Otse põhisisu juurde

Kuidas negatiivset positiivseks pöörata

Tahaksin teiega jagada ühte väikest seika oma elust, mis pani mind mõtlema, kui lihtne on oma suhtumise ja käitumisega mõjutada ümbritsevat keskkonda ja inimesi, aga ka omaenda heaolu.
Nimelt käisime ükspäev Hardiga ühes pitsakohas, et lõunaks midagi head hamba alla tellida. Õues oli jube vastik ilm, selline pilvine ja raske, nii et pole ime, et paljudel vastutulijatel morn nägu ees oli. Kohvikusse astudes märkasime aga, et kõige mornima näo auhind läheb küll sealsele teenindajale. Tema olekust lausa õhkus halba tuju ja negatiivsust. Meid teenindades pobises ta midagi vaikselt nina alla, nii et teda ei olnud peaaegu kuuldagi. Ta pea oli õlgade vahele tõmmatud ja kehakeel andis igati mõista, et ta tahaks end pigem kuskile ära peita ja inimesi ignoreerida. Tema pahurus ja masendus olid kuidagi niivõrd käegakatsutavad, et kohvikust välja astudes ütlesime me Hardiga üksteisele otsa vaadates nagu ühest suust, et küll ta tundus ikka alles õnnetu! Mõtlesin, et äkki tal on midagi juhtunud? Teda ümbritsev õhkkond oli tõesti lausa erakordselt kurblik. Ja ometigi ei tekitanud see meis tema vastu mingit vastumeelsust. Kõigil on halbu päevi, kus tuju on kohe nii jama, et midagi ei anna selle vastu ette võtta. No ei suudagi kohe teiste ees head nägu teha! Mõni võib ju öelda, et sellise inimese koht ei olegi teenindaja ametil, kuid meie suhtumine oli teistusugune. Tundus igati inimlik ja loogiline, et kõigile on lubatud tunda vahel negatiivseid emotsioone. Ja pole meie asi nõuda, et ta meie nimel neid endas meeletult alla suruks. (No okei, ebaadekvaatseks ka ei ole okei minna ja näiteks halva tuju korral kellegi nägu täis sõimata, aga adekvaatne emotsiooniväljendus on ju normaalne.)

Niisiis otsustasime me hoopis, et selmet lasta end sellel negatiivsuse pilvel mõjutada, mõjutame hoopis meie oma positiivsusega teda. Läksime pitsa ooteaega ära kasutades poodi ja ostsime teenindajale magusaid mandleid. Kui miski ei meeldi või tekitab halva tunde, on ju palju mõttekam muuta oma suhtumist ja midagi olukorra parandamiseks ette võtta. Mitte aga siunata veidi halvas tujus teenindajat, tema peale ehk veel kaevatagi ja siis veel ise pahaseks saada, et näe, rikkus mu päeva ära! Miks mitte olla hoopis see, kes teise päeva paremaks teeb? Otsus on ainult meie enda teha, on vaja ainult tahet ja natuke pealehakkamist :)

Kui väikese kingituse teenindajale üle andsime, tuli ta näole üks suur naeratus küll. Mine tea, kas see teda nüüd masenduseaugust just välja tõmbas, aga kindlasti on see alati hea tunne, kui keegi märkab ja toetab. Oma kogemusestki võin öelda, et just märkamine ja pisiasjad on kõige olulisemad, et tunda end veidike paremini. Et kogu maailm ei ole sinu vastu ega mõista sind hukka, kui sul juhtub halb päev olema. Teenindajana töötades olin ma väga tänulik klientidele, kes suhtusid minusse mõistvalt ja näiteks väga kiire allahindlustekampaania ajal jõudu soovisid, mitte vigisema ei hakanud. Ootamatud, väikesed ja siirad pisiasjad jäävad meelde ja ehk taastavad ka natuke usku inimkonda. Ja mis peamine - ka meie saime sellest mandliostust endale positiivsuse laengu. Me ei läinud kaasa negatiivse õhkkonnaga, vaid tegime midagi, et seda (kas või enda jaoks) muuta. Lõpuks oli kõigil, ma usun, natuke hea tunne sees.

See pani mind mõtlema, kui lihtne on negatiivne suunata ümber positiivseks. Eriti just nende asjade puhul, mis sõltuvadki ainuüksi meie suhtumisest. Loomulikult ei saa me üleöö muuta majanduskriiside ähvardavat ohtu, peatada sõdu ja tõmmata oma sõpru välja sügavast depressioonist. Aga nagu ikka öeldakse - kui sa ei saa midagi muuta, muuda oma suhtumist. Ja miks mitte muuta oma suhtumine positiivseks? See toob sulle parema enesetunde, mille baasilt on sul ka rohkem motivatsiooni ja tahet teistelegi endast midagi anda. Kui lasta end mõjutada välisest negatiivsusest, muutume ka ise aegamööda mornideks ja tujukateks. Selle asemel võime aga otsustada, et püüame säilitada oma positiivsuse ja anda seda edasi ka teistele, peatades sel moel negatiivsuse leviku, vähemalt natukenegi. Ja väljendades seeläbi ka kellelegi tuge, andes neile natuke seda positiivsuse laengut, mida nemadki vajavad oma olukorraga toimetulekuks.

