Otse põhisisu juurde

Suur road trip Eestist Horvaatiasse

16. juulil, päev pärast jalgpalli MMi finaali, algas minu, Hardi ja Kauri suur road trip ühest Euroopa otsast teise.
Mina polnud varem mitte kunagi käinud ratastel sõites nii kaugel, olin sõitnud autoga ainult Leeduni ja bussiga Poolani. Kõigil oli suur õhin peal ja tahtsime teha ühe pika seikluse, mille lõppeesmärk oleks jõuda mere äärde peesitama. Samas oli meil ka vahepeale planeeritud kõiksugu üritusi ja sihtpunkte, nii et järgmised 3+ nädalat tõotasid tulla elamusterohked ja meeldejäävad. Autoga reisimine on muide üllatavalt odav, kuna mitme peale bensu jagamine teeb kogu sõidu odavamaks kui lennu- või rongipiletid. Lisaks mahub autosse päris palju asju, mida muidu võib-olla lennukile või seljakotti kaasa ei võtaks, kuna koorem läheks muidu liiga raskeks. Selles mõttes tasub muidugi road tripi alati kaaluda - saab rahulikult juttu ajada, oma muusikat kuulata (tegime näiteks eelnevalt valmis kümneid CDsid, et ei peaks mobiilinternetti raiskama ja saaks mitmekesisema valiku ka autosse), tukkuda, šoppamiselt saadud asju pagasnikusse kuhjata ja peatuda siis, kui endale meeldib ja kui autoaknast midagi ilusat silma hakkab. Teisest küljest pean kindlasti hoiatama, et pikem road trip läbi mitmete riikide võib osutuda suureks peavaluks. Peale selle, et igas riigis peab silma peal hoidma kohalikel seadustel, kiiruspiirangutel ja kaameratel, on lisaks vaja kogu aeg mõelda selle peale, kuhu ja kuidas parkida, mis teed pidi on kuhu vaja sõita, palju kuskil benss maksab ja palju seda panna, kuidas ööbimisega olla... Tundub nagu tavaline ülesanne, mis ei ole kuigi stressirohke, aga selles seisnebki suur eksimus. Sellest tuleb peagi veel lähemalt juttu. Nii et kaaluge hoolikalt, kas minna reisile autoga või ilma, sest mõlemal valikul on väga tugevaid plusse ja miinuseid :)

Surmalähedane kogemus (ma ei tee isegi nalja) ja metsalaager
Meie esimesed päevad koosnesid sisuliselt ainuüksi sõitmisest. Esimesel päeval panime järjest üle 12 tunni, läbi Läti ja Leedu, kuni jõudsime Poola põhjaossa. Väljas hakkas juba pimedaks kiskuma ja peagi oli taevas täis ähvardavaid tumedaid pilvi, nii et viimanegi valgus kadus ja meie mõtted liikusid sunniviisiliselt ööbimiskoha leidmise suunas. Tiirutasime natuke lähiümbruskonnas ringi ning avastasime ainult ühe ametliku telkimiskoha, mis asus sisuliselt maantee ääres, oli kahtlaselt inimtühi ning tagatipuks maksis liiga palju. Niisiis otsustasime, et suva ka, võime ju niisama metsas telgi püsti panna, mis see siis ära ei ole. (Spoiler alert: meie mõtteviis osutus valeks.) 

Sõitsime metsatukka sisse. Esimese asjana märkasime, et puud on kahtlaselt kõrged ja mets äärmiselt paks - keegi meist polnud varem nii massiivseid taimi vabas looduses näinud. Minul hakkas otsekohe täiega kõhe. Inimeste pärast ma eriti ei muretsenud, pigem meenusid kooliaegsed loodusõpetuse tunnid ja lood kõiksugu metsikutest loomadest, kes võivad heatahtlikke telkijaid rünnata. Eriti palju pabistasin metssigade pärast: teatavasti on väikeste poegadega emased eriti agressiivsed ja võivad kallale tulla põhimõtteliselt täitsa niisama. Poisid olid aga oma Kaitseväe kogemustega metsas nagu vanad kalad ja neid ei häirinud ükski oksapraksatus ega muu kahtlane heli metsasügavustest. Jaotasime niisiis ülesanded ära: poisid asusid kahekesi taskulambivalgel telki üles panema, samal ajal kui minu kohustuseks jäi pilkases pimeduses ja potentsiaalselt metsloomade poolt ümbritsetuna meie kaasaskantaval gaasigrillil/-pliidil õhtusöök valmis vaaritada. Sättisin endale kaevurivarustuse-laadse taskulambi pähe, valasin vett potti ja hakkasin hakklihapada valmistama. Kogu mets oli lõhnu täis, mis andis mulle närveldamiseks veel rohkem põhjust. Ühel hetkel vaatasin ringi ja nägin kauguses kahte tulukest põlemas. Andsin oma nägemusest teistele ka teada, mille peale Hardi käega rehmas ja ütles, et küllap seal mõni elumaja siis on. Ütlesin, et näh, ei ole ju, ja selle peale kadusid tulukesed ära ka. Mõtlesin omaette, et raudselt oli tegu mõne metslooma silmapaariga, aga võtsin end kokku ja tegin roa lõpuni, misjärel viisin kõik nõud ja toidujäägid kiiruga autosse varjule, et lõhnad ära summutada. Aga täiega hea toit oli! Pro-tip reisideks: varuge endale selline kaasaskantav grill, mis maksab 20 euro ringis, ja palju pakitoite. Ma ei pea üldse silmas kiirnuudleid ja kartuliputru, vaid pigem neid suuremaid pakke, milles peituvad riis ja juurviljad ja kaste, ja mida (hakk)lihaga segades saab kolme peale korraliku portsu näkku. Hommikuks on mõistlik võtta samamoodi pakiputrusid näiteks, mis maksavad kuskil 15-20 senti pakk ja millest saab maitsvalt ja üpris tervislikult kõhu täis ka.

Ma ekstreemsetes tingimustes toitu valmistamas

Hirmuga südames hakkasin magama jääma, saatjaks veel enneolematult tugev äikesetorm. Õnneks telk läbi ei lasknud, kuid värises see ikka korralikult ja vihma ladistas lausa kurdistavalt. Välkudest võttis telgis vahepeal täitsa valgeks. Keset ööd ärkasin selle peale, et Hardi minu kõrval põhimõtteliselt õhku hüppas ja mind äratama asus. Järgmisena jõudis minu ajurakkudeni kohutav kiljumine ja karjumine - tundus, et kogu telk on ümbritsetud mõnest õudusfilmist pärit saatanlike hüüetega, mis kajasid metsas kuidagi eriti kurjakuulutavalt. Tagatipuks värises maa meie all, kuna mingi kari müttas meie telgist mööda. Hüüdsin kohe: "Metssead!" ja asusin Kauri üles äratama, aga tema tegi ainult ühe silma lahti, keeras teise külje ja magas edasi. Hommikul ütles ta, et ta arvas esmapilgul, et tegu on üldse mängivate laste kilgetega. Küll selliste ettekujutustega on ilus elada :)

Kunstiline (?) kaos Poola tänavail
Hommikul vara lasime sealt metsast kiiremas korras jalga ja jätkasime oma sõitu. Selleks kulus taas kord terve päev, mille jooksul sõitsime läbi kõiksugu väikestest Poola küladest ja needsime sealsed jubedad külavaheteed põrgupõhja. Silma hakkas veel üks huvitav tõsiasi: Poolas põhimõtteliselt puuduvad reklaame piiravad seadused, nii et sisuliselt igaüks võib oma koduaia külge mõne toreda plakati kinnitada. See aga tähendab seda, et riigis on täielik reklaamikaos: kõik postid, aialipid, puud ja põõsad on plakateid täispikitud ja vaatepilt on jube kirju ja kole. Ei aita ka see, et reklaamide autorid on täielikud amatöörid ja kasutavad oma plakateid pigem veebilehe kui meeldejääva reklaamsõnumi edastamisviisina. Nii võib näha näiteks reklaame, kus erksinisele taustale on kollase ülipisikese kirjaga ära märgitud paarkümmend rida teksti, mida ükski inimene palja silmaga ei erista, eriti veel autoga kiiresti mööda sõites. Guugeldasin ka ja selguski, et Poola poliitikud on ka juba asja märganud ja selles osas sõna võtnud, et peaks nagu midagi ette võtma ja selle õuduse likvideerima. Eks näis, kui kramplikult kohalikud "disainerid" oma loomingust siis kinni hoiavad.

Meie kogemus Poola toiduga oli ka üpris jube. Poodides müügil olev kaup tundub olevat kuidagi erakordselt kümnendajärguline, justkui saadaksid poolakad oma kohaliku hea toodangu välismaale ja jätaks enda lettidele ainult mingid rõvedad jäägid. Lisaks on kõik vägaväga soolane, näiteks snäkivorstikestes oli üle NELJA grammi soola 100grammi peale. Pole ime, et meil kõigil hakkas pärast ühte vorstikest halb.

