Otse põhisisu juurde

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?
Kas olete end vahel avastanud langemas enesehaletsusauku, kus tunnete end halvasti ja väärtusetuna, vähemalt võrreldes teiste, nn normaalsete inimestega, keda leidub külluses nii teie töökohal kui ka bussis teie kõrvalistmetel? Nendel ei ole kindlasti selliseid jamasid elus, nagu teil. Teil lihtsalt ei vea vahel. Ja ise olete ka kuidagi saamatud. Tuleb tuttav ette?

Või tuleb tuttav ette hoopis see, et kui midagi halba juhtub, siis te küll ei materda ennast, kuid... Ega te ennast aidata ka nagu ei oska? (See juhtus olema minu juhtum enne, kui enesekaastunde mõistega lähemalt tuttavaks sain.) On ette tulnud mõni raske olukord, tüli või emotsioon, mis teid häirib, ja te otseselt ei mõista seda hukka. Te ei ütle endale midagi negatiivset, aga te ei oska nagu midagi positiivset ka öelda. Tahaks, et keegi teine tuleks ja lohutaks. Olukorraga tegeleda on kuidagi raske, enne kui pole kuulnud mõnda mõistvat sõna...

Inimestele on kahjuks või õnneks üpriski omane võrrelda ennast teistega. Seekaudu saame kujundada oma minapilti, saada paremat ettekujutust oma (potentsiaalsetest) võimetest, huvidest ja ka sellest, millised me võime teistele kõrvalt paista. Ühest küljest on see võrdlusmoment väga oluline infoallikas, mille abil saame enda kohta tagasisidet ja oleme loodetavasti ka enam-vähem adekvaatsed ühiskonnaliikmed, kuna saame aimu ka üleüldiselt aktsepteeritud tõekspidamistest ja tagajärgedest, mis järgnevad liialt kohatule käitumisele. Võrdlus teistega võib meid motiveerida, anda meile juurde enesekindlust või näidata meile kätte teemad, millega tahaksime ehk rohkem vaeva näha. Võime tunda tänulikkust meile osaks saanud võimaluste üle ja seeläbi leida, et tahame ka teisi aidata ja jagada nendega seda, mida meile rohkem on antud. 

Teisest küljest võib sotsiaalne võrdlus olla aga väga kahjustav ja meie eneseaktsepteerimist pärssiv. Paraku tundub, et just seda negatiivsete tagajärgedega võrdlemist teistega esineb märksa tihedamini. Kui näeme, et kellelgi läheb meist paremini, võime olla kadedad, laskuda enesehaletsusse või tunda, et oleme teiste inimeste kõrval palju saamatumad ja väärtusetumad. Võime leida, et me ei taha enam millegagi tegeleda, sest oleme nagunii võhiklikud, või võtta omaks negatiivse ettekujutuse iseendast, mis ei pruugi aga sugugi tõele vastata. Võime tunda survet saada paremaks valdkonnas, mis meile tegelikult polegi oluline. Kui kellelgi läheb meist halvemini, võime hakata kujundama endast liiga ülespuhutud arvamust, ülehinnata oma võimeid ja toetuda oma hea enesetunde saavutamisel liialt teiste ebaõnnestumisele. Ühel hetkel võime kokku puutuda millegagi, mis näitab meile meie võimeid tõelises valguses ja selline löök võib meie egole üpris valus olla. Nii või teisiti võib sotsiaalne võrdlus luua meis kõiksugu erinevaid negatiivseid emotsioone (leian, et ka teiste arvelt rõõmu tundmine on tegelikult negatiivne emotsioon, kuna see lähtub ikkagi kellegi teise negatiivse(ma)st olukorrast või seisundist). 

