Otse põhisisu juurde

Ma loobusin lihast ja alkoholist ehk kuidas 3 kuud välismaal mind muutis

Kolm kuud välismaal reisides ja puhates tekib kõiksugu uusi mõtteid ja, mis peamine, leidub aega, et nendesse süveneda. Nii juhtus ka minuga.
Costa Rica reis lõi mulle võimaluse näha, millised on siiani olnud minu (ebavajalikud) harjumused ja kombed, mida ma tegelikult oluliseks pean ja millised muutusi tahan oma ellu sisse viia. Eriti tore on see, et igasuguseid muudatusi on just pikemalt välismaal olles kerge ellu viia: pole segavaid faktoreid (nt harjumuspärast Konsumit 20 meetri kaugusel kodunt) ega vabandusi ("ma olen pärast tööd nii väsinud ja küll ma siis järgmisel aastal end muudan"). Uus keskkond soodustab ka inspiratsiooni ja motivatsiooni teket, lisaks on aega enda jaoks olulised teemad läbi mõelda ja plaanid paika panna. Nii juhtuski, et sain elule nii mõneski valdkonnas uue perspektiivi ja suutsin soovitud muudatused ellu viia (ja endaga Eestisse kaasa tuua). 

Muudatusi oli kahesuguseid. Ühed olid väga praktilised ja käegakatsutavad, teised aga pigem abstraktsed ja maailmavaatelised. Räägin siis kõigepealt, millised konkreetsed muutused minu eluviisis aset leidsid.
  • Loobusin lihast. See mõte oli mul juba mõnda aega peas küpsenud, kuid Costa Ricas sai mõte nii küpseks, et muutus reaalsuseks. Omalt poolt aitas muidugi kaasa see, et kohalikud ise väga liha ei valmista ning kohvikutes ja restoranides müüdav liha ei ole just kõige kõrgema kvaliteediga. Nii oli palju lihtsam liha oma menüüst täiesti välja jätta ja sellega ära harjuda. Eestis oleks asi olnud arvatavasti mõnevõrra keerulisem: igal pool üritavad ahvatlevad reklaamid meelitada proovima uusi vorstikesi, sõbrad ja sugulased panevad lauale põhiliselt lihakesksed road, kapis on alles eelmisel poeskäigul soetatud lihakäntsakas... Järk-järguline loobumine on minu jaoks väga keeruline, nii et Costa Rica pakkus mulle suurepärast võimalust paugupealt lihast lahti öelda. Kui rääkida põhjustest, siis minu jaoks on need enamjaolt seotud keskkonnaga - liha tootmine on väga kulukas, ebaefektiivne ja keskkonnakahjulik. Tähtsuselt teine põhjus on minu jaoks seotud tervisega (pole uudis, et eeskätt punane liha on tervisele mitmeti kahjulik), seejärel tulevad juba isiklikud põhjused nagu halb enesetunne pärast liha söömist; uskumused (a la et lihal on madal energeetiline vibe), ning viimase põhjusena figureerib ka moraal (milleks põhjustada asjatut kannatust ja negatiivsust, kõigil on õigus elule jne). Kõige tähtsam on minu jaoks aga langetada nõudlust liha järele, nii et liha ostmine ja tarbimine on minu jaoks nüüdsest no-go. Teiste toiduvalikuid ma ei kritiseeri ega ürita mõjutada, nii et loodetavasti suudavad ajapikku ka teised minu valikut aktsepteerida. (Jah, ma saan oma valgud ja raua ja B-vitamiini mujalt kenasti kätte, no worries.)
    UPDATE 2020: Nüüdseks on minu jaoks eetilised põhjused tõusnud kõige olulisemaks. Endale on kõige keerulisem tunnistada just eetilisi põhjusi, miks loomsetest toodetest loobuda, kuna see nõuab omaenda ebamoraalse käitumise tunnistamist. Ka ei saa ma enam öelda, et ma ei ürita teiste toiduvalikuid mõjutada. Tegelen aktiivselt inimeste informeerimisega ja suunan neid loomsetest toodetest loobuma.
