Otse põhisisu juurde

7 päeva sotsiaalmeediast eemal ehk kuidas Facebook meeleheitlikuks muutus

Ma ei oskagi täpselt öelda, kust mul see mõte tuli. Võib-olla tüdinesin lihtsalt ära sellest, et hommikul kulusid esimesed ärkvelolekuminutid sotsiaalmeedia scrollimisele.
Võib-olla sai villand, et igalt poolt kukkus iga natukese aja tagant tonnide viisi täiesti mõttetuid notificationeid (Facebook on selles valdkonnas kohe eriti haiglaseks muutunud). Suhteliselt sisutühi uudistevoog muutus ka masendavaks. Üleüldse tekkis küsimus, miks ma nii palju sotsiaalmeediat kasutan ja mida ma selleta oma ajaga paremat peale hakkaksin.

Millegipärast on mul sotsiaalmeediaga selline suhe, et ma tunnen, et mul on laias laastus kaks varianti. Kerge on olla kas täiesti pidev kasutaja ja kursis sisuliselt kõigega, mis voogudes toimub. Teisest küljest oleks kerge ka korraga loobuda igasugusest sotsiaalmeediast ja eemaldada kõik äpid, mis sellega seotud. Vahepealset varianti, kus Instasse ja Messengeri ainult vahel harva piiluda... on minu jaoks keerulisem saavutada. Kui äpid on juba olemas ja käeulatuses, on väga lihtne üksikul igavusmomendil end kohe sinna ära unustada. See on umbes nagu toiduga: kui oled dieedil, soovitatakse koju üldse vähem varutoitu ja maiustusi osta. Muidu on toit juba kuskil kapis olemas ja on väga lihtne selle meelitavasse võrku langeda. Lihtsam, kui toit on kuskil kaugel poes, väljas külm ja tükikese šokolaadi järele minna väga ei viitsi. Nii ka sotsiaalmeediaga: kui äpid on kustutatud, ei ole viitsimist neid iga kord alla tõmmata, sisse logida ja alles siis oma viieminutiline laks uut infot kätte saada. Seega otsustasin ma, et proovin terve nädala olla täiesti eemal igasugusest sotsiaalmeediast.



Tegin endale lihtsustuseks mõned reeglid ka. Teatavasti on eesmärki palju lihtsam saavutada, kui võimalikud vahesammud on enda jaoks kirjas. Nii oli ka minul lihtsam sotsiaalmeediast eemal hoida, kui olin enda jaoks välja mõelnud, mis kanaleid ma täpsemalt soovin vältida. Igaks juhuks panin endale kirja ka asendustegevused, mida võib (igavuse korral) harrastada ja lisaks märkisin ära ka paar põhimõtet, miks ma sellise eesmärgi enda jaoks võtsin. Et kui tuleb kriis, siis haaran selle paberi kätte ja tuletan endale meelde, miks ma peaksin oma võõrutusravi jätkama. Aga etteruttavalt võin öelda, et ei asendustegevuste ega põhimõtete nimekirja mul vaja ei läinud, kuna mingit probleemi mul sotsiaalmeediast eemalpüsimisega ei tekkinudki. Sellegipoolest võib mõnel inimesel sellisest mõtte- ja ettevalmistusharjutusest kasu olla: eesmärkide seadmine ja mõtestamine on igati tähtis tegevus, kui soovite ellu viia mõnd muutust.

Minu reeglid sisaldasid lihtsalt kanaleid, millest ma olin otsustanud loobuda (ja mida ma muidu siis kasutan):
  • Facebook
  • Messenger
  • Instagram
  • Reddit
  • Youtube
  • Goodreads
  • Meediaväljaannete kommentaarid ka :)
Ainsa aknana jätsin endale loa käia kord päevas meili üle vaatamas, et kui ikka midagi väga tähtsat on, siis saan asjast õigel ajal teada. Ehk siis kord päevas tegin meili lahti, heitsin pilgu pealkirjadele ja saatjatele ning jätsin avamata kõik ebaolulised meilid. Mis tähendab seda, et ma tegin kokku nädala peale lahti kaks meili, millest kummalegi ma ei vastanud (ega pidanud ka). Lihtsalt igaks juhuks vaatasin sisu üle.

