks üritan rohkem loomingu juurde naasta. Ei hakka midagi ära sõnuma, kuid loodan igatahes oma muusaga soojemaid ja lähedasemaid suhteid luua. 

Ja tahaks natuke (hingeliselt) rahulikumalt elada, lihtsalt nautida ja olla. Liiga palju aega on välismaailm, kohustused ja ühiskonna ootused minult energia endale röövinud ja jätnud liialt vähe aega iseendale. Millal veel võtta aeg maha ja üritada iseennast ning maailma paremini tundma õppida, kui mitte nüüd.

PS. Vaadake, mis ma ülikooli algusaegadel asjadest arvasin:
10 asja, mis on ülikooliajaga muutunud
Esimesed ülikoolimuljed
Pildikesi ühikaelust

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.