Istun siin näiteks ühes toredas restoranis nimega ÜLO ja olen kõhu taimsest toidust täis söönud
    • Loobusin lisatud suhkrutest, gluteenist, kiirtoidust ja alkoholist. Sisuliselt hakkasin ma järjest selgemalt nägema, mis toidud põhjustavad minus halba enesetunnet ja tõmbavad mind nö allakäiguspiraali. Gluteeniga oli õnneks lihtne, seda mu keha niigi ei salli. Suhrulembene pole ma ka kunagi eriti olnud, kuid kohukeste puudumine Costa Ricas aitas ka kaasa nendest loobumisele. Kiirtoit on lihtsalt halb, lisaks ei taha ma rahastada suurkorporatsioone, mis tegelevad reaalselt inimeste tervise persekeeramisega (kuigi iga inimene teeb ise valiku, mida ta sööb, ei soovi ma siiski toetada neid, kes üritavad neid valikuid mõjutada negatiivses suunas). Alkoholiga on ka huvitav lugu. Sain aru, et hakkasin seda pubekana tarbima üldiselt selleks, et a) saaksin lahti teatud sotsiaalsest häbelikkusest, b) seltskond ja üritus tunduksid lõbusamad, ja c) mina ise tunneksin end enesekindlama ja lõbusamana. Kui ma aga mõistsin, et kõik need kolm punkti ei ole minu jaoks enam probleemid (ma ei ole enam häbelik, ma tunnen end iseenda nahas hästi ja ma lähen ainult sinna ja suhtlen ainult nendega, kes ongi minu jaoks huvitavad), ei ole mul enam mingit põhjust alkoholi tarbida. Maitse mulle nagunii pole eriti kunagi meeldinud ja kohe üldse ei näe mõtet tegeleda pärast peavalude, pohmaka ja halva tujuga. Aa, ja raha jääb ka alles. Nii et kui pole põhjust, siis miks ma seda teen?.. Seda aga pean küll tõdema, et siiani pole ma 100% alkovaba olnud (olen paar lonksu siit-sealt võtnud paaril korral), aga augustikuusse olen pannud selle tähtaja, mil minu makku langeb viimane tilk alkoholijäänuseid.
    Näe, teise nurga alt ka
    • Vaatasin üleüldse oma toidulaua üle. Kui kellelgi tekib küsimus, et mida kuradit ma siis üldse söön, siis vastus on, et võrreldes varasemaga on minu toidulaud muutunud just vastupidi palju mitmekesisemaks. Söön läätsi, kinoad, pruuni riisi, tatart, gluteenivaba pastat ja nuudleid, kala (selle ma otsustasin menüüsse alles jätta, sest #omega-3), hästi palju puu- ja juurvilju, seemneid, pähkleid, rohelisi, oliiviõli. Üldiselt on Hardiga plaan käia kord nädalas turul ja osta värsked asjad sealt, lisaks külastada Biomarketit (pakendivabad kuivained) ja basic asjad tellida endale poest koju (ei viitsi enam pea igapäevasele poeskäigule aega kulutada ja lisaks veel osta sealt ebavajalikke asju, mis lihtsalt silma hakkavad). Üldiselt püüan vaikselt piimatoodetest ja üldse loomsetest toiduainetest ka lahti öelda (elagu mandlipiim jne). Ei tundu väga keeruline ülesanne, kuna hetkel on neid toidulaual niigi üpris vähe.