Issanda loomaaed on hostelites kirju
Õhtuks jõudsime Krakowisse, kus veetsime oma teise öö ühes kohalikus väga odavas hostelis - Chilli Hostelis, mida ma täiega soovitan ka. Seal oli olemas köök ja mõnusad duširuumid, rõdu ja üks öö ühistoas oli kõigest 6 eurot. Lisaks oli seal väga värvikirev rahvas, näiteks üks kodutu välimusega vanem mees, kes väitis end olevat USAst, täpsemalt vist Texasest, ja kes oma sõnul jättis oma naise ja koera maha ning elas nüüd juba kolm kuud selles Krakowi hostelis. Teine ere kuju oli üks eriti tugeva briti aktsendiga mees, kes peesitas kogu aeg köögis diivanil ja üritas kõigiga veidrat juttu teha. Mulle tundus kohe, et tema aktsendi juures on midagi erakordselt pingutatut ja kahtlast. Lisaks märkasime, et ta on meile kõigile kolmele vastanud erinevalt küsimusele, kust ta pärit on (mulle tegi nalja, et ta on lätlane, teisel korral väitis end olevat inglane ja kolmandal korral nähvas, et see pole kellegi asi, kust ta pärineb). Jõudsime järeldusele, et ta teeskleb inglast ja korraldasime väikese eksperimendi ka: otsisime Redditist üles threadi, mis rääkis sellest, kuidas tabada võltsbritti, ja valisime paljude seast välja ühe küsimuse või väljendi, mida feikija käest küsida. Üks huvitav variant tundus olevat paluda kahtlusalusel laulda tähestikulaulu, kus väidetavalt britid ütlevad "zet" ja USA ja ülejäänud ingliskeelse maailma inimesed "zii". Kahjuks mõtlesime, et üpris raske on võõrast inimest saada lambist tähestikulaulu laulma, nii et otsustasime ära minnes ta käest uurida, kus on lähim pangaautomaat ehk "hole in the wall". Peab tõdema, et meie kahtlusalune vastas väga segaselt ja tema reaktsiooni põhjal võib ta tõepoolest liigitada harilikuks võltsbritiks.

Krakowis vaatasime veidi ringi vanalinnas ja käisime läbi ka loodusmuuseumist, kuid ma ei teinud kummastki eriti pilte, kuna minu silmis oli tegu täiesti tavalise vanalinnaga ning paraku ei leidnud ma sealt midagi erilist, mida jäädvustada. Varasemalt olin kuulnud igasugu kiidusõnu selle "kõige kaunima" Poola linna kohta, kuid mulle see muljet siiski ei avaldanud. Üks omapära seisnes selles, et täistunnil (või vähemalt kell 12 päeval kindlasti) tuli kellatornist välja pasunapuhuja ja mängis igasse ilmakaarde väikese jupikese, mille peale allseisvad turistid plaksutasid.

Reggaest tränani ehk värvide keeris Ostravas
Järgmiseks liikusime Tšehhisse, Ostrava linna, kus pidime külastama festivali "Colours of Ostrava". Jõudsime sinna õhtupoolikul, avastasime, et meil on vaja sularaha ja toitu, ning kruiisisime mööda linna oma paar tundi ringi, enne kui leidsime normaalse toidupoe ja pangaautomaadi. Telgiplatsil panime telgi püsti ja tegime oma pliidiga salaja telgis süüa, kuna avatud tuli oli telkimisplatsil keelatud ja me kartsime, et meie grillituli läheb ka selle reegli rikkumisena arvesse. Esimese päeva ehk 18. juuli kontserte me kahjuks või õnneks ei näinud, kuid ega sellest väga kurbust ka ei tundnud.

Teisel päeval magasime ja pikutasime pikalt, enne kui festivaliala poole teele asusime. Sinna oli jala minna umbes kolmveerand tundi, aga saime minna läbi linna ja näha selle keskust, nii et aeg läks kiiresti. Väravate juures ootas mind aga suur pettumus, kui selgus, et London Grammar canceldas oma esinemise haiguse tõttu. See oli kontsert, mida ma kõige rohkem ootasin, kuna tegu on ühe minu lemmikbändiga ja mul olid juba pisarakanalid ja häälepaelad nende esinemise puhuks valmis seatud ja häälestatud. Polnud ka mingit asendusbändi, nii et teisel laval tund aega hiljem esinev Kaleo toodi lihtsalt pealavale üle ja nad pidid enda asjadega tunnikese võrra varem valmis saama. Õnneks meeldib mulle Kaleo ka väga, nii et sel õhtul oli veel, mida nautida. Kontserti oodates ja festivalialal ringi tuiates sattusime vahepeal näiteks ühte veinikeldrisse, mis nägi väga underground välja (sõna igas mõttes) ja kus esines üks rahvalikku muusikat viljelev bänd. Inimesed tantsisid ja kõik nägi väga sürr välja meie jaoks. Kogu festivaliala oli üldse VÄGA suur ja paiknes vanas tehastekompleksis, nii et kogu maastik oli täis pikitud igasuguseid korstnaid, roostetavaid suurhooneid, torusid ja muud taolist. Tekitas väga omapärase ja industriaalse vibe'i. Alalt võis leida kõiksugu alkoholifirmade telke, tõsiselt palju erinevaid lavasid, poekesi ja toidu-joogitelke. Avastamist oli palju ja ma olen kindel, et lõpuks meil jäi raudselt midagi kahe silma vahele ka. 

Õhtu suurelamus oli kindlasti Kaleo kontsert. Bänd on live'is tõeliselt hea ja nende muusika on sellise mõnusa ühtlase stiiliga, mis paneb keha automaatselt kaasa liikuma ja aju registreerima sõnu, mille järgi pärast see konkreetne lugu üles leida. 


Vaatasime veel alal ringi ja käisime poole kõrvaga kuulamas ka Mura Masa kontserti. Pealava lähedal võis käia ka ühel platvormil tantsimas, nii et tantsuliigutused projitseeriti kõrgetele korstnatele tantsivate kriipsujukude näol. 

Järgmisel päeval otsustasime külastada üht nn atraktsiooni festivalialal, mis tähendas seda, et me võisime minna ühe tehasekompleksi otsa ronima ja vaadet ümbrusele avastama. Algul oli kõik tore ja vahva, kuni ma sain aru, et olen väga kõrgel ja ehitis on juba vana. Mulle meenus, et ma kardan kõrgeid inimkonstruktsioone ega usalda nende vastupidavust, nii et seal kõrgustes hakkas üks hetk tuule käes kõikudes mul ikka päris hirmus. Omal ajal oli ka Eiffeli torni otsa ronimine parajalt hirmutav. Sellegipoolest üritasin end kokku võtta ja vaadet veidi nautida ka. 

Enne ülessõitmist pidid kõik endale kiivri pähe panema. Mis sellest, et seda ei pidanud isegi lõua alt kinnitama. 

Selline vaade avanes kuskil poole ronimise pealt - saate ehk ettekujutuse festivalialast. Kõrgemale ronides ma enam telefoni ei julgenud pildistamiseks välja võtta, käed värisesid :D 

Kaks kaevurit selfiepointi juures pilti tegemas. 

Sel õhtul esinesid Joss Stone, Cigarettes After Sex, Black Pistol Fire ja Jessie J, keda kõiki veidi kuulasime. Minu jaoks oli üllatav, et Jessie J ei esitanud enamasti oma poplugude päris originaalversioone, vaid üritas neid kuidagi rokilikumaks ja raskemaks teha. Võib-olla tahab ta sisimas tegelikult rokki harrastada (mäletan, et tema esimene kuulsam lugu oli täiesti teise vibeiga kui kõik tema järgmised) ning elab oma unistusi laval välja, muutes oma raadios mainstreamiks saanud poplugusid oma maitse järgi.

Viimane festivalipäev oli tõeliselt lahe ja muutis festivali meeldejäävaks. Mõtlesime enne kõik, kas festival oli ikka päris väärt kogu seda raha, mis me selle eest välja käisime, sest kuigi oli olnud lõbus, polnud see ka midagi erakordset. Aga viimane päev oli tõesti äge. Hommikul ja päeval oli väga palav, nii et me praadisime päikese käes ja käisime lähimas tanklas jäätist ostmas, mis oli nii odav, et ostsime igaüks lausa 2-4 tükki. Seejärel lasime mõned joogid hinge alla ja palusin end telklas natuke jäädvustada ka, enne kui festivalimöll liiga endasse neelab.

Mina ja telgid 


Fotograaf ajas naerma haha, Vekfoto naljapilt!

Festivaliala juurde jõudes hakkas Hardi kõrvu üks kaugelt kajav meloodia, mille peale ta hüüatas: "Seal on träna!" Ja nii me jõudsime festivali parimale kontserdile, tänu Hardi terasele kuulmisele ja tuvastussüsteemile. Avastasime enda jaoks ühe järjekordse Islandi bändi GusGus, kes muide tulevad sügisel ka Eestisse, nii et kui vähegi on huvi, siis ma tõepoolest soovitan nende kontserdil käia. Nende muusika viib täiesti oma mõtetesse ja mingit sorti transsi, kui nii võib öelda. Kodus või autoski kuulates on nende lood ülihead, aga kontserdil on tunne muidugi täiesti teistisugune. Lisaks on solist väga ekstravagantne ja omapärane, nii et tasub nad ära näha. Panen mõne näiteloo ka siia.



Järgmiseks nägime Bob Marley poja, Ziggy Marley kontserti, mis oli ka väga mõnus. Tekitas tunde, et peaks minema ja kuskil vabaduse poolt ja sõja vastu meelt avaldama.

Õhtu peaesineja oli aga Kygo, kelle kontsert oleks võinud oma 3 korda kauem kesta ja ikka oleks jaksanud kuulata ja kaasa tantsida. Ühel hetkel mängis ta ka Avicii lugu "Without You", mille peale rahvas (ja eriti meie) hulluks läksime. 

Ütleks, et päris õnnelik ja rahul. 


