Otse põhisisu juurde

Minu 2018

2018. aasta on minu jaoks olnud tõeliselt huvitav ning täis uudseid kogemusi, eneseavastamist ja positiivseid emotsioone. Ma olen sügavalt tänulik kõige eest, mida elu sel aastal minu teele saatis - olen saanud seeläbi areneda, avastada ja nautida kontakti nii iseenda, teiste inimeste kui ka universumiga üleüldse. Eriti hea meel on mul selle üle, et mul on olemas toetavad ja hoolivad lähedased, kes toovad mu ellu tõelist tähendust. Võin julgelt öelda, et 2018 on minu jaoks olnud väga meeldejääv, positiivne ja edasiviiv aasta.
Aga mida ma siis sel aastal päriselt ära tegin, mis kohad ära nägin ja mis kogemused oma pagasisse lisasin?



Uued kogemused ja kohad

  • Euroopa road trip. Pakkisime Kauri ja Hardiga oma seljakotid kokku ja otsustasime, et läheme pea kuuks ajaks Euroopasse rändama. Autoga. Mõeldud, tehtud. Käisime ära Poolas, Tšehhis, Austrias, Ungaris, Horvaatias, Sloveenias ja tegime läbi kõiksugu tuleproove ja seiklusi. Neist saab lähemalt lugeda minu suures reisipostituses, mis asub siin. Mida ma aga võin veel lisada, on see, et õppisin selle reisi jooksul nii mõndagi. Loomulikult sain uusi teadmisi erinevate paikade ja inimeste kohta, kogusin praktilisi nippe (kuidas Viinis odavalt parkida, kuidas veidigi orienteeruda, mida kaasa pakkida jnejne) ja nägin ära mitmed vaatamisväärsused. Aga lisaks õppisin päris palju iseenda kohta - mis mulle meeldib või mis mind võib häirida, milline reisimine mulle sobib, milline peab olema minu jaoks tasakaal puhkuse ja avastamise vahel, kuidas ma stressiolukordades toime tulen ja mismoodi mu aju töötab (või ei tööta), kuidas ma inimestega erinevates situatsioonides suhtlen ja mida annaks enda juures veel arendada... Eks kodumaalt eemal olles ja pidevalt ringi rännates on paratamatu, et kontakt iseendaga muutub tugevamaks ja selgemaks, eriti kui segavad faktorid sotsiaalmeedia, ekraanide ja rutiinsete harjumuste näol puuduvad. Praegu tundub tõtt-öelda isegi veidi uskumatu, et käisin ära neis kohtades, kus ma ära käisin. Veidike unenäoline, kuigi mälestused on nii selged. Nii väärtuslik ja põnev kogemus.