Loomulikult ei tähenda see, et negatiivsete emotsioonide tundmine ja kogemine on vale. Aga ka oma negatiivsesse tujusse ja emotsioonidesse on võimalik suhtuda positiivselt. Mul on halb päev ja see on okei - ma olen enda vastu sel hetkel mõistev ja lahke, pakun endale tuge ja näen selles olukorras kogemust - mu emotsioon annab mulle mõista, et midagi on valesti ja vajab muutmist. Ma võtan seda kuulda ja kui mul hakkab parem, oskan tänu sellele edaspidi paremini mõista, mis mulle negatiivselt mõjub ja kuidas selliste olukordadega toime tulla.

Tahan öelda, et igasugune negatiivne suhtumine lõppkokkuvõttes pigem pärsib meie tegevust ja suutlikkust näha erinevaid lahendusi. Võime jääda enesehaletsusse ja korduvasse mõttemustrisse, kuidas kõik on nii halb, ja kuidas keegi sellest ikka aru ei saa, ja mida küll peaks ette võtma (aga ise ka midagi ei tee). Kui aga suudame endas leida jõudu, et kaitsta end (välise) negatiivsuse eest, ja üritame toimuvas leida midagi positiivset (näiteks võimalust aidata või end proovile panna), on ka palju suurem tõenäosus, et oskame oma energiat suunata olukorra parandamisse. Rõhutan siinkohal veel ka seda, et positiivse leidmine ei ole sugugi silmade sulgemine olukorra problemaatilisusele (a la - küll on tore, et ta on masendunud!) - see on siiski tõe moonutamine. Positiivse leidmise all pean silmas seda, et näeme olukorras positiivset potentsiaali (näiteks võimalus midagi õppida, anda endast midagi head jne).

Isegi, kui tundub, et negatiivsus võib edasi viia, tekitab selline mõtteviis meie kehas siiski stressireaktsiooni ja on pikemas perspektiivis kurnav, tähelepanu kitsendav ja potentsiaali piirav. Negatiivse mõtteviisi pooldamine või eelistamine on tegelikkuses suuresti enesepettus, kuna tegu on lihtsalt tuttavliku ja mugava reaktsioonisüsteemiga, mille muutmine võib esialgu tunduda keerulise eneseületusena.

Negatiivset märgates ei ole mõistlik keskenduda selle olukorra negatiivsusele, vaid sellele, kuidas oleks võimalik olukorda omalt poolt muuta. Ja kui ei saa muuta olukorda, siis muuta oma suhtumist. Mitte - oi, majandus on kokku kukkumas ja ma ei saa seda kuidagi muuta ja langen seetõttu masendusse, vaid - okei, majandus on kokku kukkumas, kas mul on mõtet raistata oma ressursse selle pärast muretsemiseks, mis niikuinii juhtub, või peaksin oma energia suunama pigem sellele, et end krahhi vastu kindlustada ja leida alternatiivseid võimalusi hakkama saamiseks, mis on mulle omamoodi hea väljakutse? Ülemõtlemise, emotsioonidesse kinnijäämise ja teiste süüdistamise asemel pigem võtta vastutus, tegutseda ja võtta toimuvat kui kogemust. 

Nähkem seega positiivset potentsiaali ja olgem seeläbi võimelised läbi viima muutusi, kas või imeväikseid!

Ja kiire vaktsiin negatiivse mõtteviisi vastu:
  1. Kui märkad oma peas negatiivset mõtet/emotsiooni, aktsepteeri seda rahulikult ja mõtle, mida see üritab sulle olukorra kohta öelda. Kas olukorda saab muuta? Millistel viisidel?
  2. Kas sinu praegune mõtteviis ja suhtumine soosivad olukorra lahendamist?
  3. Millised võiksid olla alternatiivsed viisid olukorrale mõtlemiseks? 
  4. Kui olukorda ei saa muuta, siis kas sinu praegune mõtteviis on edasiviiv ja abistab sind?
  5. Kuidas ja mis suunas saaksid oma suhtumist ja mõtteviisi muuta?
  6. Millist potentsiaali ja kogemuslikku väärtust suudad selles olukorras või negatiivses mõttes/emotsioonis näha?
  7. Kuidas mõjutab sind ümbritsevate inimeste ja olukordade negatiivsus? 
  8. Kuidas saaksid omalt poolt muuta seda, kuidas ümbritsev negatiivsus sind mõjutab? Kas saad  selles suhtes midagi konkreetset ette võtta?
  9. Kui sa ei saa midagi konkreetset ette võtta, mil viisil saaksid muuta negatiivsuse mõju endale?
  10. Kuidas võib sinu enda negatiivsus teisi mõjutada? Aga sind ennast, pikemas perspektiivis?


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.