Otse põhisisu juurde

Kuidas teha rohkem seda, mis meeldib (isegi siis, kui on kiire)

Elu on vahel meeletult kiire.
Ühte lühikesse päeva peavad mahtuma töö, uneaeg, pere ja lähedastega suhtlemine, puhkus iseendaga ja soovitatavalt ka trenn. Rääkimata siis veel toiduvalmistamisest ja ühest kohast teise liiklemisest, mis on sellised eriti tüütud ajakulutajad. Kiire tempo nõuab alati oma osa ja on väsitav, mingil hetkel võib see hakata nii meie vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Õnnelikud on need inimesed, kes saavad käia tööl, mis neid inspireerib ja end hästi tundma paneb, kus saab areneda ja midagi saavutada. Paraku ei ole kõigi käsi nii hästi käinud ja töökohustused tunduvad vahel kohe eriti koormavad.

Mõnikord pole asi isegi töös: kõik oleks justkui tipp-topp, aga midagi südamel ikkagi kripeldab. Päris rahul nagu ei oska ka oma eluga olla: vaba aega jääb väheks, kõikide huvide ja hobidega ei jõua tegeleda, kaugemaid sugulasi pole juba eelmistest jõuludest saati näinud... Omamoodi lohutav, ent hall rutiin on enda kanda tugevalt kinnitanud. Pole nagu väga midagi häda, aga ikkagi on midagi puudu. Sellist rõõmutoovat ja huvipakkuvat tegevust, mis ka argipäeva päikeselisemaks ja sisukamaks teeks. Nii et õhtul voodiäärel istudes mõtleksime päevale tagasi vaadates, et jah, ma tõepoolest tegin täna midagi huvitavat ja arendavat, mis mulle meeldis. Võin rahule jääda ja end isegi õnnelikuna tunda.

Kuidas võiks olukorda muuta ja üritada igapäevaselt tegeleda rohkem sellega, mis meile meeldib ja positiivseid emotsioone pakub? 

Loomulikult on enamasti esimene mõte, et ega ju ei olegi väga aega millegi erilisega argipäeval tegeleda. Nii tekib rutiinne nädal, mis jääb meelde ainult selle järgi, mis nädalavahetusel toimus. Mis aga oleks, kui tekitada oma niigi napist ajast midagi südamelähedasemat?

Lugesin hiljuti üht raamatut, millest leidsin enda jaoks väga kasuliku harjutuse (olen seda siin natuke kohandanud). Selle eesmärk seisnes selles, et välja selgitada, millised tegevused meie igapäevaelu sisustavad. Harjutus on üpris lihtne: paberile tuleb kirja panna kõik tegevused, millest meie keskmine (ärkvelolekuseisundis) nädal koosneb. Olgu selleks siis söömine, bussiga tööle liikumine, duši all käimine, teatri külastamine või golfi mängimine sõpradega - igaühel oma isiklik keskmine nädal. Kõik, mis vähegi meenub, tuleb kirja panna. Seejärel on vaja anda igale tegevusele hinnang: kas see tegevus meeldib, ei meeldi või jätab ükskõikseks. Mõelge kindlasti hoolikalt järele, enne kui hinnangut andma hakkate: võib-olla olete võtnud eesmärgiks näiteks Instagramis populaarsust koguda ja teile meeldib see tähelepanu, mis te sealt saate, kuid tundide viisi fotosid tehes ja neid tuunides on peamiselt valdavaks emotsiooniks siiski nördimus, kahetsus või ebapiisavusetunne. Väga kerge on oma hobi või harjumuspärast tegevust automaatselt määratleda positiivseks, kuid järele mõeldes selgub, et tegelikult on emotsioon, mille me sellest tegevusest kaasa võtame, negatiivne või parimal juhul neutraalne.