  • Mäesuusatamine Lätis. Käisime veebruaris seltskonnaga Lätis, Ozolkalnsis suusatamas. Kui keegi mind vähegi teab, siis ta teab, et ma ei oska üldse suusatada. Murdmaasuusa otsas ei suuda ma reaalselt viite meetritki iseseisvalt edasi liikuda - ma lihtsalt ei oska oma liigutusi õigesti koordineerida. Nii et ma põhimõtteliselt vihkan suusatamist kogu südamest. Hardi seevastu on suusatamises igavene äss, vähemalt mäesuusatamises. Nii sain minagi osa traditsioonist minna mägedesse ja sealt suure tuhinaga alla lasta. Kuigi algus oli täiesti ebareaalselt hirmutav ja ma kartsin oma kaela murda, oli Hardi minuga õnneks äärmiselt kannatlik, õpetas mind ja toetas igati, nii et kuigi ta mind esimese hooga kohe kõige keerulisemale rajale (kogemata) suunas, sain sellega hakkama ja õppisin seda tegevust isegi üpris kenasti nautima. Ma oskan nüüd mäesuuskadel hakkama saada! Ja ma ei vihkagi seda!
  • Eneseteadlikkuse- ja joogakursus. Kuigi algul ei suutnud ma kuidagi otsustada, kas peaksin end sellele kursusele registreerima, kujunes sellest lõpuks üks selle aasta kõige olulisemaid, inspireerivamaid ja tähendusrikkamaid kogemusi. See hüpe spirituaalses ja üleüldises enesearengus oli tõeliselt suur ja tõi minu ellu mitmeid muutusi. Õppisin ennast palju sügavamalt tundma, leidsin parema kontakti oma sisemaailmaga ja mõistsin mitmeid oma reaktsioone, eesmärke ja potentsiaali. See kursus aitas mul sisse viia mõningaid minu jaoks olulisi ja vajalikke elustiilimuutusi, avastada oma nn lainepikkust. Tegelen nüüd märksa rohkem jooga ja mediteerimisega, jälgin rohkem oma toitumist, magamist ja kõike muud, mis on seotud minu heaolu ja tasakaaluga. Teadlik eluviis on saanud väga oluliseks eesmärgiks ja igapäevaseks püüdluseks. Kui kedagi huvitab, mis me seal kursusel täpsemalt tegime ja mida ma konkreetselt seal veel enda jaoks avastasin, siis saate sellest lugeda lähemalt siin.
  • Ülikooli lõpetamine ja bakatöö. Üks märgiline elutähtis sündmus toimus ju ka! Lõpetasin edukalt ülikooli ja kirjutasin seejaoks valmis ka bakatöö. Oli omamoodi katsumus, ütleks, et pigem ebameeldiv, kuid sellegipoolest sai see tehtud ja diplom on käes! Kuigi lõpetamise ajal oli tunne, et on väga hea meel saada akadeemilisusest lõpuks ometi eemale, hakkan nüüd juba vaikselt ülikooli taga igatsema ja olen sügisest arvatavasti igati valmis end jälle ainetele regama, ÕISiga maadlema (olen kuulnud, et see on nüüd uuenenud??!) ja käsna kombel endasse uusi teadmisi ammutama. Oma lõpetamisest kirjutasin muidu täpsemalt siin.
  • Loovkirjutamise kursus. Ühest kursusest ei olnud mulle pärast ülikooli lõpetamist kuidagi küllalt, nii et registreerusin ka loovkirjutamisele. Lootsin sealt saada uusi ja kasulikke teadmisi erinevate tehnikate, stiilide ja motivatsiooni leidmise kohta. Paraku peab tõdema, et ma pettusin kursuses vägagi, kuna tegime üpris lasteaiatasemele suunatud harjutusi. Mängimine võib ju tore olla küll, aga see ei aita mind kuidagi edasi loomingulisuseni, mis tuleb sügavalt minust endast ega ole etteantud sõnade, raamide või ülesannete poolt esile kutsutud. Mul võib näiteks küll olla mõtteid, kuid mul on alati tunne, et mul on raske leida suunda - mis stiili ma kasutan, mis võtted võiksid olla mõjusad, kuidas ma võiksin end motiveerida püsivalt kirjutama ja oma teksti parandama, kuidas ma saan tunda, et annan päriselt edasi seda, mida ma olen tahtnudki edasi anda... Ootasin sealt nii praktilisi harjutusi, koduülesandeid, sügavamat enesereflektsiooni ja erinevate võtete õppimist, enda potentsiaali avastamist ja oma stiili tundmaõppimist, kirjutatu jagamist ja tagasiside saamist... Aga lõppkokkuvõttes tegime kohapeal vaid viieminutilisi lasteharjutusi nagu "tee paberile nii mitu punkti, kui vana sa oled, ja ühenda need omavahel joontega, ja vaata, mis välja tuleb, ja kirjuta sellest tegelasest 5-lauseline muinasjutt". Loomulikult saan ma ülesandega hakkama, see on selline suvaline loomingulisus ja oskus näha seoseid, aga mida ja kuidas teha siis, kui mul on idee juba iseendas olemas ja ma tahan seda võimalikult hästi paberile saada? Mis on see sügavam, tähendusrikkam protsess, kui tühipaljas joonte ühendamine paberil? Kuidas ma õpin tundma oma tegelasi, oma stiili, kuidas annan oma mõtet edasi omapäraselt ja arusaadavalt, mõjusalt? Kuidas leian inspiratsiooni, eriti siis, kui tunnen end loomingust tühjana? Milline olen ma ise loojana? Mis siis, kui 5-lauseline muinasjutt on minu jaoks käkitegu, aga ma tahaksin edasi anda midagi palju mitmekihilisemat, sügavamat ja keerukamat? Tunnen end selliste asjade puhul vahel demotiveeritud ja jõuetuna, kuna idee tundub alati olevat suurem kui minu oskus/võime seda edasi anda - kui üldse sõnade võime seda edasi anda. Ma oskan teha harjutusi, kus peab kasutama palju sünonüüme ja mängima lausestruktuuriga, tänan väga. Aga mis siis, kui mul ei ole mingit baasi ette antud, kui mul pole näidisteksti, mida muuta, kui mul ei ole paberil jänkut, kellest muinasjuttu kirjutama hakata? Kui mul on ainult abstraktne ettekujutus sõnumist ja võib-olla paarist tegelasest, kes seda sõnumit võiksid kanda? Mis siis saab? Eks tuleb neid vastuseid siis mujalt otsida.