Meie individualistlikus ja saavutustele suunatud ühiskonnas on sotsiaalsel võrdlusel eriti ülepaisutatud roll. Rõhume pidevalt konkurentsile ja sellele, et meil on vaja teistest eristuda. Peame leidma midagi tõeliselt omanäolist, milles oleme võimekad ja teistest paremad. See on ju meie võti eduka karjääri ja hea staatuse juurde. Võime ennast milleski spetsialistiks nimetada. Kui meil nii hästi ei lähe, tunneme kibestumust ja materdame ennast, aga rabeleme siiski edasi, sest konkurentsivõimelisus ja pingetaluvus on need põhilised märksõnad, mida nii töökuulutustes kui ka kandidaatide esitatud CVdes kohe eriti palju välja tuuakse. Me tahame teada, kus me sotsiaalsel ja tööalasel redelil täpselt paikneme, mitut laiki oleme väärt, millist palka võrreldes teistega peaksime saama ja mis on just meile omane erilisus, millele oma minapilt (ja Instagrami feed) rajada.  Paraku on sellel, kui me oma enesehinnangu ja minapildi sotsiaalsele võrdlusele üles ehitame, üks väga valus konks juures: meie keskkond, meid ümbritsevad inimesed ja olukorrad võivad pidevalt muutuda, mistõttu muutub ka võrdlemisest tulenev järeldus, mille me enda kohta teeme. See tähendab, et meie minapilt ja enesehinnang võivad olla äärmiselt kõikuvad ja ebastabiilsed. Võime ühel hetkel tunda ennast meeletult enesekindlana, teisel hetkel aga oma kõrgelt troonilt suure pauguga alla kukkuda ja veel pikka aega oma haavu lakkuda, enne kui end jälle püsti ajame ja teiste arvelt kõrgustesse ronima hakkame. End pidevalt teistega võrreldes peame olema valmis selleks, et meie emotsionaalne heaolu hakkab läbi tegema peadpööritavaid muutusi ja kukerpalle. Lisaks eeldavad enesekriitikud enamasti, et teised inimesed suhtuvad neisse sama halvasti kui nemad endasse ise suhtuvad, seega on neil väga raske üles ehitada tõeliselt usalduslikke suhteid, kus nad saavad end tunda väärtusliku ja tahetuna.

Niisiis - meie elus on liiga palju negatiivse mõjuga sotsiaalset võrdlust, millele rajame suures osas nii oma minapildi kui ka enesehinnangu. Milline on alternatiiv? Kuidas saada oma võimetest ja isiksusest paremat aimu ilma, et peaksime ennast pidevalt teistega vaimses Exceli tabelis võrdlema ja koostama edetabeleid veetlevuse, arukuse, originaalsuse ja jõukuse alusel? Kuidas ennast vähem materdada ja ennast koos kõigi oma nn puudujääkidega lihtsalt omaks võtta?

Esitlen teile oma suhteliselt värsket avastust nimega enesekaastunne. Kord ühes loengus istudes ja natuke igavledes kuulsin õppejõudu seda mõistet mainivat. Väidetavalt olevat "enesekaastunne" mõiste ja valdkond, mida viimasel ajal psühholoogias rohkem uuritud ja kiidetud on. Olin intrigeeritud ja jätsin selle mõnes mõttes uue sõna endale mälusoppi meelde, kuid selle mõiste laiemaks avastamiseks ma mingeid aktiivseid samme ette ei võtnud. Täitsa võimalik, et mõnes loengus mainiti seda sõna veel hästi vilksamisi, kuid ega sellesse väga ei süvenetud. Järjekordselt aga näitas elu mulle ise kätte aja ja koha, millal selle teemaga tegelemine võiks aktuaalne olla. Täpsemalt astusin ma jällekord sisse raamatukokku, kus Kristin Neffi kirjutatud "Enesekaastunne" mulle kenasti vastu vaatas ja omamoodi kutsuvalt naeratas. Võib öelda, et see raamat on siiani minu maailmavaadet ja suhtumist iseendasse/ümbritsevasse kõige rohkem mõjutanud. Aga kuidas siis täpsemalt?