Pärast hinnangute andmist tuleks umbkaudu üritada hinnata, kui kaua mingiks tegevuseks keskmiselt nädalas aega kulub. Järgmise sammuna on võimalik koostada tabel, kuhu saab märkida kolm kategooriat (meeldib, ei meeldi, jätab ükskõikseks) ja nendele kuluv keskmine aeg nädalas (liida kokku kõik minutid ja tunnid, mis kuluvad iga kategooria alla kuuluvatele tegevustele kokku). Näiteks, kui meeldivate tegevuste alla kuuluvad lugemine (7h nädalas) ja trenn (3h nädalas), siis nädalas keskmiselt kulub meeldivatele tegevustele 10 tundi. (Noh, väga lihtne ja arusaadav, eks ole, aga vahel mõtlen, et äkki minu seletamisviis ei ole väga selge ja siis toon igaks juhuks ka väga puust ja punaseks näite ka siia.)

Tabeli põhjal saab koostada ringikujulise graafiku. Iga sektor kujutab ühte tegevuste kategooriat. Mida rohkem aega kategooriale nädalas kulub, seda suurem sektor. Nii saab endale joonistada illustreeriva näite sellest, milline üks keskmine nädal meie elus välja näeb.

Mis seda graafikut vaadates silma hakkab? Mida sisaldab üks keskmine nädal ülekaalukalt rohkem, mida vähem? Mida tahaks selle jaotuse juures muuta, mida teha rohkem ja mida vähem? 

Minu jaoks oli näiteks suur üllatus see, kui palju aega võtavad enda alla tegevused, mis jätavad mind täiesti ükskõikseks. Näiteks sotsiaalmeedia, internetis surfamine, niisama pikutamine, isegi üleliigne chattimine tuttavatega või teleka taga istumine. Just sellesse kategooriasse kuuluvaid tegevusi on arvatavasti kõige lihtsam oma elust kaotada ja tekitada seeläbi rohkem ruumi meeldivate ja inspireerivate tegevuste jaoks.

Tihtipeale veedame oma vabu hetki enda meelest lõõgastudes: scrollime sotsiaalmeediat, viskame jalad seinale või loeme lõpuks läbi kõik oma 230 avamata meili. Sel hetkel võib see tunduda isegi puhkusena, kuid tagasi vaadates tundub meile see lihtsalt raisatud ajana. Mida me oma vaba ajaga tegime? Nagu... ei tulegi hästi meelde.

Niisiis, just see on potentsiaalirikas koht, tekitamaks oma ellu rohkem positiivseid ja huvitavaid elamusi. Alustama peaks päris väikeste muutustega: pisiasjad on need, mis võivad olla huvipakkuvad ja meie argipäeva muutvad. Ei ole vaja hakata igale vabale hetkele planeerima teatrikülastusi, reise Aafrikasse ja meditatsioonikoolitusi (kuid loomulikult, miks ka mitte, kui võimalus on!). Tähtsam on esmalt maha istuda ning mõelda oma huvidele ja prioriteetidele: mis on need tegevused, mis meile naudingut pakuvad? Mida tundub meie igapäevaelus olevat liiga vähe? Mis valdkonnad on meie jaoks olulised? Kas tahaksime rohkem aega pühendada enesearengule, perele, suhtele, ühiskondlikule tööle, puhkusele?

Nendest vastustest lähtuvalt on palju lihtsam hakata endale kirja panema erinevaid tegevusi, mis huvitavate ja oluliste valdkondadega seonduvad. Võib teha isegi ajurünnaku ja panna iga enda jaoks tähtsa valdkonna taha kirja kõik tegevused, mis sellega seoses meenuvad. Alles hiljem võib hinnata, kas tahaksime neid tegevusi oma ellu ka rohkem integreerida.

Olles kõikvõimalikud tegevused kirja pannud, saab hakata mõtlema, milliste lisamine oma ellu võiks olla põnev ja soovitav. Seejärel saab hakata mõtlema täpsemalt sellele, millistel hetkedel ja kuidas on võimalik seda teha. Mõnele sobib võib-olla aga ka vastupidine mõtlemissuund: kõigepealt mõelda valmis, millised hetked on meil igapäevaselt suhteliselt vabad (või hõivatud ükskõikseks jätvate tegevustega) ja kuhu sooviksime leida asendust. Seejärel alles võib mõelda täpsemalt, millised tegevused sinna hästi ja lihtsasti sobituksid. 