    • Loobusin peaaegu täielikult sotsiaalmeediast. Ka see loobumine toimus järk-järgult. Algul tegime reegli, et sotsiaalmeedias (Facebook, Instagram, Youtube, Reddit + uudisteportaalid nagu Postimees ja Delfi) võib käia ainult igal kolmandal päeval 45 minuti jooksul. Siis pikendasime ajavahet ja otsustasime külastada neid keskkondi vaid korra nädalas ja ainult 30 minuti jooksul. Nüüdseks olen täiesti loobunud uudiste lugemisest (ebavajalik negatiivsus, millest kõige olulisem jõuab minuni nii või naa inimeste kaudu) ja Redditist. Käin sotsiaalmeedias kord nädalas, ja seegi läheb vahel legit meelest ära. Kui tulebki meelde, siis üle 20 minuti mul enamasti ei kulu. Ainuke probleemlaps on veel Youtube, kuhu võin vahel passima jääda. Messenger on ikka lubatud alas, aga ka see võtab mul igapäevaselt järjest vähem aega - eelistan nagunii näost-näkku suhtlemist ja kui inimesed ei pea mind piisavalt oluliseks, et kokku saada, siis mis ma ikka kunstlikult suhtlust üleval hoian.
    Vahiks ekraani asemel taevast rohkem vms
    • Hakkasin hommikuti trenni tegema ja kujundasin kindlad magamamineku- ja ärkamisajad. Costa Ricas hakkasime magama minema kella 22 paiku ja ärkama igal hommikul kell 6 (seal läheb väga vara valgeks ja päris vara ka pimedaks). Pärast ärkamist hakkasime tegelema ka võimlemisega, et mõnusalt üles ärgata ja energiat juurde saada. Eestisse jõudes nihutasime magamaminemise kella 23 ja ärkamisaja kella 7 peale, aga oma trennikombe tegime isegi veel paremaks: nüüd käime hommikujooksul ka. Nii ütlemata mõnus on alustada päeva nii, et ei pea millelegi mõtlema, on rahulikult aega, saab juttu rääkida ning pärast on värske ja energiline olla, sest oled kohe hommikul oma päevaga midagi asjalikku juba teinud.
    Lambikas pilt tõestamaks, et ma tegelen asjadega

    Kuna oli aega mõtisklemiseks ja lugemiseks, mõnus keskkond ümberringi, uudishimulik ja toetav jutukaaslane kõrval ja põnevaid kohti uute mõtete tekkimiseks, pole üldse ime, et jõudsin uute arusaamisteni. Abstraktsemat ja maailmavaatelisemat sorti ideed olid siis sellised:
    • Muutus minu suhtumine rahasse. Siiani on raha olnud minu jaoks midagi räpast ja ebameeldivat, millega eriti tegemist teha ei tahaks ja mis rikub inimesi ja nendevahelisi suhteid. Tundus nagu selline väljamõeldud ja pealesurutud süsteem, millest lahkuda ei saa ja seda muuta ei ole ka väga võimalik. Teatavasti on sellistes olukordades ainus mõistlik lähenemine muuta omaenda suhtumist ja üritada näha asja teise vaatenurga alt. Selles oli mulle väga suuresti abiks üks raamat, Brent Kesseli "It's Not About the Money: Unlock Your Money Type to Achieve Spiritual and Financial Abundance". Raamatus on välja toodud 8 erinevat stereotüüpi/arhetüüpi seoses sellega, kuidas inimesed rahasse suhtuvad ja sellega ümber käivad. Lisaks leiab sealt harjutusi, mis aitavad aru saada, kust teatud uskumused ja harjumused tulevad ning kuidas neid võiks muuta. Oli väga hea mõista oma suhtumise tagamaid ja oma mõtteviisi ümber suunata. Eriti suureks abiks oli minu jaoks sellise vaatenurga omandamine, mille kohaselt on raha üks hea vahend maailma parendamiseks. Tekkis motivatsioon teenida raha selleks, et seda suunata abivajajatele ja kohtadesse, kus ka väikseim rahasumma võib kaasa tuua suuri muudatusi. Raha muutus minu silmis nüüd rohkem vahendiks, energiaks, mida vahetuskaubana kasutada (veits no-brainer tegelikult, aga tunnetasin selle läbi enda jaoks nüüd). Lisaks hajus minu skeptiline ja ebausaldav suhtumine fondidesse, investeerimisse, laenudesse ja muusse taolisesse. Pigem tahakski juba hakata vara kasvatama, et saaks aga veel rohkem maailmasse panustada. On ju tõeline vedamine, et mul on üleüldse olemas ligipääs rahale ja selle teenimisele, mida paljudel inimestel siin maailmas eriti ei olegi. Minul on võimalus seda raha suunata ebavõrdsematesse kohtadesse ja toetada nii kohalikku kui globaalset arengut. (Isegi mõnekümne dollari suurune laen mõne Aafrika riigi naisele aitab tal näiteks avada oma ettevõtet ja arendada nii isiklikku heaolu kui kohalikku majandust üleüldse.)
