Otse põhisisu juurde

Raamatud, mis mind kõige rohkem mõjutanud on

Raamatud on minu elus alati suurt rolli mänginud. Nende abil õppisin põhimõtteliselt iseseisvalt lugema, lisaks leidsin seeläbi võimaluse põgeneda täiesti teise maailma.
Sain oma fantaasial lennata lasta ja arendada oma kujutlusvõimet, tagatipuks sain endale külge ka loomingulise kirjutamispisiku. Hakkasin juba 6-aastaselt luuletusi kirjutama. Raamatutest said ka minu mängukaaslased: mängisin nendega raamatukogu ja tegin kõigile oma mänguasjadele lugejakaardid, millesse panin kirja ka laenutatud raamatud ja tagastamistähtajad. Tänu raamatutele avastasin ka raamatukogud, mis on kujunenud minu jaoks täielikeks rahuoaasideks kesk kiiret maailma ja elu. Tihtipeale, kui mul on tõeliselt masendav tuju või olen end lihtsalt rahutuna tundnud, olen seadnud sammud raamatukokku ja sealsete riiulite vahel lihtsalt ringi kõndinud, raamatute lõhna sisse hingates ja endale tundide viisi sobivat lugemist valides. Vahel libistan lihtsalt sõrmi üle raamaturidade ja lasen silmadel ringi joosta, kuni taban tunnetuslikult just selle raamatu, mis mind kuidagi hingelisel tasandil parasjagu kõnetab. Ma ei pruugi alati isegi pealkirja vaadata, või siis heidan sellele vaid põgusa pilgu, täpsemat kirjeldust lugemata, ja tean, et praegu on õige aeg selle raamatu laenutamiseks. Mu meel rahuneb raamaturiiulite vahel seigeldes maha ja sealt lahkudes tunnen end alati palju värskemana. Lisaks on mul alati sadu uusi mõtteid ja huvisid, millega edasi tegeleda ja mis tüüpi raamatuid selle huvi toetamiseks lugeda. Tänu raamatutele leian uusi ja uusi teemasid, mida lähemalt uurida ja mis mind arendada võivad. Raamatutest võin leida mõistmist, kui keegi on tundnud samamoodi või jõudnud minuga sarnaste mõteteni. 

Lisaks raamatukogudele on minu jaoks terapeutilise mõjuga ka raamatupoed. Võin seal tõepoolest tundide viisi kõiki raamatuid uurida ja valida endale lõpuks välja ainult paar-kolm, mille enda juurde koju riiulisse viin. Sealjuures ei ole mul kulutatud rahast sugugi kahju. Kodus ootavad mind minu enda raamaturiiulid, mis on mul alati väga kaunilt korda tehtud ja kus iga raamat on oma kindlal kohal. Olen paigutanud kõik oma raamatud värvi ja suuruse järgi (ning mind ajab kergelt endast välja, kui keegi mõne raamatu valesse kohta paneb või kui kõik raamatud pole ühel joonel). Huvitaval kombel on see mu elus vist ainuke asi, mis on tõeliselt korras ja organiseeritud. Tundub, et raamatud ja nende paigutus riiulil on see, mis mulle kindlustunnet ja rahu pakub. Kõik muu võib olla täiesti kaootiline, kuid raamatud hoiavad mind joonel. Ja selleks peavad nad ka ise sõna otseses mõttes ühel joonel olema riiulil :)

Kui nüüd armastuskiri raamatutele kokku võtta, siis võib öelda, et nad on mind inimesena tohutult palju arendanud ja kujundanud. Olen saanud suurepäraseid mõtteid, õppinud grammatikat ja saanud osa kõige kaunimatest eneseväljendusviisidest ja keelekujunditest. Olen põgenenud teise maailma ning saanud palju teadmisi ka pärismaailma kohta. Olen saanud inspiratsiooni ja eeskuju. Nii et miks mitte panna vahelduseks kirja just need raamatud, mis minu maailmapilti ja elu kõige rohkem suunanud ja mõjutanud on.


1. F. Dostojevski "Kuritöö ja karistus"
Klassikaline vene teos sattus minu kätte esmakordselt siis, kui käisin Peterburis reisil. Käisin läbi ka mitmest raamatupoest, kuna minu puhul on traditsiooniks saanud see, et kui olen kusagil välismaal, siis üritan endale muretseda mõne kohaliku autori teose. Teadsin, et peagi tuleb gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse korras läbi lugeda Dostojevski suurteos, ning otsustasin selle endale Peterburist soetada. Teatavasti toimub teose tegevus samuti Peterburis, nii et see tundus kohe eriti sobiv ost. Lisaks - klassikat originaalkeeles on kõige imelisem lugeda!