Me kõik teame, mida tähendab kaastunne teiste inimeste vastu. Kui kellelgi läheb kehvasti või nad tunnevad end õnnetuna, tunneme neile kaasa. Tahame, et neil läheks paremini, ütleme neile lohutavaid sõnu, toetame neid ja kinnitame, et see ühekordne ebaõnnestumine ei muuda meie silmis nende väärtust meie jaoks. Nad on ikka meile tähtsad ja nende praegune keeruline olukord ei muuda neid kindlasti saamatuteks debiilikuteks, kellest kõik lahti peaksid ütlema.

Aga mida me ütleme iseendale, kui meil kas või mõni väike pisiasi valesti kipub minema? Millised on meie esimesed mõtted, iseendale mõttes suunatud laused ja järgnev enesetunne?

Vastus on lihtne: isegi, kui me seda igapäevaselt väga ei märka, suhtume endasse tihtipeale iga väiksemagi eksimuse peale väga negatiivselt. Kui meil midagi käest kukub, ütleme endale "küll ma olen kohmakas". Mis siis veel saab, kui juhtub midagi tõsisemat? Kui meil ei lähe näiteks töövestlusel hästi, läheme kellegagi tõsiselt tülli või unustame tähtsa kokkusaamise suures toimetushoos täitsa ära? Võime laskuda sügavasse enesematerdamisse, kritiseerimisse ja negatiivsesse mõttemustrisse, mis ei vii meid kuhugi mujale kui et veel sügavamale enesehaletsusauku, kus istume täitsa tegevusetult ega oska vahepeal pikemat aega sealt väljagi tulla. Miks me seda endale teeme?

Põhjuseid võib olla mitmeid. Üks oluline mõjutegur on see, et me lihtsalt tahame teiste inimeste kriitikast ette jõuda. Teeme endale mõttes ära juba kõik etteheited, mida võiksime kuulda mõnelt teiselt inimeselt: sel moel ei tee see meile enam nii väga haiget, kui keegi meile meie vea välja toob. Me oleme juba kursis ja selle eest endale vastu pead ja jalgu ka andnud. Teiseks võib meile olla sisse juurdunud juba lapsepõlvest uskumus, et just kriitika aitab meid elus edasi. Just kriitika aitavat meil märgata oma vigu ja nendega tegeleda. Sest meie vanemad ja õpetajad ja muud täiskasvanud tahtsid meid omal ajal (küll veidi valede meetodite abil) aidata ja ütlesid meile üpris karmilt, kui midagi valesti tegime. Kolmandaks on asi ka selles, et ühiskond on nõudlik, selles esineb palju konkurentsi ja me näeme end teistega võrreldes pidevalt kedagi, kes on meist parem. Et kõigile neile, nii isiklikele, lähedaste kui ka ühiskonna poolt üles seatud standarditele vastata, üritame ennast materdades ja kritiseerides võimalikult ruttu saavutada ideaali, mida kõik meist ootavad. Ainult et enesekriitika ja pidev võrdlus teistega ei ole selleks sugugi efektiivne meetod. Rääkimata sellest, et ka nende standardite olulisus ja vajalikkus on juba eraldi küsitav teema.

Aga mis oleks, kui käituksime endaga samamoodi, nagu käituksime mõne oma kalli sõbra või pereliikmega?

Mis oleks, kui tunneksime ka endale raskes olukorras kaasa? Kui ütleksime endale mõttes mõne lohutava sõna, mõistaksime, et see olukord on mööduv ja lahendatav, kinnitaksime endale, et me oleme ikkagi väärtuslikud ja et meil on praegu lihtsalt raske, nagu ka kõigil teistel inimestel on vahel raske? Et meie hetkeolukord ei defineeri kohe kindlasti seda, mida me endast üleüldiselt kujutame?