Confetti's in the air

Hommikul ärkasin üles ja nägin, et minu telefoni taustapilt on muutunud selliseks. Selgus, et olin kontserdil teinud sellise jäädvustuse ja ise selle ära unustanud, aga Hardi oli mulle juba meenutuseks selle taustapildiks sättinud :) 

Igati lahe festival, mida soovitan ikka prooviks külastada. Toimumiskoht on väga omapärane ja lisaks on võimalik valida tõesti väga erinevate artistide ja stiilide vahel. Enamasti on mulle jäänud mulje, et festivalidel on pigem sarnastesse žanritesse paigutuv muusika, kuid siin leidis tõesti midagi igale maitsele. Oli olemas eraldi Electronic Stage, kuulata sai raskemat muusikat, rokki, popi, technot, house'i, klubimuusikat, indiet, reaggaet... Telkides esinesid ka DJd, meile jäi näiteks eriti meelde DJ Schafff, kes oli konkreetselt hüperaktiivne, hüppas vahepeal rahva sekka tantsima ja jättis oma rabelemisega kuidagi eriti kustumatu mulje. Jack Danielsi alal oli ka üks väga lahe DJ, kelle nime paraku me teada ei saanud, kes tegi igasugustest mainstream ja natuke vanematest mainstream lugudest D&B remixe. 

Kogemata getos
Järgmisel hommikul alustasime teekonda Austriasse, Viini. Seal pidi meid ootama AirBnB kaudu broneeritud tuba kesklinna vahetus läheduses. Linna jõudes ootas meid aga omalaadi probleem: me polnud Eestis olles mõelnud sellele, et peaks juba pikalt ette otsima parkimiskohti, kuhu auto jätta. Viin oli tegelikult ainus koht, kus see osutus suuremaks probleemiks. Linnatänavatel on parkimine tasuline ja kallis, kui aga tahad kindla peale minna ja oma autot jätta mõnesse turvalisemasse kohta ehk siis parkimisgaraaži, on tavapärane hind ööpäeva kohta 30-40 euro kandis. Tõeliselt pika surfamise ja otsimise peale leidsime lõpuks ühe garaaži, mis asus täpipealt linnapiiril, ning mis maksis 3,40 eurot ööpäevas. Sõitsime sinna autoga oma ööbimiskohast vähemalt 20 minutit. Teel olles märkasime, et tänavad on kahtlaselt pimedad - ainus valgustus tuli sõidutee kohalt üksikutelt lampidelt, samal ajal kui kõnniteedel tänavavalgustus lihtsalt puudus. Kõhe tunne tuli igal juhul peale juba enne, kui me jõudsime väga korralikku garaaži, mis aga oli piiratud elektrifitseeritud aiaga. Ei läinud kaua aega, kuni me saime aru, et olime jõudnud omalaadi getosse. Lisaks hakkas veel vihma ka sadama.

Google Maps soovitas meil tagasi koju jõudmiseks minna ühe bussi peale, nii et seadsime sammud peatuse poole. Kui buss kohale jõudis ja tahtsime sinna peale astuda, pani bussijuht uksed meie nina all kiiruga kinni. Kaur sai õnneks oma käe uste vahele ja bussijuht oli sunnitud uksed jälle avama. Märkasin kohe, et bussijuhil on jube hirmunud nägu peas. Ta silmad olid suured nagu rattad ta bussi all, ja tema olek kuidagi pinges. Ei teagi, kas Kauri peas olev kapuuts tegi ta veel ähvardavalt ossilikuks või on kõik bussijuhid sealses piirkonnas öösiti närvilised, igal juhul ei olnud selle inimesega lihtsalt võimalik kommunikeerida. Kauri küsimuse peale "kas see buss läheb kesklinna" raputas juht jõuliselt pead ja ütles mitu korda "no, no, no!" ja kui Kaur küsis, et äkki viib buss hoopis mõne metroojaama juurde (kuigi me Google Mapsi järgi juba teadsime, et viib küll), ütles bussijuht veel järsemalt "NO, NO!" ja lisas dramaatiliselt: "This bus is going nowhere!" Seejärel ajas ta meid kiiresti bussist välja (kuigi bussi tagumisse ossa jäi mitu inimest istuma), pani uksed kinni ja sõitis kiiruga minema (meie jaoks õiges suunas). 

Proovisime õnne järgmise bussiga. Sealgi ootas meid üdini närviline bussijuht, seekord oli buss aga täiesti inimtühi. Juht nõustus meid siiski peale võtma ja - imede ime - buss sõitis täpselt sinna, kus meil vaja oli ehk metroopeatusesse. Sealt oli teekond juba sujuvam, aga südamele jäi ikkagi kripeldama kogu see veider ja (vähemalt mind) hirmutav õhtu. Mõtlesime juba, kas Viin ongi õhtuti ja öösiti selline kuritegelik pesa, mis päevavalguses vaid turistidele oma kultuuririkast palet näitab...

Kuidas ööbida Viini kesklinnas 3,8 euro eest?
Ööbimiskohas kerkis aga esile uus probleem. Olime magamiskohtade eest juba ära maksnud just täpselt nii palju, kui AirBnBs märgitud oli, kui meie host saatis meile sõnumi, küsides, millal me kavatseme talle maksta. Olime ebameeldivalt üllatunud ja kirjutasime talle, et meil on juba kõik makstud, mille peale ta vastas, et see oli ju ometigi AirBnB vahendustasu, mitte päris üür. Selgitasime talle päris pikalt AirBnB toimimispõhimõtteid ja saatsime talle veel mõningaid screenshotte, kuni lõpuks tuli välja, et host oli teinud ühe lihtlabase vea - selle asemel, et märkida, et ta soovib saada iga ööbiva inimese kohta 10 eurot öö kohta, oli ta hinnaks märkinud 10 eurot terve toa kohta. Nii saimegi kolmeks ööks toa umbes 30 euro eest ja jagasime selle veel kolme peale ära ka. Reeglite järgi ei olnud sinna enam midagi parata ja tagantjärgi juurde maksma me ka ei hakanud, kuigi hostist oli natuke kahju ka. 

"Peitke oma sealiha ära!"
Kahjuks või õnneks polnud see ainuke sekeldus, mis meil oma elukohas ette tuli. Ühel hommikul tuli meie host (üks Sloveeniast Austriasse kolinud maatüdruk) meile teatama, et tema Pakistanist pärit noormees, kelle korter see tegelikult oli, on moslem. Mõtlesime algul, et miks seda meile siis eraldi vaja teatada on - olgu, kes ta aga ise tahab olla. Sellele teatele järgnes aga huvitav ja veidi arglik palve: "Ma märkasin, et teil on külmkapis hakkliha ehk siis sealiha... Kui te seda tahate valmistada, siis tehke seda öösel, kui mu kutt juba magab, et ta sellest teada ei saaks... Ja vaadake, et lõhna ka ei leviks köögist välja, ta ei tohi lõhna ka tunda. Ta pole oma elus tegelikult kordagi sealihaga isegi kokku puutunud." 

Korraks käis läbi mõte, et peaks sealiha üldse siis ära viskama, aga siis läks hetkereaktsioon üle ja mõtlesime, et see oleks küll tobe tegu. Olgu kuidas on, aga tegu on toiduga, ja me olime selle eest maksnud, ning keegi polnud meile varem ette teatanud, et me ei tohiks seda kaasa võtta. 

Teen aga siiski ühe möönduse ja tõden, et kuna tegemist oli ikkagi selle mehe enda koduga, siis seal on tema usuliste põhimõtete austamine igati mõistetav ja okei. Kellegi privaatruumi tungimine ja tema vaadete mitteaustamine on tõesti ebaviisakas. Õnneks oli ta tegelikult meie toiduvalmistamisega chill ja käis samal ajal isegi köögist läbi. Loodetavasti järgmistele külalistele öeldakse juba ette, mis on vastuvõetav ja mis mitte.

Muuseumid, paleed, aiad... Aga kus on toidupoed?
Esimesel päeval jõudsime käia Sigmund Freudi kodumuuseumis, mille pilet maksis 7 euro ringis. Kuigi muuseum ise oli üpris väike, oli eksponaate sellegipoolest palju ja aega kulus parajalt. Iga väiksemagi foto ja asjakese juures oli kirjas number, millele vastava audioklipi ja teksti võis leida oma mobiili kaudu kodulehelt, kuhu muuseumi WiFiga sisse sai. Ausalt öeldes pole ma varem sellist süsteemi kusagil kohanud, nii et oli päris huvitav. Arvamus Freudist kui liiga obsessiivsest ja veidrast inimesest jäi ikka alles ja süvenes veelgi. Psühholoogia valdkonnas ei pea ma temast suuremat midagi, kuid kui juba Viinis olla, siis võiks ju tema muuseumist ikka läbi käia - ajalooline tegelane on ta nii või naa.

Jalutasime hästi palju ringi, kuna ühistransport on ebareaalselt kallis (üks sõit on 2,40), nii et kolme päevaga olime kokku kõndinud vähemalt 50 kilomeetrit. Silma jäi nii mõnigi ilus ehitis, park, kirik ja muu taoline, mis kuulub iga (Lääne-) Euroopa pealinna põhipaketti. Ometigi oli Viin minu jaoks suur pettumus. Ainuüksi kenadest majadest ja kirikutest lihtsalt ei piisa. Muuseumide kunstikollektsioonid ei olnud kindlasti pooltki nii muljetavaldavad kui Pariisis, Londonis, Peterburis või Berliinis. Muuseumide sisekujundus oli igav. Ühesõnaga, ma ei näinud midagi, mis eristaks Viini ükskõik millisest teisest linnast (heas mõttes). Erilist kultuuriatmosfääri ma ei tunnetanud, inimesed ei kandnud ka edasi mingit selgesti eristuvat olekut või tundmust, linn oli kuidagi iseloomutu ja hingeliselt tühi. Vaatamata kõigile kaunitele ehitistele oli seal olles tunne tühjavõitu ja kalk, lõpuks aga lihtsalt igav. Võib-olla lihtsalt ei sobitunud minu mentaliteediga.