  • Tegelesin varasemast enam spirituaalsusega. Näiteks olen hakanud mediteerima, selleks käin vahel spetsiaalsetes tundides, aga otsin ka ise nt Youtube'ist vastavalt meeleolule juhendatud meditatsioone. Üritan hommikuti pärast ärkamist teha veidi joogat ja püüan olla endast, oma reaktsioonidest ja käitumisest pidevalt teadlik. Olen huvitatud tšakratest, kristallidest ja kasutan kodus viirukit, põletan küünlaid ja kuulan rahustavat muusikat. Aga see kõik on loomulikult vaid väline ega peegelda sugugi nii detailselt sisemisi muutusi ja uskumusi. Väline, materialistlik "spirituaalsus" võib ju olemas olla ka igasuguse sisemise muutuse ja arenguta. Võime käia joogalaagrites, kanda korraga miljonit kristalli ja ümiseda bussis sõites "omm", kuid see ei pruugi sugugi veel tähendada, et oleme oma sisemuses leidnud tasakaalu, oleme teadlikud oma käitumisest, selle põhjustest ja mõjust, jälgime oma teadvuses toimuvaid protsesse ja oleme ümbritsevaga tõeliselt ühenduses. Nii et olen tegelikult püüelnud tõsiselt ka sisuliste muutuste poole, ning need on tegelikult üpris iseeneslikult minu ellu ka tulnud. Olen hakanud märksa rohkem ka sel teemal raamatuid lugema, uurinud lähemalt erinevaid idamaised praktikaid ja religioone, mõtisklenud igavikulistel teemadel ja otsinud rohkem ühendust loodusega. Teekond aga pikk ja mina alles päris alguses. Teadlikkus on kiires elus kerge kaduma ja sisseharjunud mustrid, reaktsioonid ja hinnangud kerged tagasi pinnale kerkima. Siinkohal võibki miski täiesti väline nagu viiruk, joogamuusika või mõnus tee mulle taas meelde tuletada, et keskenduksin vahelduseks rohkem sisemaailmale ja looksin endale rohkem keskkonda, mis seda soodustab. Muide, olen ka palju tundlikumaks muutunud ümbritsevale keskkonnale ja selle nö sagedusele. Ma tunnetan füüsiliselt väga tugevalt, kui mõni uudisteportaal kajastab näiteks väga kallutatult negatiivseid, viha ja hirmu ärgitavaid uudiseid, mul tekib tugev vastupanu ka näiteks siis, kui sisenen mõnda kaubanduskeskusesse ja tajun, kuivõrd tugevas ja arutus tarbimishulluses sealsed inimesed vaevlevad. Ma tunnetan kergesti, kui keegi on nö madalas energias ja tunneb hirmu, ärevust, viha, kurbust või muud negatiivset - ja vahel ei taha ma tarbetult sellises keskkonnas viibida. Teate, kuidas aines inimesed näiteks võivad olla täiega mõjutatud neid ümbritseva keskkonna poolt ja sellest võib sõltuda, kas tuleb nö hea või halb trip? Minu jaoks avaldub see ka kaine olles, lihtsalt vähemintensiivselt ja seda mõju on raskem märgata. Kui aga aines on seda mõju võimalik tajuda, siis tegelikult on ta tõenäoliselt ka olemas, lihtsalt argielus oleme me palju paremini võimelised seda alla suruma - ja seega ehk ka enda teadmata viibima keskkonnas, mis on meile kahjulik, ja tarbima toitu, asju ja meediat, mis meile halvasti mõjub. Igatahes - olgem enda ja meid ümbritseva keskkonna omavahelisest vastasmõjust teadlikumad :)
  • Hakkasin hispaania keelt õppima. Kuna mind ootab ees üks väga pikk ja uskumatu reis, kus läheb kindlasti vaja ka hispaania keele oskust, võtsin ette ka selle õppimise. Baastasemele olen ma kindlasti juba jõudnud, kuid paraku ei ole ma olnud nii järjepidev kui ma algselt plaanisin olla (ennast tundes võib öelda, et seda ju oli ka oodata). Kuid sellegipoolest on mul hea meel, et tõenäoliselt on mul hispaaniakeelses keskkonnas olles siiski mõningast aimu sellest, mis ümberringi toimub, ja oskan ehk ka natuke oma vajadustest või probleemidest märku anda. (Tulevasest reisist endast saate ka peagi lugeda, teen peagi postituse korduma kippuvate küsimustega.)
Filmid - 6 parimat (sorri, ei saanud kuidagi viie peale kahandada)
  • The Man Who Knew Too Little - komöödia mehest, kes taipab tema ümber toimuvast nii vähe, et see on lausa ebareaalselt naljakas. Enda arvates läheb ta näitlejate lavastatud etendusele, milles tema kui vaataja ka osaleda saab, ent tegelikult on tegu täiesti tõsieluliste sündmustega ja hoopiski mitte stsenaariumi-põhise etendusega... Valesse kohta sattumine pole üheski teises filmis nii üle võlli keeratud ja naljakaks osutunud.