Kui koolis jõudis kätte aeg raamat läbi lugeda, sukeldusin huviga Dostojevski haruldaselt peenetundelisse maailma. Ja ma ei suutnud enam seda raamatut kõrvale panna. Ma olin täiesti lummatud. Ma polnud vaat et kunagi varem mõistnud, kuivõrd detailselt ja sügavalt on võimalik kujutada tegelaste hingeelu ja ka kõige pisemaid muudatusi, mis selles aset võisid leida. Iga pisike vihje, iga sõna andsid mõista, mida tegelane mõtleb või tunneb, kuidas ta suhtub teistesse tegelastesse ja kuidas nende dünaamika on pidevas muutumises. Sellist tegelaste emotsionaalset mõistmist ei olnud ma kunagi varem kogenud. Mulle tundus, et iga silp oli tähenduslik ja viis mind lähemale kõigi motiivide mõistmisele. Ma ei mõistnud mitte ainult nende tundeid, mõtteid, motiive ja käitumist, vaid midagi veel sügavamat. Justkui inimeste ja inimkonna olemust kui sellist, mis avaldub igas indiviidis omanäolisel kujul. Selle teose lugemisel sain ma järsku aru, kui keeruline ja huvitav on inimhing, ja kui palju see endas peita võib. Ja ma tahtsin seda mõistmist tuua üle ka pärisellu. Tahtsin jätkata inimhinge avastamist ka igapäevaselt, pärisinimestega suheldes. Ma tundsin, et olen (taas?) leidnud usu inimeste siseelu keerukusse, omanäolisusse ja põnevusse. Tundsin, et inimesed on tõeliselt väärt uurimist ja avastamist. Ja ma olen enam kui kindel, et Dostojevski suurepärane teos oli väga suure tähtsusega tõuge, et läheksin ülikooli õppima just psühholoogiat. Eks mingil tasemel oli see huvi juba varemgi olemas, kuid ma ei tundnud sugugi kindlalt, et soovin seda eriala ka reaalselt edasi õppida ja sellest oma karjääri teha. Kuid pärast "Kuritöö ja karistuse" läbilugemist tuli minuni justkui kristallselge teadmine, et see on minu teema. Inimesed, nende suhted ja motiivid, nende hingeelu sügavus - see on see, mis mind paelub ja millega ma tahan tegeleda. See on see ammendamatu allikas, mis pakub mulle kõige huvitavamat ja mitmekesisemat infot, mida võib maailmast leida. See on minu element, milles ma tunnen end hästi. See, mida ma kuidagi intuitiivselt mõistan ja tunnetan. Ma mäletan, et Dostojevski suurteost lugedes käis mul korduvalt peast läbi mõte: lõpuks, lõpuks ometi loen ma raamatut kelleltki, kes on tõeliselt tähelepanelik inimeste tundeelu suhtes ja suudab näha ka kõige pisemaid vihjeid ja seoseid, mis nii paljudel täiesti märkamata jäävad! Lõpuks ometi saan ma kaasa noogutada ja olla lummatud sellest, et keegi veel on nii palju mõtisklenud ja näinud, mõistnud ja kirja pannud! See oli nagu täielik üksteisemõistmine, kuigi üks pool meist on ammugi siit ilmast lahkunud. See oli hetk, mil ma tunnetasin väga tugevalt kirjapandud sõnade võimu ja väge. Ma tundsin, et mina ja Dostojevski olime lihtsalt ühel lainel. Ma sain temast aru nii, nagu mulle tundus, et keegi teine klassis parasjagu polnud saanud. Kui see teos arutelu alla tuli, olin ma üleni elevil. Kuid mingil hetkel taipasin, et ma ei tahagi, et seda teost arutataks. See oli liialt suurepärane ja peenetundeline, niivõrd tabamatult täpne ja empaatiline, et seda ümber jutustada, kokku võtta, analüüsida - see oleks täiesti mõttetu ja kuidagi hale üritus. See oli minu jaoks miski, mida tuleb mõista ja tunnetada ainult iseendas, kuna midagi nii suurt ja kõikehõlmavat ei ole lihtsalt võimalik sõnadesse panna ja seda tunnet kellenigi kunstlikult tuua. Ja ometigi on Dostojevski suutnud sõnadesse panna seda, mis minu jaoks enne tundus täiesti võimatu!

Mul tekkis nüüd suur vajadus seda raamatut uuesti, võib-olla veidi uuema pilguga lugeda. Võib-olla aitab see mul taasleida motivatsiooni oma erialaga tegelemiseks. Võib-olla taastab veidi usku inimkonda. Aga olen enam kui kindel, et see saab olema elamus!