Kirik

Roosiaed



Kirik

Käisime järgmisel päeval Belvedere'i palees ja vaatasime kunstikollektsioonid üle, eeskätt muidugi Klimti. Polegi selle kohta nagu rohkem midagi lisada. Kõige suuremat muljet avaldas üleüldse üks teos, mis kuulus satiiri valdkonda ja kujutas Euroopa kaarti Esimese maailmasõja alguse ajal.



Palee

Vaade linna poole. Rõvedad kraanad, I know. Viin võib kaotada oma UNESCO linna staatuse, kuna neil on plaanis projekt ehitada umbes sinnasamasse mingi ümbermodernne (ja kole) suurehitis, mis rikuks kogu vaate ära. Võib-olla mõistate, miks ma ei tajunud selles linnas kultuuriatmosfääri, kui selline kamm seal käib :)

Järgmiseks seadsime sammud ühte omapärasesse muuseumi, millest kujunes arvatavasti Viini külastuse tipphetk. Tegu oli nimelt muuseumiga, mille näituse keskmes on kunstimaailma võltsingud. Kuigi saal ise oli väga väike, oli seal äärmiselt palju lugemismaterjali, mis sisaldas huvitavaid lugusid võltsijate, nende elulugude ja võltsingute kohta. Nii mõnigi sai pärast pettuse ilmnemist veelgi kuulsamaks ja tegi võltsingute peal endale terve varanduse. Mõned võltsingud olid ka näitusele jõudnud ja nende kõrvale oli võrdluseks prinditud originaal. Kuigi osad võltsingud on otsesed koopiad, on mõni võltsija nii osav, et suudab järele teha autori üldist stiili - nii võib teha kümneid maale ja esitleda neid näiteks kadunud Van Goghidena, kuigi tegelikkuses on see kõigest ühe andeka inimese kujutlusvõime ja järeletegemisoskuse vili. Mainitud oli ka (kurba?) tõsiasja, et tõeliselt häid võltsinguid on järjest vähem, kuna pole enam alles nii suuri spetsialiste, kes oskaks jätta õigeid materjale ja tehnikaid kasutades muljet, et maal on tõepoolest pärit mitme sajandi tagusest ajast, või kes oskaks kellegi stiili nii suurepäraselt ja täpselt järgi teha - vaja on ikka tõelist kannatlikkust ja taibukust.

Muuseumi lähedal asub ka selline arhitektuurinäide



Järgmisel päeval käisime läbi ka Schönbrunni palee juurest ja käisime veidi sealsetes aedades jalutamas. Sisse me kuhugi minema ei hakanud, aga ega väga suurt kahetsust sellest ka peal ei ole - palju neid paleesid korraga ikka jaksab vaadata. Aed oli muidugi kena, aga taas kord: selliseid on juba ennegi nähtud. Tundub, et minust hakkab vaikselt saama see turist, kes mainstreame kohti enam vaatamas ei viitsi käia, kuna tahaks kogeda ja näha midagi uut ja tõeliselt kohaliku maiguga. Kuigi tõenäoliselt ei kao minust kunagi ära see väike kultuurifänn, kes ei suuda mööda kõndida kõige populaarsematest turistikatest (eks need ole ju populaarsed mingi põhjusega), võtan edaspidi päevakavasse rohkem midagi omanäolist ja rajalt eemal olevat.



Pildistamiskohas olid turistid aga küll väga laheda paiga leidnud




Ühes aias sai ka pilti tehtud

Viini puhul jäi mind isiklikult häirima näiteks ka see, et kui vanalinnast ja südalinnast veidigi eemale kõndida, on reaalselt iga teine maja kas "sex shop", "erotic show", "peep show", "erotic movies", "sex toys" jnejnejne. Sex shop on tore asi ja selle olemasolu on okei ja kohati isegi vajalik, aga... suured "peep show" ja "erotic show" sildid iga kahe sammu tagant muutuvad mingi hetk juba lihtsalt obsessiivseks, haiglaseks ja ebameeldivaks. Selline tunne, nagu oleks sildid mind oma poolpaljaste naistega ahistanud ja objektifitseerinud iga viie meetri tagant. Seks on normaalne ja healthy, aga selle iga sammu peal näkku toppimine ja rahaks tegemine on minu silmis madal ja piinlik (selle tegijatele). Veidi rämedamat kontrasti Viini kultuurikeskusele.

Käime Budapestis katuseid mööda
Meie järgmine sihtkoht oli Budapest. Vahemaa polnud enam eriti suur ja sõit läks üpris kiiresti. Jõudsime Ungari pealinna üpris hilja, saatsime Kauri hostelisse (kuna järgmisel päeval ootas teda ees lend Napolisse) ning sõitsime ise oma Couchsurfingust leitud hosti poole. Tema kodu asus Lasnamäe-laadses linnaosas 10. korrusel. Host (nimega Bàlint) ootas meid juba, lasanje ahjus valmis ja soe. Selles suhtes soovitan soojalt kasutada reisimisel couchsurfingut - võõrustajad on enamasti väga soojad, sõbralikud ja positiivsed inimesed, kellega on huvitav rääkida ja kogemusi jagada, lisaks võivad nad tutvustada kohalikku elu ja paiku, mida ise üles ei leiaks. Selgus, et Bàlint on kohalik giid! Ta andis meile oma töökoha juurest linnakaardi ja joonistas sinna mitu erinevat alternatiivi, kuhu võiksime jalutada ja mis kohti vaatamas käia. Lisaks oli temaga ülitore õhtuti jutustada. Näiteks on tal kodus oma isiklik Rubiku kuubikute kollektsioon - mida ungarlikumat veel tahta! 

Kõige toredam oli meie külastuse juures arvatavasti see, et Bàlintil oli olemas võti katusele. Käisime paaril õhtul seal istumas ja nautisime ainulaadset vaadet tervele linnale, kuid veidi teistsuguse nurga alt kui mõnest vaatetornist või platvormilt. Näha oli nii kesklinna, jõe mõlemat kallast, äärelinnu kui ka loodust. Taevas oli tõesti kaunis ja nägime isegi päikeseloojangut. Tundus, nagu näeksime midagi, mis ei ole üldiselt tavaturistile kättesaadav - vaadet kohaliku elaniku silme läbi. Mõnusalt kodune tunne tekkis, kuid seda osaliselt ka selle tõttu, et Budapest üleüldse on väga hubane ja meeldiv linn. Kuidagi omanäolise atmosfääri ja koduse tundega. Suurlinnadest kindla peale selle reisi lemmikkoht.

Bàlintiga oli tore juttu rääkida, näiteks jutustas ta meile päris palju huvitavat Budapesti ajaloost ja paikadest. Tagatipuks selgus, et ta on olnud osaline ühe Avicii video filmimisel, kuna see tehti Budapesti ehitatud võtteplatsil ja Bàlinti tuttav oli ta juhuslikult appi kutsunud. Küll maailmas on huvitavate kogemustega inimesi.

Vaade katuselt


Glamuurne vormelisõit lihtrahva pilgu läbi
Järgmisel hommikul asusime teele meie põhilise suurürituse poole Budapestis - Vormel 1 võidusõidu esimesele päevale. Tegelikult toimus sel päeval ainult vaatajatele mõeldud üritus, sõite polnud võimalik vaadata. Nimelt said kolme päevase piletiga vaatajad pääsu võidusõidurajale, täpsemalt stardi-finišisirge lõigule, kus paiknevad ka autode garaažid. See tähendab, et paljud tulid kohale lootuses näha mõnda oma iidolit. Ka meie tulime algul naiivse lootusega kedagi üpris lähedalt näha ja ehk ka mingil moel pildile püüda. Reaalsus oli muidugi sootuks teistsugune. Kohale oli tulnud tuhandeid ja tuhandeid fänne, kellest suur hulk olid muide soomlased. See olevat Ungari etapi puhul tavaline, kuna see on üks odavaimate piletitega üritusi ja soomlastel ei ole vaja võrreldes teiste kohtadega just väga kaugele ja väga kallilt rännata. Kõikjal kaikusid Kimi Räikköneni toetavad hüüdlaused ja laulukesed, mis tegid olemise kuidagi lõbusaks. Osad fännid tulid kohale aga isegi Kubica ja Schumacheri lippudega, kuigi mehed enam vormelis ei osale.

Paraku ei olnud korraldajad oma üritust kuidagi väga hästi läbi mõelnud. Kuigi algselt teatati, et igale alasse sisenejale antakse käepael, mille värv vastab grupile, kellega koos oma järjekorra saabudes igaüks sõidurajale siseneda saab, ja et kõik on ajaliselt paigas, ei vastanud see üldse tõele. Alguses lasti rajale küll ainult üks grupp, kuid seejärel jäi mulje, et organisatoorsest poolest otsustati lihtsalt loobuda ja kogu ülejäänud mitmetuhandene seltskond lasti rajale kõik ühel ja samal ajal. Seetõttu tekkis iga mõne sammu järelt muidugi massiivne tropp. Lagipähe paistis ka keskpäevane päike, õhus oli üle 30 kraadi sooja ja vett polnud ka kuskilt saada, sest varu sai kiiresti otsa ning tropis seistes ei olnud võimalik ühegi veeanumani liikuda, tagatipuks olid need ka mõne minutiga tühjenenud. Üks naine oli mingil põhjusel arvanud, et on mõistlik otsus võtta sellisesse kohta ka oma sülelaps, kes istus hiiglasuures vankris, mängis iPadis mingit mängu ja häiris sellegipoolest oma olemasoluga oma ema.