Meilidest rääkides: tuleb välja, et kui kas või üks päev Facebookist eemal olla, muutub see täiesti meeleheitlikuks. Hakkasin saama järjest kentsakama sisuga meile, mis anusid mind, et ma naaseks Facebooki. Kõigepealt hakkasid mulle postkasti potsatama lühikokkuvõtted: mitu sõnumit mul on, mitu teadet olen saanud ja kui palju uusi postitusi on tehtud gruppides, kuhu Facebookis kuulun. Siis hakkasid tulema meilid, mis sisaldasid konkreetsete postituste lühikokkuvõtteid: vaata, mida See ja Too postitasid grupis BlaBlaBla! Vaata, mida su pooltundmatu sõber kommenteeris sulle tundmatu inimese postituse alla! Sinu äraolekul on juba nii palju toimunud, tule ometi tagasi! Ja nii vähemalt 2-3 meili päevas. Muidu neid meile pole Facebook mulle saatnud. Jube. Oleksin vist võinud kuidagi nendest meilidest ka loobuda, aga tahtsin näha, kui hulluks see asi veel läheb.

Kui meil välja jätta, siis peab tõdema, et mul ei olnud üldse raske sotsiaalmeediast eemal püsida. Kordki ei tekkinud sellist tunnet, et olen maailmast täiega ära lõigatud, ei saa kätte olulist infot või et tahaks juba tagasi seda aega, kui saan Instagrami fotosid vahtida. Pigem oli tunne hea ja vabastav. Samas tuleb mul meelde, et olen kunagi näinud kellegi arvamusavaldust, et talle oli juba paar päeva ilma sotsiaalmeediata väga raske, tekkis rahutus ja üksindustunne, sõrmed sügelesid juba scrollima ja igav hakkas ka. Selles suhtes on väga kurb, et on olemas täitsa võõrutusnähtudega inimesi, ning just neil oleks vist just eriti vaja üritada ennast sotsiaalmeediast rohkem võõrutada.

Ainult paar korda esines olukord, kus ma pidin midagi või kedagi ootama, ja siis tekkis küll natuke tunne, et võiks ajaviiteks mingit mõttetu uudistevoogu uurida. Samas, kuna ma kiusatusega kaasa ei läinud, tekkis mul võimalus millegi hoopis sisukamaga tegeleda. Mõelda oma mõtteid, guugeldada huvitavaid teemasid (näiteks ühel korral uurisin täpsemalt hinduismi põhimõtete kohta ja üritasin mõista, kuidas need erinevad budistlikest). Sain lihtsalt ringi vaadata, hetkes olla. Lasta oma ajul puhata ja lõõgastuda, ilma et peaks kogu aeg mõttetuid infokilde töötlema. Sest tegelikult on sotsiaalmeediast saadav info enamasti täiesti mõttetu ja kasutu. Aga aju väsib ka sellisest infost, ning siis jääb vähem ressurssi olulisega tegelemiseks.

Natuke tekkis ka nostalgiline tunne. Nagu lapsepõlves, kui ei olnud olemas mingit segavat sotsiaalmeediat, mis tähelepanu pidevalt endale tõmbab, ja sa oled ühenduses ainult nende inimestega, kes sinu vahetus läheduses on. Või nendega, kes peavad sind piisavalt oluliseks, et sulle vahel helistada või tahta sinuga kokku saada. Ehk siis, ei olnud sellist ebamugavat maailmast äralõigatuse tunnet, vaid oli hoopis meeldiv maailmast eemal olemise tunne. Tunne, et sa oled ainult iseenda ja oluliste inimestega. Et sinu tegemistest teavad täpsemalt ainult need, kes on su kõrval ja tahavadki teada. Muu maailm kaob kuhugi kaugemale taustale ega ole enam eriti oluline. Nagu lapsepõlves, kui mängisime oma sõpradel külas ja ei tulnud hetkekski pähe, mis teistega kusagil mujal toimub. Lahe ja mõnus oli just selles hämaras toas, kus me end peitsime ja end kostümeerides lollusi tegime. Ei tahtnudki mujale, ei tahtnud teadagi, mis mujal on. Oma maailmas ja oma tegevusega hõivatuna oli palju hubasem olla. Kui vanemad meid sealt välja tahtsid tõmmata, siis tuli ainult tujukus peale. Miks siis nüüd ei jäta me endale võimalust olla vähemalt vahel selles maailmas, kus oleme ainult meie, meile tõeliselt lähedased inimesed ja meile tõeliselt olulised tegevused? Miks võtame endalt võimaluse olla hetkes, mitte otsides midagi veel - kontakti, inimesi, teavet, klatši, laike, "meelelahutust"? 