2. O. Wilde "Dorian Gray portree"
Ka selle teose näol on tegu kohustusliku kirjandusega, kuid tegelikult lugesin ma selle läbi juba aastake enne, kui see kooliprogrammis käsitlemisele tuli. Nüüdseks olen seda teost lugenud kolm korda ning iga kord on olnud äärmiselt nauditav. Ma ei saa öelda, et see teos oleks sügavalt muutnud minu maailmavaadet või suunanud mind mõnele uuele (mõtte)rajale, kuid see näitas mulle väga eredalt, kui kaunist keelekasutust on võimalik kirjandusmaailmas kohata. Iga sõna tundus täpselt oma õiges kohas, ning need pildid, mis lugedes minu silme ette kerkisid, olid tohutult elavad ja endassehaaravad. On ääretult vähe selliseid teoseid, mis suudavad nii kaunilt ja oskuslikult maalida silme ette seda, mis autor oma peas näeb. Arvan, et see teos avas mu silmad keele kaunidusele ja piiritutele võimalustele, sealhulgas näiteks ka sellele, et ka kõige jubedamate sündmuste ja mõtete meeletult kaunis väljendamine on võimalik.


3. J. K. Rowling "Harry Potter"
Kuidas saaksingi jätta mainimata nii suurt osa minu lapsepõlvest? Olen Potteri-raamatuid lugenud igaühte vähemalt 10 korda, ning iga kord olen avastanud enda jaoks midagi täiesti uut. Potteri-sari on pakkunud meeletult palju minu fantaasiamaailmale, toonud juba lapsepõlves lugemist mulle veel südamelähedasemaks ja andnud isegi mu moraalitunnetusele üht-teist juurde. Rowlingu teosed ei ole lihtsalt maagiline maailm, kuhu tahaks ise sattuda (kes poleks oodanud 11-aastaselt kirja Sigatüükast), vaid õppetunde ja inimlikkust täis lugu, mis näitab inimpalet väga erinevate külgede alt. Lisaks on iga kord nii huvitav uue pilguga uurida vihjeid mütoloogiale, mida kõik teosed pilgeni täis on.



4. K. Vonnegut "Slaughterhouse-V"
Üks viimaste aastate mõjusamaid lugemiselamusi ei muutnud küll pealtnäha kardinaalselt minu maailmavaadet, kuid andis tugeva tõuke minu arusaamade kujunemisele elu mõttest, universumist ja aegruumist. See andis mulle palju uusi mõtteid ja huvi uurida kvantfüüsikat, natuke ka esoteerikat ja mõtiskleda omaenda universumi/"jumala" teooria üle.



5. K. Neff "Enesekaastunne"
Olen oma blogis eelnevaltki kirjutanud enesekaastunde kontseptsioonist, mis on mulle väga oluliseks ja lähedaseks saanud. Saate enesekaastunde praktika ja kasulikkuse kohta lugeda lähemalt siit. Kuigi ma ei saa öelda, et oleksin alati olnud tohutult suur enesekriitik, on mu peas siiski võimalik kohata palju müra ja vahel on rasketes olukordades keeruline ennast taas lihtsasti rajale saada. Alati ei ole mitte kriitiline hääl see, mida on üleliia palju, vaid võib ka puudu jääda lihtsalt sõbralikust, mõistvast ja kaastundlikust häälest. Usun, et kõige suuremat tuge tuleks otsida ja saada iseendalt, mitte teistelt inimestelt. Just enesekaastunde arendamine, enese kuulamine ja märkamine on need, mis mulle tänu Neffi teose läbilugemisele loomulikumaks ja väärtuslikumaks muutusid. Märkan nüüd palju kergemini, kui kipun olema enda vastu veidi kriitiline või jääma oma mõtetega ühele ja samale negatiivsele rajale. Tõenäoliselt on see esimene eneseabi/psühholoogia/enesearengu valdkonna teos, mis minu mõttemaailma nii kenasti, mõjusalt ja kiiresti integreerus.




6. E. N. Aron "Ülitundlik inimene"
Veel üks psühholoogia/eneseabi/enesearengu temaatikasse sobituv teos, mis räägib inimestest, kelle närvisüsteem on keskmisest tundlikum. Need on inimesed, keda võivad häirida liiga ere valgus, lärmakas keskkond, kiire sagimine ja muudmoodi sensoorne ülekoormus. Nad võivad olla tundlikumad ka emotsionaalselt, vajada rohkem aega omaette ja olla tänapäeva kiirest ja kärarikkast maailmast kurnatud. See võib kohati kõlada nagu introvertsus (ja paljud ülitundlikud inimesed ka on introverdid), kuid sellist nähtust nagu ülitundlikkus võib kohata vabalt ka ekstravertsemate inimeste seas. Asi pole selles, kas eelistatakse suhtlust ja uudseid keskkondi, kogemusi ja elamusi rahulikult omaette olemisele ja mõtisklemisele. Pigem puudutab see mõiste stiimulite tunnetamist ja neile reageerimist. 