Toon mõned näited ka. Oletame, et mulle on väga tähtis eneseareng (või noh, ongi tegelikult), aga mul on tunne, et kiire tööpäeva kõrvalt on mul meeletult raske leida piisavalt aega iseendaga tegelemiseks. Oma keskmise nädala graafikut tehes avastan, et mul on päris mitmeid tegevusi, mis jätavad mu ükskõikseks, mida sooviksin asendada millegi tähendusrikkamaga. Näiteks bussiga tööle ja töölt koju sõites (päevas kokku terve tund) vahin enamasti lihtsalt aknast välja ega tee endaga midagi asjalikku. Lugeda bussis ka nagu ei taha - silmad hakkavad valutama. Võin aga otsustada, et hakkan bussis sõites kuulama enesearengule suunatud podcaste, kus inimesed räägivad inspireerivaid ja harivaid lugusid. Võin isegi otsustada, et kuulan hoopistükkis võõrkeelseid podcaste, et mõnda keelt õppida ja oma kõrva sellega paremini ära harjutada. Või siis otsustan üldse, et persse see ühistransport, hakkan käima tööl rattaga, teen sellega niisiis igapäevast trenni ja säästan ühtlasi ka loodust. Tuulutan oma väsinud konte ja aju ka. Super!

Kindlasti tasub üle vaadata ka ebameeldivate tegevuste kategooria. Kui see on seotud töökohustuste või millegagi, mida me ei saa oma elus kergesti muuta, ei olegi vaja sellele liialt keskenduda. Nii või naa ei ole peaaegu kellelgi kunagi TERVE graafik ainult mittemeeldivate tegevuste kategooriat täis. Pikas perspektiivis oleks muidugi tore, kui ebameeldivad tegevused saaks viia miinimumini, kuid palju lihtsam on alustada neist tegevustest, mis on a) meie võimuses muuta ja b) mittekohustuslikud ja ükskõikseks jätvad tegevused, mille tegemine on saanud harjumuseks, võib-olla isegi lohutavaks rutiiniks, kuid mis meile lõppkokkuvõttes midagi ei paku.

Kuid kui ebameeldiva kategooria alla kuulub midagi peale töö, näiteks tülitsemine või suhtlemine perega või muud taolist, mida saab muuta, siis tuleks sellega kindlasti tegeleda. Esmane reaktsioon võib ju küll olla, et ma ei saa sellega midagi peale hakata ega olukorda muuta, aga proovige selline mõtteviis korraks kõrvale heita. Tegelikult on enamasti võimalik väga paljusid olukordi endale ikkagi valida ja neid muuta. Eriti just siis, kui asi puudutab suhteid. Kas teil on tõesti vaja suhelda kellegagi, kes teie nädalasse nii palju (emotsionaalselt) ebameeldivat toob? Kas te tõesti PEATE neid kohustusi täitma, või võite neist enesekehtestamise teel ka loobuda? Proovige tõsiselt järele mõelda ja prioritiseerida. Iga hetk teie argielus on oluline ja sisaldab endas (positiivset) potentsiaali. 

Kahjuks ei suuda ma praegu leida ühe suurepärase tsitaadi autorit, mistõttu ei saa ma ka tsitaati väga täpselt edasi anda, aga selle sisu on järgmine: 
Vaata hoolikalt, milline on su päev täna, sest selline saab olema sinu ülejäänud elu.
Me võime küll mõelda, et tulevikus käitume me teistmoodi või et meile kukub sülle mingi suur õnn. Tõsi on aga see, et just see rutiin, mille oleme praegu omaks võtnud, jätkub suure tõenäosusega ka edaspidi, eriti kui me vahepeal teadlikult ei peatu ega mõtle täpsemalt selle üle, mida ja miks me teeme. Meie argipäev koosneb pisiasjadest, ja meie nädal koosneb argipäevadest. Ja meie argipäevadest koosnebki suuremas osas meie elu. Niisiis, selleks, et muuta oma elu, tuleb alustada just neist argielu pisiasjadest. Mõelge järele, mis pisiasju, meeldivaid või mittemeeldivaid, te igapäevaselt peate tegema. Ehk saate muuta oma elu natukenegi inspireerivamaks :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.