Põhiliselt seisnes probleem selles, et korraldajate poolt kindlaks määratud raja läbimine ei olnud kuidagi reguleeritud. Nii tekkis olukord, kus ummisjalu garaažide poole tormanud inimesed jäidki sinna passima, nii et tekkis julm tropp ja ühel hetkel oli olukord nii halb, et pidime lihtsalt tund aega ühe koha peal massi seas seisma, oodates, et mõni paadunud fänn võtaks südametunnistuse vaikset häält kuulda ja liiguks veidigi oma jumaldatud iidoli garaaži eest edasi. Nagunii ei tulnud põhimõtteliselt ükski võidusõitja välja (arvatavasti teades seda kaose ulatust, mis ilma selletagi väljas valitses). Lõpuks oli minu ainus soov sealt hunnikust lihtsalt minema pääseda. Nelja tunniga saigi.

Kõigele vaatamata oli see ikkagi lahe kogemus. Ei juhtu just iga päev, et satud vormelirajale kõndima ja näed mõne meetri kauguselt, kuidas tiim vahetab aja peale oma vormelil rehve. 

Finišijoone alt läbi kõndimas

Järgmisel päeval ehk reedel me Hungaroringi ei külastanud, kuna tundus natuke overkill veeta iga Budapestis viibitud päev vormelisõitu (ja muid irrelevantsemaid võistlusi) vaadates. Meie tegemistest linna peal tuleb juttu allpool.

Laupäeval käisime vaatamas kvalifikatsioonisõitu ja see oli tõepoolest erakordselt vinge elamus! Juba üpris sõidu alguses hakkas sadama vihma, mis läks kiiresti üle täielikuks padukaks ja lõpuks jõudsid kohale ka tormituuled ja äike. Müristas nii mis hirmus, vihma kallas ja võidusõitjate elu läks raskeks. Ettenägelikult olid meil kaasa toodud vihmakeebid, nii et kaasaelamist ei häirinud miski (peale vahepeal liiga märgade ja uduste prilliklaaside). Meie ostetud piletid olid nn general admission ehk siis kõige odavamad piletid, mis tagavad ligipääsu ainult murualadele, mitte kallimatele tribüünidele. Vaatamata sellele saime end sisse seatud ühel künkal, mis asus täpselt viimasel kurvil, ehk siis lisaks oli sealt näha ka stardi-finišisirget. Just viimane kurv osutus sõitjatele parajaks väljakutseks, kuna vihma kohale jõudes oleks nii mõnigi võistleja äärepealt rajalt välja sõitnud. Lisaks oli meie välja valitud koha vastas kaks suurt ekraani (mujal rajal oli peale nende veel ainult üks ekraan ja seegi VIP-tribüünide juures), nii et saime kogu võistlust näha. Ei teagi, miks oleks pidanud valima kallimat piletit, kui nägime niigi kõik hea ja parema ära :)

Et pühapäeval üleüldse nö "päris" etappi vaatama pääseda, hakkasime autoga sündmuskohale sõitma juba 7 paiku hommikul. Tundub, et valisime minemiseks parima aja, kuna me ei pidanud seisma tundide viisi ummikus nagu mõned hilised kvalifikatsioonipäevale saabujad näiteks, nii et saime parkimiskoha põllul täitsa kiiresti kätte ja läksime juba tuttavale künkale kohta jahtima. Täiesti uskumatu, aga seal oligi alles ainult üks väike ruuduke, kuhu me täpselt oma pleediga ära mahtusime! Olime väga õnnelikud ja rahul, ning jäime kõrvetava päikse kätte kuueks tunniks sõitu ootama. Vahepeal toimus ka muid sõite, mida ka veidi jälgitud sai, kuid põhiliselt kulus ootamisaeg vetsu- ja veejärjekorras seismisele, kõrbemisele, pikutamisele, jutuajamisele ja lugemisele. Mind puudutas sügavalt ka olukord, kus selgus, et meie istekohtade lähedal on hiireurud, kust regulaarselt väikseid põlluhiiri välja uudistama sibas. Neist kaks tapeti külmavereliselt kohe, kui neid nähti - üks mees astus lihtsalt hiirt nähes talle kohe peale ja teine laip tekkis mõne aja pärast veel, kuigi ma ei pannud täpselt tähele, kuidas see juhtus. Need tundusid mulle nii mõttetud tapmised, et ma ei saanud kohe üldse aru, milleks see vajalik oli. Laibad jäid ikka murule vedelema ja olid igal juhul ebameeldivamad vaadata kui väike hirmunud hiir, kes suure rahvahulga vahelt nagunii varsti põgeneb ega enam nina välja pista ei julge...

Meie kõrvale sattusid vahepeal ühed naised, kes hiirelaipa nähes kohe kiljuma hakkasid ja sellest suurepärasest kohast sootuks loobusid ning minema läksid. Olin tõesti imestunud - surnud hiire nägemine ja teadmine lähedalasuvast urust võib tõesti panna inimesed nii ebaratsionaalselt käituma! Pärast seda istus meie kõrvale Venemaalt pärit paar, kes pani mind samuti kulmu kergitama. Mees oli igati entusiastlik ja rõõmus, et sai hea koha ja näeb lõpuks vormelisõitu päriselus, kuid neiu ei teinud muud kui ainult vigises. Ausalt öeldes hakkas isegi minul vaikselt üle viskama ja oleksin tahtnud talle midagi nähvata, ei kujuta ettegi, kuidas tema mees sellega rinda suutis pista. Igatahes oli ka sellel naisel suur probleem nähtud hiirelaibaga ja ta korrutas pidevalt, et varsti tulevad hiired nimelt just teda hammustama ja kiusama. Kui lõpuks üks elus hiir urust välja lipsas, hakkas ta kiljuma ja paluma, et nad vaatamiskohast lahkuksid, aga õnneks jäid nad ikkagi kohale. Mina ei suutnud end tagasi hoida ja ütlesin lõpuks, et mis nüüd on, igati armas hiireke ju. Pärast seda, kui too neiu sai aru, et tema vigisemisest võib keegi kõrvalseisja aru saada, tõmbas ta tunduvalt tagasi õnneks :)

Sõidu jälgimine oli aga tõesti lahe! Kuigi vahepeal ütlesid minu jalad seismisest lihtsalt üles, kuna eelnevad päevad olid teinud oma töö ja lihased olid täitsa kanged, ei morjendanud see mind ja veetsin mõne ringi istudes. Paraku oli minu soosik Bottas oma tiimis jällegi strateegilises mõttes teisejärguline ja minu silmis tehti talle järjekordselt ülekohut, mistõttu ta langes viiendale kohale. Lisaks võitis sõidu seekord Hamilton, keda ma sugugi ei fänna. Aga vähemalt oli sõidu lõpp huvitav ja dramaatiline ning teise ja kolmanda koha said Vettel ja Räikkönen :)

Kogu alal müüdi ka kõiksugu nänni, aga loomulikult oli tegu ametliku kaubaga ja seetõttu maksis kõik hingehinda, näiteks 30 eurot nokatsi või 40+ eurot särgi eest. Vähemalt pakkus see veidi uudistamist.

Mina odavamas Schumacheri nokatsis päikese eest varju otsimas

Rahvas!

Eestlane ja eestlane tõmbuvad välismaal nagu magnetid
Kuigi iga kord reisile minnes on minu meelest kõigil eestlastel soov oma rahvuskaaslastest kaugel eemal püsida, juhtub ometigi alati see, mida kõige rohkem kardad: eemalt kostab mõne nõudliku pereema hääl eestikeelselt oma last nöökimas, või mõne väsinud keskealise mehe torisemine, või elav arutelu selle üle, millist alkoholi on kõige odavam hulgi osta. Sellistel hetkedel läheb enda suu automaatselt lukku, jalg hakkab kiiremini eemale kõndima ja oma reisikaaslastega üksteisele otsa vaadates on kõigil silmis sama mõte: ärme reeda ennast! Just niimoodi juhtus näiteks Budapesti ühe põhilise vaatamisväärsuse - Buda kindluse juures. Nägime (klassikalist?) eesti peret: näägutavat ja vägagi imperatiivset keelt kasutavat ema, riukalikku last, kes ei tahtnud sõna kuulata, ning väsinud ja torssis isa istumas ja ära minna tahtmas. 

Teine kord põrkasime eestlastega tegelikult kokku Vormeli ürituse järjekorras, kui tahtsime e-pileteid vahetada pärispiletiteks. Täiesti lambist pöördusid meie ees seisvad inimesed ümber ja ütlesid: "Ka eestlased!" Seekord osutus meie kokkupõrge meeldivaks erandiks: ajasime juttu ja rääkisime, kes meile sõitjatest meeldib ja mida me sellelt kõigelt ootame. Tore oli :)

Budapestis liiklesime seekord ühistranspordiga, kuna selle hind oli juba tunduvalt mõistlikum (Vormelile saime laupäeval aga üldse tasuta bussiga). Käisime vaatamas kindlust ja bastioni, jalutasime üle jõe ja uurisime natuke suveniirikohti. Üks naine ütles mulle mööda minnes, et mul on kaunis outfit, nii et ma tundsin end eriti hästi.