See ei tähenda sugugi enesehaletsust. Kui oleme enda vastu lahked, ei tähenda see, et laskume laiskusesse ja pidevasse nännutamisse, sulgedes silmad probleemidele. Me lihtsalt teadvustame neutraalsel toonil raskuskohti, tunneme endale raskuste pärast kaasa ja leiame seeläbi, et meil on palju lihtsam objektiivselt ja produktiivselt hakata nendesamade raskutega ka tegelema. Kui oleme negatiivselt meelestatud ja ametis enda mahategemisega, ei ole lahenduste leidmine sugugi nii lihtne. Küll aga on see märksa lihtsam siis, kui oleme endale öelnud paar head ja julgustavat sõna, aktsepteerinud oma olukorda ja tundnud vähemalt omaenda toetavat suhtumist.

Niisiis, enesekaastunne tähendab sisuliselt sedasama, mis kaastunne teiste inimeste vastu, aga see on lihtsalt suunatud endale. See koosneb tinglikult mitmest osast:

  1. lahkus enda vastu
  2. arusaam, et kannatused ja raskused on universaalsed ja omased kõigile inimestele mingis eluetapis
  3. teadvelolek - oma olukorrast, tunnetest ja sellest, mida selle kõigega ette võtta
Põhimõte seisneb selles, et asendada enda pidev võrdlemine teistega hoopistükkis enesekaastunde ja -aktsepteerimisega. Arvestama peaks ainult omaenda hetkeolukorra ja -emotsioonidega. Mis on meile oluline, mida me tahame saavutada? Milline on meile omane eluviis ja kuhu tahame jõuda? Nagu öeldakse, ennast tuleb võrrelda sellega, kes me olime eile, mitte sellega, kes teised on täna.

Mis on enesekaastunde erinevused (kõrge) enesehinnangu võrreldes?
  • mõlemad kaitsevad meie ego ja enesetunnet, kuid enesekaastunne on palju stabiilsem seisund
  • enesekaastunnet rakendades võtame võimu meie enesetunde üle ära teistelt ja juhime ise oma heaolutunnet
  • enesekaastundega ei kaasne enesehinnangust tulenevaid negatiivseid aspekte nagu kõikuv minapilt, negatiivne võrdlus teistega, väline surve ja standardite järgmine, enesematerdamine ja läbikukkumishirm
  • enesekaastunne aitab ennast aktsepteerida sellisena nagu me oleme - me ei pea olema selleks teistest paremad või erilisemad (ja me ei saagi seda kõiges olla)
  • enesekaastunde abil ei tunne me ennast teistest oma kannatustes nii isoleerituna, kuna teadvustame, et kõigil esineb raskusi
  • enesekaastunde abil saame endast luua objektiivsema minapildi, kuna aktsepteerime nii head kui halba - enesehinnangu hoidmise või halvakspanu vältimise nimel võime vahel sulgeda silmad mõnedele meie puudujääkidele ja üritada neid varjata ka teiste eest, määrates end seeläbi kartma läbikukkumist ja "meie tõelise pale" paljastamist. Siit võivad alguse saada ka suhted, milles ausus ei ole sajaprotsendiline ja näitame endast vaid fassaadi, mida tahame ise ka uskuda, suutmata end omaks võtta oma kõigi puudustega.
  • enesekaastunde puhul ei sõltu me teistest ega oota teistelt pidevalt kaastunnet. Vastutame ise oma heaolu eest. Ei karda enam ka teiste kriitikat - me suhtume ise endasse juba niigi mõistvalt, mis see teiste kriitika meile ikka uut ütleb või haiget teeb, kui me seda külge endas juba aktsepteerime.
Nagu näha, on enesekaastunne märksa elutervem ja jätkusuutlikum suhtumine endasse ja maailma. Me saame olla sõltumatud, terved ja lahke suhtumisega isiksused. Milleks on vaja iseenda vastu suunata negatiivseid kommentaare ja energiat? Selline suhtumine ei vii edasi, kuigi see võib esmapilgul nii tunduda. Proovige olla enda vastu aktsepteerivad, soojad ja kaastundlikud. Te olete seda väärt. Küll näete, et sedaviisi leiate endas palju rohkem jõudu ja ressursse endaga ja oma muredega tegeleda.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.