  • Infinity Chamber. Üks mees leiab end vangikongist, kus tema valvuriks on määratud AI (artificial intelligence ehk tehisintellekt). Selleks, et vanglast pääseda, peab ta arvuti üle kavaldama. Väga huvitav ja pöördeid täis mitmekihiline film, väljakutse ajule ja põnev jälgida. Igasuguste Christopher Nolani filmide armastajatele peaks küll peale minema.
  • Waking Life. See on selle aasta parim filmielamus. Täielik tipp. Ja üks minu kõige lemmikumaid filme üldse. Täiesti uskumatu, et see nii tähelepanuta on jäänud, olles ometigi täiesti geniaalne. See on algselt üles filmitud ja tehtud hiljem põhimõtteliselt multikaks, et tekitada võimalikult unenäoline efekt. Peategelane kohtub erinevate huvitavate tegelastega ja film koosnebki stseenidest, kus nad peavad omavahel huvitavat dialoogi (või enamasti peab mõni peategelasega kohtunud inimene isegi pigem monoloogi) tõeliselt sügavatel ja filosoofilistel teemadel. Sealsed mõtted, omamoodi plot twistid ja suurepärane teostus lummasid mind täielikult. Vaataksin seda uuesti ja uuesti. Täielik intellektuaalne orgasm. Kui olete kuulnud väljendit "life is a dream", siis siin omandab see palju sügavama tähenduse.
  • Game Night. Minu jaoks oli täielik üllatus, kuidas saab üks tänapäeva peavoolukomöödia sisaldada nii palju ettearvamatuid ja kastist välja nalju. Olla minu jaoks tõeliselt naljakas ja ootamatu. Nagu näiteks stseen, kus üks paar tahab toast välja pääseda, aga uks on lukus ja üks tegelastest pakub välja, et võiks ukse maha põletada. Tundub nagu suhteliselt lambine asi (eriti kui kontekstist välja võtta), aga kui paljud tegelased reaalselt pakuvad välja täiesti absurdseid, mõttetuid ja kasutuid ideid filmides? Enamasti on need kas väga praktilised ideed või ideed, mis on tehtud a) näitamaks, et tegelane on loll või b) tegelane üritab lolli nalja teha. Aga ka täiesti tavalised, isegi intelligentsed inimesed võivad vahepeal täiesti absurdse ideega lagedale tulla, sh hädaolukorras, nii et niivõrd elulist asja oli minu jaoks üllatav ekraanil näha. Sinna jõudsid just need elulised asjad, mida minu meelest filmidest välja jäetakse. Nagu mõned kasutud ideed või repliigid, mis ei viigi dialoogi või tegevust otseselt edasi. Aga on sellegipoolest naljakad ja usutavad. Plaanid ei õnnestu alati (kui plaan üldse olemaski on)... Aga okei, sisu on selline, et lauamänguhuvilised sõbrad kutsutakse mõrvamüsteerium-õhtusöögile, kust üks neist röövitakse ja teised peavad mõistatuse lahendama. Mis on aga mäng ja mis päriselu?
  • Safety Not Guaranteed. Väga omapärane ja naljakas lugu ajakirjanikest, kes püüavad saada intervjuud mehelt, kes pani ajalehte üles kuulutuse, et otsib ajarändamise tarvis endale kaaslast. Jällegi - väga mittestereotüüpsed tegelased, keda üldiselt filmides üldse ei kohta ja kelle käitumine on seetõttu ettearvamatu ja huvitav. Nad ei vasta üldse sotsiaalsetele reeglitele ja ühiskonna ootustele, pluss lugu ise on ka väga originaalne ja tagab naljaka elamuse.
  • Time Trap. Veel üks ülihea leid mitte-peavoolu-filmindusest. Üks professor läheb üht koobast uurides kaduma ja teda lähevad otsima tema hoolealused. Ka nemad jäävad koopasse lõksu, kuni mõistavad, et sealne aegruum on hoopis teistsugune kui väljaspool koobast. Väga oskuslikult läbi mõeldud lugu, kust oli võimatu leida loogikavigu. See on teadusfantaasia puhul tõeliselt harukordne ja seetõttu minu imetlus filmitegijate vastu vaid kasvas. Äärmiselt põnev ja hea leid. Taaskord hea vaatamine neile, kellele näiteks Nolani filmid peale lähevad.