Kirik kauni katusega

Fishermen's Bastion



Järgmisel päeval linnas jalutasime rohkem niisama kesklinnas ringi. Vaatasime üle ka Parlamendihoone, ühe raamatupoe/kohvikoha, jõe kaldapealse, suure turuhoone, sünagoogi, pisikese pargi ja muud lahedad tänavakesed. Saime kokku ka meie hosti Bàlintiga, kes meiega kaasa jalutas ja meid lõpuks ühte kesklinna parki istuma viis, kus väidetavalt alati joomas, piknikul ja jutustamas-pidutsemas käiakse. Vanasti olevat see olnud pigem kohalike pärusmaa, aga nüüd on sinna järjest enam turiste saabuma hakanud. Ometigi oli see väga mõnus ja chill koht ning endal hakkas lausa kahju, et meil midagi võrdväärset Eestis ette näidata ei ole. Pargis oli mõnus muruplats, basseinilaadne veekogu (purskkaev? ei pursanud igatahes), inimesed mängisid kitarri ja vahetevahel arvatavasti võib ka laulu kuulda... Väga mõnus oli.

Lisaks näitas Bàlint meile veel niinimetatud kohalikku party districti, mis olevat väga hipster ja samuti täiesti turistide valdusesse ära läinud. Terve tänav oli paksult täis erivärvilisi laternaid ja tulukesi, lugematul hulgas kohvikuid ja baare, oli olemas isegi eraldi väike tänav mänguautomaatide ja muu meelelahutusega. Kõikjal oli rohelust, potitaimi, häid lõhnu ja mõnusat meeleolu. Hakkas isegi kahju, et meil ei olnud aega (ega raha) (ega jaksu) õhtul välja minna. Nii mõnigi asi jäi, tundub, tegemata, ja kindlasti tahame Budapesti veel tagasi minna. Näiteks tahaks minna Szigeti festivalile ja sealsele saarele, sõita praamiga jõel, käia party districtil pidu panemas ja minna kohalikesse kuulsatesse termidesse ujuma. Vähemalt on järgmiseks korraks juba bucket list olemas!

Käisime ka ühes wokikohas söömas, kus märkasin ühte USA perekonda (järelduse tegin aktsendi põhjal, aga võin alati muidugi ka eksida), millesse kuulusid kaks naist ja kolm last (võib-olla ka mitu peret, aga mine tea). Kõik olid endale tellinud eraldi portsu, mis tähendab, et kolm last said igaüks ühe hiiglasuure portsu (ei mina ega Hardi jaksanud näiteks enda omaga hästi toime tulla). Loomulikult jäi kõigil haigelt palju toitu üle. Kui teenindaja uuris, kas nad tahaksid toidu kaasa võtta, ütles üks emadest resoluutselt, et ei taha. Üks väike laps ütles, et äkki ikka võtaks, pärast tahaks ju ka süüa, aga selle peale teatas ema, et ega keegi ei viitsi ju seda toitu tassima hakata, ja las ta parem jääda. Igaühe enda otsus muidugi, aga mulle jäi veidi kurb tunne sisse kripeldama - milline raiskamine! Kas tõesti oli üldse vaja igale lapsele eraldi ports tellida? Kas tõesti oli vaja näidata lastele raiskamiseeskuju ja suured portsud äraviskamisele määrata?..

Meie toidukogemus oli igatahes supermaitsev. Ja kohvikus mängis hea playlist ka veel.

Selle kohviku seinal oleva pildi järgi võib öelda, et too pere ajas riisijumala küll endast välja :)

Jõel jalutamas

Parlamendihoone


Teise nurga alt ka

Parlamendihoone väljakul on muide üks trepp, mis viib maa alla ja kus peitub üks väga huvitav ja emotsioone tekitav näitus 1956. aasta sündmustest Parlamendihoone ees, kui avati tuli tavainimeste pihta. Sealt võib leida mõningaid videosid isiklikest kogemustest, mis minul pisarad silma kiskusid, ja mõned eksponaadid.

Pärast pühapäevase vormelisõidu lõppu istusime otsejoones autosse ja hakkasime Horvaatiasse, Zagrebi poole sõitma. Aknast oli ilus vaade.



"World Cup 2018 Winner - Croatia" ehk hullus Zagrebi tänavatel
Jõudsime Zagrebisse päris hilja õhtul ja ööbisime ühes AirBnB kaudu võetud korteris, mis oli tõeline disaini- ja lõõgastumiseparadiis. Boonuseks oli seal elav koerake Charlie, kes hommikul meie voodisse tuli.


Hommikul läksime Zagrebi kesklinna uudistama. Huvitaval kombel hakkas esimese asjana silma, et pea igal reklaamiplakatil võis märgata vähemalt ühte jalgapallimeeskonna mängijatest, olgu tegu siis ülikonnareklaami, karastusjoogi- või kodulaenureklaamiga. Siinkohal asi muidugi ei lõppenud. Pärast teist kohta jalgpalli MMil on kõik Zagrebi tänavad täitunud fännidele ja turistidele suunatud kaubaga, alates aluspükstest kuni nokatsite ja kleitideni välja. Ruudud vaatavad vastu igal nurgal. Hinnad on muidugi ka üpris kõrged. Silma hakkas aga muidugi kõige enam särk, millel on suurelt kirjas "World Cup 2018 Winner Croatia". Selline alternatiivajalugu siis :) Aga tegelikult on nende vaimustus igati mõistetav ja siin Eestis toimuks raudselt samasugune hullustus, kui meie tiim peaks nii kaugele jõudma. 

Tagatipuks märkasime, et ühes baaris mängis Horvaatia-Inglismaa mäng korduse peal. Ja inimesed reaalselt vaatasid. Keset päeva, kohvikus istudes. Sellist pühendumust annab otsida!

Kuigi me ühtegi muuseumi ei viitsinud sisse astuda, siis peab ikkagi tõdema, et linnas endas polnud põhimõtteliselt midagi erilist ette võtta. Istusime natuke aega ühes pargis ja otsustasime siis, et suva, sõidame lihtsalt mere äärde ära.

Selline park siis.

Meie järgmine sihtmärk oli Krk saar, ainuke, kuhu autoga üle silla sõita saab. Lisaks tundus see väga looduskaunis koht, nii et valisime selle juba eos välja. Sõit muutus järjest kenamaks: ilus loodus, looklevad teed, sillerdav meri... Meie ainuke häda seisnes selles, et me jõudsime sinna niimoodi, et meil polnud veel ööbimiskohtagi. Hakkas natuke stressirohke jaht telkimisplatsi järele, kuid nii turistikas koht nagu Krk on suures osas välja müüdud ja allesjäänud kohad ka ikka väga kallid. Couchsurfingut me paraku seal ei leidnud ja nii ei jäänudki muud üle, kui paar tundi, nina telefonis, üritada midagigi taskukohast leida. Vahepeal mõtlesime juba täitsa alla anda ja kuskile Sloveeniasse või mujale odavamasse kohta minema sõita, aga õnneks avanes meil võimalus ära broneerida viimane koht sellises paigas nagu Camp Marta. Kahe peale maksis üks öö 31 eurot, mis ei olnudki kõige hullem. Seal olid olemas väga korralikud duširuumid, elekter, köök ja kogu koht jättis väga hõimuliku mulje. Nagu väike külake, kus olid püsti pandud telgid, karavanid, grillimiskohad, söögilauad, lugemispesad... Tõeliselt hubane koht ja täiesti vapustav omanik, seesama Marta, kes sisuliselt ööpäevaringselt ringi jooksis ja muidu saadaval oli, lisaks jõudis veel klientidega tutvust teha ja juttu ajada. Tagatipuks nägime veel saabudes päikeseloojangut ja sõitsime kiiruga paari kilomeetri jagu randa, kus saime päikeseloojangu saatel kohe vette sulistama joosta. Kohale jõudes oli mul selline tunne, et olen sattunud mõnda filmi, mõnda romantilisse komöödiasse, kus paarikesed paradiisisaarel mõnulevad. Või olen sattunud mõnele arvuti taustapildile, mida ei saa päriselus eksisteerida. Tegin kohe pilte ja panin siis telefoni peitu, et rannamõnusid nautida.

Loojang kämpast



Nii läbipaistvat vett ei ole ma kunagi näinud








Leia kivide vahelt pea


Peidetud randades kohalikega maid jagamas
Järgmised päevad tahtsime veeta lihtsalt rannas peesitades, mõnusaid snäkke süües ja meres hulpides. Igal hommikul käisime poest läbi, ostsime head-paremat, pakkisime rannakoti kokku ja läksime... ei, mitte põhilisse randa, kus kõik turistid koos! Meie campingu omanik Marta joonistas meile kaardile välja mitu peidetud randa, millest põhiliselt teavad ainult kohalikud ja sellesama campingu külastajad (arusaadavatel põhjustel). Läksime avastama! Esimeses kättenäidatud kohas peitus kolm rannakest, kõigil olid mõned inimesed, aga tõesti ühe käe sõrmedel kokkuloetav arv. Valisime ühe vähelärmakama koha välja ja seadsime end sisse. Nagu paradiisi oleks jõudnud, nii mõnus oli peesitada ja ujuda. Mingi hetk rikkusid elamuse natuke ära ühe lärmaka seltskonna liikmed, kes otsustasid, et neil on õigus puude varjus oma telkla püsti lüüa, kuigi Horvaatias on see seadusega rangelt keelatud ja trahvid suured. Õnneks suutsime mõne aja pärast olukorraga leppida, seltskond jäi vaiksemaks ja saime edasi naudiskleda.