Sain paremini aru ka sellest, et sotsiaalmeedia takistab tegelemast asjadega, mis on tõeliselt tähtsad ja huvipakkuvad. Tihtipeale nõuavad mõned tegevused keskendumist, tähelepanu, enese eraldamist teistest ja süvenemist endasse. Näiteks lugemine, kirjutamine, maalimine ja üleüldse igasugune looming, mõne teema süvitsi tundma õppimine, rahulik jalutamine, meditatsioon, enesega tegelemine, oma väärtuste, mõttemaailma ja tulevikupotentsiaali tundma õppimine. Need tegevused on kõigi elus olulised, igaühele oma. Kuid kui Messenger pidevalt plingib ja pähe tuleb järjekordne sundmõte, et peaks nüüd ikka viimased Insta pildid üle vaatama, on lihtne selle tungiga kaasa minna ja jäädagi ekraani vahtima. See võib juhtuda täiesti kogemata. Kui tihti olete teiegi võtnud kätte telefoni, et vaadata ainult korraks mõnda sotsiaalmeediakanalisse, aga olete tegelikkuses jäänud sinna päris pikaks ja raisanud ära aja, mida tahtsite tegelikult millelegi muule pühendada? Mul on seda ikka päris palju juhtunud. Nii olen põhimõtteliselt kogemata end ilma jätnud mõnedest arendavatest ja huvitavatest tegevustest: ei jõua enam põnevat raamatut õhtul lugeda, omaloominguks jääb vähem aega kui planeeritud (ja siis on lihtne üldse mõelda, et äkki täna siis ei tegelegi sellega...), meditatsioonile keskendumine tundub järsku ületamatult raske. Need märkamatud, aga pidevad kaasaminemised uudistevoo ülevaatamisega röövivad päeva jooksul kokkuvõttes palju aega ja hoiavad meid eemal teistest, huvitavamatest tegevustest.

Teine probleem sotsiaalmeediaga on see, et see soodustab prokrastineerimist. Üks asi on see, kui meie tähelepanu hajub kogemata ja me ei suuda keskenduda sügavamatele tegevustele kui tuim info tarbimine, kuid hoopis teine asi on see, kui me passime sotsiaalmeedias selleks, et mingeid tegevusi vältida. Oletame, et tahtsid õhtul tunnikese mediteerida, mõelda iseendale ja sellele, mida sa tulevikus teha soovid. Võib juhtuda, et sa näed oma telefonis kogemata mingit teadet, mis su tähelepanu endale tõmbab, ning jääd seetõttu pikemaks Facebooki uurima. Nii jääb sul endasse süvenemiseks lõpuks ainult 15 minutit ja sa ei jõua selle aja jooksul midagi põhjapanevat välja mõelda. Jama lugu. Aga mis siis, kui sul oli seesama plaan, aga sa ei lähe sotsiaalmeediasse kogemata, mingit teadet märgates? Mis siis, kui tegelikult sa sisimas kardad enesega tegelemist, kardad tunda end üksi, avastada midagi ebameeldivat või liiga keerulist, arvad, et ei saa iseendaga olemisega hakkama? Ja mis siis, kui sa selle olukorra vältimiseks võtad lahti sotsiaalmeedia, kinnitad endale, et sul on vaja uudistel silma peal hoida, ja jätad oma mõtisklusõhtu sootuks ära? Sa lükkad sotsiaalmeedia abil ise edasi endaga tegelemist ja probleemidega silmitsi seismist. Selles mõttes on sotsiaalmeedia küll nagu iga teine sõltuvusttekitav põgenemismeetod reaalsusest ja omaenese mõttemaailmast. Kui endale ei julge otsa vaadata, mine uuri uudistevoogu ja kujunda endast ka veel enesele sobiv minapilt oma Insta-feedi. 