Muusika - 5 parimat lugu (võtan arvesse ainult need lood, mille avastasin sellel aastal, vanad lemmikud ei loe)





Väike boonuslugu ka:


Üldiselt aga avastasin muusikas enda jaoks nii mõndagi uut ja huvitavat, näiteks sellise bändi nagu GusGus, keda kuulsin esimest korda Ostrava muusikafestivalil. Hakkasin palju rohkem (nüüdseks juba peamiselt) kuulama psühhedeelset muusikat, näiteks avastasin lisaks eelpool äratoodud Mystic Bravesile ka bändi nimega Natural Child, mis samuti suurepärast muusikat toodab. Avastasin enda jaoks ka progressive house'i, chillhopi ja natuke ka ambient muusika. Aasta on olnud muusikat täis :)

Minu 2018. aasta parimad lugemiselamused leiate siit

Minu uusaastalubadused/-plaanid aastaks 2019:
  • Lugeda läbi 50 raamatut nagu viimastel aastatel ikka (ei tea, kas õnnestub...)
  • Minna magistriõppesse
  • Tekitada vähem prügi ja jälgida oma tarbimisharjumusi
  • Tegeleda rohkem jooga ja mediteerimisega (loodetavasti igapäevaselt)
  • Olla teadlikum endast, ümbritsevast keskkonnast ja meie omavahelisest vastastikmõjust
  • Suunata teadlikult oma keskkonda positiivsemaks ja toetavamaks, vähendada oma elus negatiivsust soodustavat keskkonda ja harjumusi
  • Jälgida rohkem oma toitumist ja kõiksugu harjumusi, langetada teadlikumaid otsuseid
  • Mm, rohkem trenni peaks vist ka tegema. Nagu ikka.
Sellised abstraktsed, aga samas minu jaoks nii selged ja intuitiivsed lubadused/plaanid. Küll need täpsemad eesmärgid ja verstapostid ise minu ellu tulevad, vastavalt sellele, milleks ma parasjagu valmis olen. Hetkel ei näe ma vajadust konkreetsete arvude ja saavutuste poole püüelda (v.a magistriõpe ja lugemine), muidu läheb asi liiga fikseerituks ega lase erinevatel kogemustel ja variantidel vabalt minu juurde voolata. Olen kõigele avatud ega sea üle piiravaid ootusi, mille mittetäitumisel võin end halvasti tunda. Minu üldine suund on selge ja sinnapoole ma ka liigun.

Head uut aastat kõigile! Soovin teie ellu rohkem soojust, mõistmist ja hinnalisi kogemusi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.