Teekond auto juurde oli rannast muide läbi väikese võsa, kus kohalikud lambaid peavad. Kuulsime juba eemalt määgimist ja nägime, et kõik põõsad on nosivaid lambaid täis, kes meid nähes küll pakku jooksid ja häälitsedes paanitsesid. Nägime isegi ühte suuuuurt jänest!

Millised värvid!



Taolisi kaatreid ja laevukesi oli üpris palju, mingil hetkel hakkas see tegelikult häirima ka. Ega siis rannake pole mõeldud parklaks, et kogu ilus vaade on vaja ära blokeerida oma metallikolakatega. Päevitada saavad needsamad inimesed ka täitsa mere peal, ei ole vaja ankrut vette visata viis meetrit rannast ja sinna loksuma jääda, nii et ujuma peab kaatrirägastikus. Õnneks ei olnud enamuse ajast olukord nii hull ja sellega andis harjuda. 


Nagu näha, on rand kiviklibune ja liiva sealt oodata ei maksa. Paljudel on vees ja rannal käimiseks spetsiaalseid kummijalatsid, aga tegelikult ei ole paljajalu ka nii hull, peab lihtsalt ettevaatlik olema. Üks mees tuli LESTADEGA kohale, nii et ta pidi veest välja ja vette minema selg ees. Päris naljakas vaatepilt oli. 


Õhtul käisime põhirannas pingil istumas ja kuulasime mõnusat muusikat, mis selja taga asuvast Mocca rannakohvikust tuli. Õnneks olime Krkil tööpäevadel, muidu oleks rahvast kindlasti palju rohkem olnud. Mõnus oli juttu rääkida ja tunda ennast nagu mõni loomeinimene inspiratsioonipuhkusel.

Mingil põhjusel oli üks rannas olev mees otsustanud, et on normaalne kõigi nähes umbes viis korda oma aluspükse vahetada ja kõigile oma peenist näidata. Tema ja ta naine saabusid randa kaatriga, mille jätsid paari meetri kaugusele kaldast, võtsid välja täispuhutava laste paadikese, mille ainus eesmärk olemasolemiseks oli... transportida rätikud kaldale. Huvitav oli neid igatahes jälgida (v.a aluspükste vahetamise sessioone).

Järgmisel päeval läksime teise randa, mis oli seekord pea täiesti varjus, kuid see-eest liikus päike sinna pärastlõunal ja õhtul, nii et nautida sai nii seda kui teist. Lugesin palju ja puhkasin täiega.

Muinasjutt ju?


Õnnelikud rändajad



Viimasel päeval otsustasime veidi pikutada ka sellel põhilisel turistirannal, mis oli loomulikult üle rahvastatud, kuid ühes metsatukalaadses kohas mere lähedal saime end mõnusalt sisse seatud. Märkasin, et väga paljud lapsed just lõunamaadest käitusid väga imelikult. Või noh, kas just imelikult, aga... Tundub, et emotsionaalsed skandaalid ja jonnimishood on täiesti aktsepteeritud ja lastele antakse isegi soovitud tähelepanu, kui nad mõnd kurbusehoogu teesklevad, pisarad puudu ja nägu pingutusest krimpsus. Tahtmist saades see ilme loomulikult kaob ja naer on kerge tagasi tulema. Hästi häiriv tegelikult, kui lapsed on nii hellitatud ega pelga suure rahvamassi ees oma vanematega manipuleerimist.

Jeruusalemm asub Sloveenias? ehk kuidas AirBnB võib alt vedada
Meid ootas aga ees järjekordne väike mure - nimelt ei olnud meil kuhugi minna pärast seda, kui campingus broneeritud aeg läbi sai. Üldiselt oli meil plaanis liikuda edasi Sloveeniasse, kuna sealt oleks lihtsam leida öömaja ja, mis peamine, odavamat öömaja. Lisaks oleks see veel üks riik, mille taha linnuke teha ja niivõinii ootas meid sealkandis ka tagasisõit Eestisse. Leidsime AirBnBist ühe hästi odava koha Sloveenia looduses, üpris ranna lähedal. Tundus nagu ideaalne variant, nii et saatsin requesti ära ja jäin, sõrmed ristis, vastust ootama. Vastus saabus ka. Pool tundi enne tähtaja lõppu. Võõrustaja kinnitas minu broneeringu, mis tähendab, et minu kontolt läks raha maha (mitte küll veel hostile, talle oleks see pidanud minema 24h pärast meie check ini), ja saatis siis mulle omakorda requesti: saatku ma aga 85 eurot juurde. Kuna kuskil ei olnud kirjas, et selline nõudmine tuleb, ja mille eest, ning niisama ei tohi AirBnB reeglite järgi raha juurde küsida, uurisin talt, miks ta siis raha juurde tahab. Tema vastas, et hind on ju ikka sama, mis enne, ehk 75 DOLLARIT. Kergitasin kulmu ja selgitasin talle igaks juhuks, kuidas AirBnB töötab. Selle peale ma vastust ei saanud, küll aga tegi ta mulle pakkumise täiesti valedele kuupäevadele, 20 eurot öö. Kirjutasin talle, et ei, ma ei võta vastu tema mingit pakkumist, ja üleüldse on asi kuidagi kahtlane, et kui talle miski ei sobi, siis canceldagu minu request lihtsalt ära (kui ma seda ise oleks teinud, ei oleks ma raha tagasi saanud). Selle peale ütles võõrustaja, et okei okei, ma võin tulla ilma lisatasusid maksmata. Kahtluseuss südames, vaatasin uuesti üle oma tulevaste reiside kausta AirBnB äpis ja märkasin, et tohoh! Minu sihtkoht ei ole enam lihtsalt Sloveenia, vaid... Jeruusalemm, Sloveenia! Kuigi kaardi pealt võis välja lugeda, et ööbimiskoht asub Sloveenias, ütles pealkiri nüüd midagi sootuks teistsugust. Selle peale sai mu mõõt täis ja kirjutasin AirBnB supporti, kes õnneks sai murest aru ja canceldas minu broneeringu minu eest ära. Poleks üldse imestanud, kui oleksime kohale minnes avastanud, et ööbimiskohta ei eksisteerigi... AirBnBst sai igatahes mõõt natuke täis ikka küll.

Kuidas Sloveenias ossiplatsil telkides ellu jääda
Otsisime veel natuke aega ja leidsime õnneks lahenduse: üks tore couchsurfingu host, kes ise küll ei saanud meid enda poole võtta, soovitas meile ühte telkimiskohta Postojna lähedal jõe ääres, kus väidetavalt kohalikud kogu aeg ujumas ja joomas käivad. Seal olevat täiesti okei peatuda ja telkida, nii et haarasime aga võimalusest ja otsustasime paariks ööks sinna sõita.

Jällegi jõudsime vajalikku paika alles täiesti hilisõhtul, kuna käisime läbi ka Rijekast ja täitsime oma kõhud kohalikus McDonaldsis. Rijeka oli üpris armas linn, kuid peale päris südalinna ei ole seal eriti midagi teha ega vaadata. Küll aga ootas meid väga ilus vaatepilt, kui mööda kiirteed mäest alla sõitsime ja nägime eemalt tuledesäras linna. Taevas oli ümberringi täiesti must, ning need arvutud tuled tekitasid tõepoolest tunde, nagu oleksime sõitmas mõnel maanteel, mis lihtsalt keset universumit hõljub. Nagu virtuaalreaalsuses või fantaasiafilmis oleks olnud, täiesti ebareaalne tunne. Maantee oleks justkui tühjuses hõljunud, tähed eemal siramas.

Igatahes, kuna jõudsime telkimisplatsile nii hilja, oli väljas pilkane pimedus ja pidime telki püstitama taskulampide abil. Minul oli loomulikult jälle hirm sees: vähe veel sellest eelmisest kogemusest metsas metssigadega! Lisaks ei olnud ma pimeduse pärast jõudnud isegi ära näha, kuhu me täpselt jõudnud olime ja mis seal toimus, kas läheduses on mõni elumaja ja kas see koht näeb üldse aktsepteeritav välja, või on tegu mõne kuritegeliku urkaga. Öösel ma hästi magada ei saanud, kuna kuulatasin jälle iga prõksu ja üritasin end tulutult rahustada. Hardi magas muidugi nagu imik ja ütles, et tundis end väga hästi.

Hommikuvalguses sain aru, et tegu on tegelikult päris kena kohaga, kus on olemas pingid, lõkkeplats ja nöörid jms vettehüppamiseks. Pärast Horvaatiat ei olnud väga isu külmemasse jõkke hüpata, nii et ujuma me ei kippunud. Küll aga tegid seda arvukad kohalikud, kes tõepoolest iga natukese aja tagant autodega tulid, jõid ja tagasi minema sõitsid (joogisena?). Paljud vaatasid meie autonumbrit ja uurisid, kust me pärit oleme, kui kaugele tuleb autoga koju jõudmiseks sõita, mis me teeme jnejne. Oldi väga sõbralikud ja imestasime, et pea kõik oskasid igati normaalsel tasemel inglise keelt, mida mujal riikides nii palju täheldada ei saanud. 