Aga prokrastineerimist võib esineda ka märksa tavalisematel ja samavõrd olulistel puhkudel. Näiteks peaks juba magama minema, aga keerad oma sotsiaalmeedialembusega oma unerežiimi metsa. Või tahad nii väga ära näha kõik uued postitused, et makaronid keevad sul taustal põhja. Või bussile jääd hiljaks, sest jäid vetsupotil liiga kauaks "uudiseid" lugema. Igatahes, selliseid pisimõjutusi võib märgata igal pool. Muidugi võib öelda, et süüdi on inimesed, mitte sotsiaalmeedia - inimesed on ju need, kes valivad sotsiaalmeedia tarbimise. See on loomulikult tõsi. Samamoodi on süüdi inimesed, mitte alkohol, relvad, narkootikumid ja muud kahjutekitavad asjad (aga neil kõigil on loomulikult ka potentsiaalselt positiivseid külgi). See ei tähenda, et peaksime neid siiski pidevalt enda läheduses ja käepärast hoidma, kuna me polegi täiuslikud olendid ega pruugi ennast suuta igal hetkel täielikult ja adekvaatselt kontrollida. Seetõttu ongi mõistlik läbi mõelda, kas ja miks on sulle niivõrd oluline sotsiaalmeedia uudistega pidevalt kursis olla. Kas sul on vaja kõiki äppe oma telefonis hoida (nagu ka: kas sul on vaja kapis hoida viite tagavara-krõpsupakki, kui halb tuju peale tuleb ja tahad end toiduga lohutada)? Kui sa ei suuda end sotsiaalmeediast eemal hoida, siis miks see nii on? Kas sul oleks vaja endale seada mingid kindlad piirangud? Millega sa üldse tegeleksid, kui sul ei oleks mõni nutiseade pidevalt käe kõrval?

Mina näiteks lugesin veel rohkem. Vaatasin natuke rohkem sarju ka, peab tõdema, aga seda ainult esimesel paaril päeval. Aga tänu lugemisele näiteks mõtisklesin veel rohkem igasugu teemadel. Ajasin rohkem juttu päriselus, mitte Messengeris (kus, muide, on 99% vestlustest ja nende sisust põhimõtteliselt sisutühi ajaviide, et igavust peletada minu meelest). Kas sa helistaksid kõigile neile inimestele, kellega sa peaaegu igapäevaselt Messengeris tühjast-tähjast lobised? Kas sa viitsiksid nendega chattimise asemel kokku saada? Kui ei, miks sa siis lobised nendega? Mida muud sa võiksid teha? 

Äkki sa lihtsalt kardad üksindust, ei oska endaga väga ise olla ja üritad seda tunnet peletada sotsiaalmeedia osakaalu suurendamisega oma elus?
Või kuna sa ise väga oma elus millegi erilisega ei tegele (vähemalt enda arust), siis valid hoopis teiste elu jälgimise ja mingis mõttes ka nende kaudu elamise? (#Kardashianide seriaal läheb ka siia alla tbh)
Või on sul seda kõike enesehinnangu jaoks vaja?
Kui ma ütlen sulle, et sa pead täna sotsiaalmeediast täielikult loobuma, ja sinus tekib selle suhtes vastupanu või vastumeelsus, siis miks? Mõtle esimesest mõttest ja vastusest edasi, see ei pruugi olla tõene reaktsioon, vaid varjata mingit sügavamat põhjust.

Aga kui suudad end reguleerida ja sotsiaalmeedia sind negatiivselt eriti ei mõjuta, siis seda parem sulle! Ja positiivseid asju on selle juures muidugi ka: info, ühendus teistega, võimalus jagada, jne.