Usun, et just selle teose läbilugemine andis mulle kinnitust, et ma ei ole ebanormaalne, "liiga emotsionaalne", ebastabiilne või mida kõik muud mulle nii teiste kui ka seeläbi veidi ehk ka minu poolt juurde on poogitud. Leidsin aktsepteerimist nii endalt kui ka teose autorilt, seeläbi aga ka tervelt kogukonnalt samasugustelt inimestelt (vaimusilmas). Võimalik, et selle raamatu lugemine oli üks esimesi samme enda sügaval aktsepteerimisel, enesesõbralikkuse tee leidmisel ja sisemise rahu leidmisel. On suurepärane tunne, kui mõni raamat kirjeldab just sind ja sinu muresid, pakub nendele lahendusi ja tuge, normaliseerib mustreid ja seletab nende tagamaid. See annab motivatsiooni ja huvi endaga rohkem tegeleda ja end avastada, et iseendaga paremini läbi saada ja toime tulla. Kui keegi tunneb, et nad võtavad maailmast vastu meeletult palju nii füüsilist kui ka vaimset infot ja seda lakkamatu hoo ja intensiivsusega, siis võib kaaluda selle teose kättevõtmist.


7. A. Huxley "Brave New World"
Düstoopiakirjanduse klassikasse kuuluv lugu maailmast, kus inimkond on loonud endale tingimused, kus nad ei pea kunagi midagi kannatama. Naised ei sünnita enam ja lapsed toodetakse inkubaatorites, kus neile antakse hapnikku vastavalt sellele, milliseks nende aju peab arenema ja millist tööd nad tulevikus hakkavad tegema. Inimesed tarvitavad massiliselt ainet nimega sooma, mis tekitab nende hõljuva õndsa tunde, ning on kogu aeg sisuliselt narkolaksu all. 

See teos avas mu silmad mitmetele ühiskondlikele ja poliitilistele probleemidele ning ma usun, et see düstoopia on mingis mõttes juba teostunud ja ka kõige realistlikum oht meie maailmale. Kuigi mõni ei nimetakski ehk ohuks seda, kui me kõik teadmatuses ja õndsuses hõljume, oma potentsiaali teostamata, aga vähemalt mugavust ja mõttelagedust "nautides"?.. Sisuliselt on Huxley mõte selles, et säärases düstoopilises tulevikus ei ole valitsusel isegi vaja piirata mingeid saateid, kirjandust ega sõnavabaduse muid vorme, kuna inimesed ei ole lihtsalt huvitatud info otsimisest ja vastuvõtmisest. Ühiskonnas valitseb selline apaatia, et keegi ei ole enam millestki huvitatud ning seega ei saa keegi ka valitsevat korda kritiseerida, troonilt tõugata või muul moel ohtu seada. Intellektuaalne (ja ehk siis ka inimlik?) tegevus on lihtsalt kadunud, jättes endast maha lapselikud ja sisutühjad kestad. Paraku on minu silmis selline tee palju tõenäolisem (ja ehk ka mingis mõttes lihtsam), kui "1984" või mõni muu äärmuslikule kontrollile ja järelvalvele keskenduv düstoopia.


8. H. Lerner "Vihatants"
Minu viimane teos selles nimekirjas on pühendatud suhetele. Kui eelmised raamatud on mõjutanud pigem mind individuaalselt ja kui eraldiseisvat tervikut, siis see teos on mulle avanud parema arusaamise sellest, kuidas teiste inimestega elutervemalt ja paremini suhelda. Autor toob palju näiteid ja räägib lähemalt sellest, kuidas eeskätt naised kipuvad oma viha (mitte) väljendama ning kuidas see võib suhteid nii partneri kui ka teiste lähedastega mõjutada. Lisaks leiab soovitusi selle kohta, kuidas on võimalik konfliktiolukordi alternatiivselt lahendada, kuidas mõistvamalt üksteisesse suhtuda ja kuidas teineteiseni kergemini jõuda. On lihtne minna kaasa tavapäraseks saanud ebatervete mustritega, mis meil võivad suhtluses esineda, ning siis on tülid kerged tulema. Kuidas aga oma emotsioone paremini kontrollida, mõista ja väljendada - see on omamoodi kunst ja nõuab õppimist. Seda teost soovitatakse ka mõnedele teraapiast osa võtvatele klientidele, kuid minu meelest võib see kasulik olla eranditult kõigile, kes soovivad eriti just viha ja konflikte paremini mõista. Minagi õppisin tänu sellele oma käitumist ja tundeid paremini jälgima ja reguleerima.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.