Ellujäämiseks oli niisiis vaja käia vahepeal mitmete (mägiste) kilomeetrite kaugusel poes, paluda lähimatelt elanikelt majast veepudel ära täita, pesta nõusid jões, kommunikeerida kohalikega ja üritada öösel telgis vapper olla ja korralikult magada.

Mida Sloveenia kohta veel öelda? Olge täiega ettevaatlikud. Need mägiteed on haigelt järsult ja tõesti saatanast. Ja tanklad ei ole kogu aeg lahti. Pidime hommikul tund aega tankla ees ootama, et see avataks.

Kuidas viie minutiga Itaaliasse ära armuda
Nagu selgus, ei jäänud meil muud üle, kui Kaurile Itaaliasse, Triestesse autoga järgi minna. Napolist bussiga tundide viisi loksunud Kaur jäi hiljaks ka, nii et jõudsime natuke linna vaadata, põhiliselt seda kõike südalinnamat südalinna. Tegin täpselt ühe pildi ka.


Peab tunnistama, et juba Sloveenia-Itaalia piiri ületades (kus muide ei olnud ühtegi inimest ega piiripunkti kui sellist) muutus ümbritsev pilt täielikult. Arhitektuur ja atmosfäär olid kuidagi täitsa teistsugused, tõeliselt vahemerelikud ja Itaaliale omased. Tegin umbes 20 minutit jutti vigisevaid hääli, kui kohutavalt ebaõiglane see ikka on, et tuleme Itaaliasse sisuliselt ainult paariks tunniks, mille jooksul ei jõua ma midagi näha ega teha. Niimoodi see riik mulle juba südamesse jäigi.

Kes on viimane? ehk järjekordade maa Slovakkia
Tagasiteel sõitsime läbi ka Slovakkiast, kus soovisime läbi käia postkontorist. Juba kell pool 9 hommikul (ehk pool tundi pärast postkontori avamist) seisis järjekorras mitukümmend inimest. Lisaks seisis veel KUUS inimest järjekorras, et võtta endale järjekorranumber. Inimesed seisid järjekorras, et saada järjekorda :) Üleüldse märkasime, et igal pool, kus järjekord sai tekkida, see Slovakkias ka tekkis. Hullud ummikud ka. Huvitav asi, mille poolest riik võib meelde jääda.

Mida teha, kui näed üle kuu aja Läänemerd?
Meie ülejäänud reis kulges autos. Sõitsime terved päevad, peatusime ööbimiseks vaid korra ühes Põhja-Poola pooleldi mahajäetud majas, mis paistis isegi veidi kummituslik. Jõudsime sinna tegelikult päris suure seltskonnaga: lisaks mulle, Hardile ja Kaurile liitusid meiega paar sõpra, kes olid ise Poolasse road trippima tulnud, ning meie autosse vahepeal juurde imbunud paar sõpra, kes meiega autoruumi Varssavist Tallinnani jagasid. Nii et võtsime terve maja enda valdusesse ja ajasime omavahel kõikide reisikogemustest juttu.

Enne Eestisse jõudmist märkasime autoaknast kaunist päikeseloojangut ja tormasime mere äärde pilti tegema.


Ei saa naermata ja rabelemata


Võeti sülle ka

Peaaegu tõsised

Nagu oleks kala (või merineitsi xd) merest kätte saanud


Bromance

Kuhu on kadunud jäätis? ehk toiduvalikust välismaal
Mida veel mainida? Toidupoed Leedust lõuna pool on kuidagi väga kesised. Poolas müüdav kaup on, nagu ma mainisin, lihtsalt halb, aga mujal on asi pigem selles, et lihtsalt kas pole poode, pole suuri poode, või pole toiduvalikut. Viinis ei olnud ei suuri poode ega nendes poodides ka valikut (näiteks ei leidnud me linnas põhimõtteliselt kuskilt leiba). Olukord ei olnud väga kiita ka Ostravas ega Krk saarel. Ega Sloveenias. Budapest oli võrdlemisi mõistlik, kuid jättis ka soovida, kui võrrelda meie kalli Eestiga, kus mõni suurem pood on iga nurga peal ja sealt võib leida kõiksugu häid tooteid. 

Kuigi alati tuntakse välismaal puudust piimatoodetest ja iseäranis kohukesest, siis meie imestasime kõige rohkem jäätise puudumise üle (jah, ka see on piimatoode, ma ei jaksa sõnastust muuta). Kuigi formaalselt see justkui on poodides olemas, siis tegelikkuses on see enamasti kallis ja teiseks on valikus reaalselt kaks-kolm varianti, millest pooled on mahlajäätised ja ülejäänud pool on kahtlane, mitte kuigi rammus mass. Ja ometigi olime riikides, kus on palav suvi ja/või mererand! Peab möönma, et Viinis sai osta gelatot küll.

Tagasiteel käisime Poolas läbi ühest maanteeäärsest toidukohast, mis oli täiesti kohutav. Hardi tellis mingisuguse munaroa, mis nägi välja väga õline, kollane ja jube. Kauri boršisupp oli lihtsalt punane vedelik, mis ei sisaldanud MITTE ÜHTEGI tükki. Ei liha, juurvilja ega midagi muud. Kui avasime selle koha Google'i reviewd, et omalt poolt laastav vastukaja jätta, avastasime, et see on juba samasuguseid arvamusavaldusi täis. Lisaks oli üks inimene kirjutanud, et keegi klient oli toiduahjust tuleva leegiga näkku saanud. Meie kommentaar on nüüd seal ka kenasti olemas.

Mis imeloom on vignette? ehk kuidas vältida Euroopa road tripil hiiglasuuri trahve
Jagan teadmist, mida meil reisile minnes ei olnud. Nimelt kehtib Tšehhis, Austrias, Ungaris ja Sloveenias süsteem, kus kiirteede tollimaks ei tule maksta mitte teatud punktide peatudes nagu näiteks Lätis või Poolas või ka Horvaatias, vaid riiki sisenemisel tuleb endale soetada teatud kleebis, mis läheb autoaknale ja mida näiteks Austrias kontrollib spetsiaalne kaamera, mis sinust automaatselt pilti teeb, kui seda kleepekat pole. Peab tõdema, et mitmes kohas olid sildid, et on kaamerakontroll tulekul, aga no jumala eest, olime täiesti kindlad, et tegu on kiiruskaameratega. Riiki sisenemisel oli sellel suurel tablool, kus on infot umbes 10 rea jagu, ka märgitud, et "vignette", aga ei osanud sellele vajalikku tähelepanu pöörata - ei teadnud, mida see sõna siinkohal tähistas ja eeldasime, et kui tegu on millegi olulisega, saame sellest ka muul moel veel teada. Lisaks oli tähelepanu vaja pöörata veel mitmele reeglile ja seadusele, nii et paratamatult ei jäänud see silt just kauaks meelde hõljuma. Eeldasime, et kui kuskil tollimaks on, siis see toimib nii, nagu meie jaoks harjumuspärane - peatuspunktidega. Ei osanud tõesti kõike ette näha ja guugeldada, näiteks Austria tollimaksude kohta ei tulnud infot, kui guugeldasin "what to know when visiting Austria". See tuli välja alles siis, kui guugeldasin "what to know when going on a road trip to Austria". Nojah, ei osanud tõesti õiget sõnastust leida.

Aga olge teie targemad ja ostke vignette kohe, kui riiki sisenete :)

Kuidas reisides raha säästa?
Kui mu eelnev jutt ei olnud veel piisavalt selge, siis käin kiirkorras üle, mida teha, et reisil raha säästa.
  • Eelistage couchsurfingut - tasuta, hea kogemus ja huvitavad inimesed 
  • Teine hea ja odav variant on telkimine - kohati saab tasuta, kohati odavamates campingutes peatuda 
  • Planeerige ette - seda nii couchsurfingu, AirBnb kui ka Bookingu teenuseid kasutades 
  • Tehke ise süüa, kas võtke siis ise kaasa mõni grill või pliidike nagu meie seda tegime (hea telkimise puhul), või ostke poodidest toitu, et kohapeal köögis natuke vaaritada. 
  • Varuge juba enne reisile minekut kaasa igasuguseid pakitoite (ei pea silmas nuudleid), tee peal on alati hea näksida puuvilju ja pähkleid, mis on odavad, tervislikud ja täidavad kõhtu 
  • Kui võimalik, proovige vältida AirBnbd, või siis vähemalt neid võõrustajaid, kellel puuduvad normaalsed reviewd. Äärmisel juhul võite rahast ilma jääda, ja ööbimiskohast ka. 
  • Otsige kõike ise, pole mõtet kulutada oma raha igasuguste pakettide ja muu taolise peale, kui teie eesmärk on säästa raha ja aega planeerimiseks ka natuke on. Leidke ise endale parim peatumiskoht, transpordiviis ja vaatamist väärt kohad. 
  • Vaadake alati üle, kas linn või muu koht, kuhu te lähete, pakub alternatiive traditsioonilistele turistikatele - näiteks tasuta galeriid vms. 
  • Ärge ostke suveniire ja muud taolist peatänavatelt või nende lähedusest: täpselt samasuguse asja võite leida kuskilt eemalt mitu korda odavamalt (võib-olla keegi veel ei teadnud seda) 
  • Kui tripite autoga, minge vähemalt kolmekesi, siis saab bensuhind eriti odav olema ega ole lennupiletitega eriti võrreldav. Või minge üldse häälega. 
Meie reis oli vapustavalt äge. Jään ootama järgmist!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…