Kui mina endale praegu äpid telefoni tagasi tõmbasin, valdas mind igal juhul pigem nõme raskustunne. Et issand jumal, jälle sunnin ma ennast kogu aeg mõttetute asjadega kursis olema. Mind ju isegi ei koti! 
Püüan praegu välja mõelda mingit sobivat ja toimivat varianti, kus ma saaksin end asjadega natuke kursis hoida, aga samas ei oleks võimalust ega kiusatust iga natukese aja tagant mõnd uudistevoogu jälle refreshida. Eks näis, mis saab.

Lõpetuseks veidi järelemõtlemist ka:
  • Kui palju aega sa igapäevaselt sotsiaalmeedias olemisele pühendad? (See võib olla veidi trikikas koht, kuna võib tunduda, et oled sotsiaalmeedias ainult paar korda päevas ja pikemalt, aga tegelikult heidad näiteks iga natukese aja tagant pilgu ekraanile, vastad mõnele sõnumile või paned mõne pildi üles ja kokku koguneb neid hetki päris palju.)
  • Milliseid sotsiaalmeediakanaleid sa kasutad? Miks sa just need oled valinud ja mida need sulle pakuvad? Kas ja millised alternatiivid võivad olemas olla?
  • Kui sotsiaalmeedia kaoks sinu elust täielikult, millega sa rohkem tegeleksid? Miks just nende tegevustega?
  • Millised tunded ja mõtted valdavad sind, kui kujutad ette, et sul ei oleks enam sotsiaalmeediat käepärast? Mis võib nende taga olla?
  • Milline oli sinu elu enne sotsiaalmeedia populaarseks saamist? Mis pärast seda muutus?
  • Millised emotsioonid ja mõtted sind valdavad sotsiaalmeediakanalites olemise ajal? (Nt: rõõm, ärritus, kadedus, viha, ühtekuuluvustunne, rahulolu). Kas need emotsioonid erinevad sõltuvalt sotsiaalmeediakanalist, mida parasjagu kasutad?
  • Millised on sinu emotsioonid ja mõtted väljaspool sotsiaalmeediakanaleid tegutsedes?
  • Kas ja mida sa tahaksid muuta seoses oma sotsiaalmeediakanalite tarbimisharjumustega? Kuidas seda võiks saavutada? Mis sind nende kanalite küljes kinni hoiab?
A, ja kui veel pole päris selge, miks see teema mulle järsku nii oluline on või nii palju mõtteid tekitab: minu jaoks on oluline mõelda mitte ainult sellele, mis mulle füüsilist kahju tekitab, vaid ka sellele, mis minu vaimset heaolu ja potentsiaali mõjutab. (Sotsiaalmeedia mõjutab tegelikult mõlemaid.) Lihtne on ignoreerida teemasid, mille mõju ei ole nii otsene ja käegakatsutav nagu halva toitumise, istuva eluviisi või muu füüsilist tervist mõjutavate faktorite puhul. Keerulisem ja suuremat vastupanu tekitav teema on see, mis puudutab meie endi varjatud nõrkusi, vaimset ja spirituaalset heaolu ning pealtnäha tavalisi, kuid teatud aspektidest siiski kahjulikke harjumusi. Sotsiaalmeedia on paraku üpriski tuimestava, aga ka negatiivseid emotsioone tekitava efektiga, viies meid kõrvale teemadelt, mis on meile olulised, hajutades meie tähelepanu ja takistades täie potentsiaali avastamist. Vaid sellest teadlik olles ning oma käitumist teadlikult jälgides ja reguleerides võime sotsiaalmeedia pöörata positiivseks ja kasutoovaks allikaks. Vastasel juhul on äärmiselt kerge langeda selle raskestimärgatava, kuid siiski negatiivse mõju alla. Seega, ma kutsun üles teadlikule tarbimisele, mitte tingimata sotsiaalmeedia täielikule boikoteerimisele. Lihtsalt mõne jaoks toimib just täieliku loobumise variant (nagu nt alkoholigagi - ainult et selle negatiivsetest mõjudest räägitakse märksa rohkem ja need on ka füüsiliselt kergemini märgatavad ja seega vähemsoovitavad) :) 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.