    • Veendusin, et tahan ka edaspidi tegeleda psühholoogia erialaga. Vahepeal rippus õhus päris pikalt küsimus, kas ma üldse tahan oma erialaga jätkata, või läheksin magistrisse midagi muud õppima. Ainult tänu pikemale pausile ja inspireerivale reisile sain aru, et minu kahtlused olid tingitud pigem tüdimusest ja üleküllastumisest, ning tegelikult olen jätkuvalt väga huvitatud psühholoogia-alasest karjäärist. Sain juurde motivatsiooni ja võimalikke tulevikuperspektiive.
    • Hakkasin palju enam hindama Eestit ja mõistsin, et see ongi minu kodu. Mulle tundub, et eestlased ei anna endale tihtipeale üldse aru, kui heal järjel me oleme ja kui rahulik, mugav ja hea meil siin elada on. Näiteks toimib enamik meie süsteemidest väga kenasti ja efektiivselt. Kõik on käe-jala ulatuses (pean silmas ka interneti kaudu), kõiki oma tegevusi on võimalik planeerida ja me ei sõltu teiste viitsimisest õigeks ajaks kohale (mitte) ilmuda (näiteks ei teki olukorda, kus me hilineme lennujaama, sest ükski transpordivahend ei ilmu õigeks ajaks kohale). Meie toiduvalik on reaalselt üüratu. Juba Euroopa road tripil märkasin, et teistes riikides (Poolast lõuna poole), on poodides üpris kesine ja pigem ebatervislik valik, rääkimata erinevate (eri)vajaduste arvestamisest. Costa Ricas andis see vahe eriti tugevalt tunda, kui peale ubade, riisi, saiakeste ja õli oli äärmiselt raske terve linna pealt midagi kokku kraapida. Eestis on nii lihtne kõikjalt infot kätte saada, Costa Ricas seevastu ei olnud olemas isegi bussigraafikut kuskil, vahel polnud peatusigi üles märgitud - pidi vastutulevatelt inimestelt maanteel uurima, kuidas ja kuhu saab. Lisaks on Eestis tore see, et kõigi bussis istuvate inimestega ei pea tutvuma, juttu ajama ja võltsviisakusi vahetama. Meie loodus on nii leebe ja rahulik, ei aja surnuks higistama ega pühi paduvihmaga sind rentslisse. Isegi meie linnud laulavad rahulikult ja armsasti, mitte ei üürga nagu Costa Rica olendid (okei, see on lihtsalt harjumuse asi, aga käib poindi juurde). Igatahes, see kõik ei tähenda, justkui Eesti oleks mingisugune ülim riik, mis on kõigist teistest parem, vaid näitlikustab lihtsalt seda, et Eesti on minu jaoks kodune ja oma, tuttavlik ja armas koht, kus ma hea meelega edasigi pesitsen (et siis vahel jälle pesast välja kuskile reisule lennata). Ainuke asi, millega pean veel tööd tegema, on kliima-/ilmamuutustega/pimedusega hakkamasaamine ja tagurlike/ignorantsete/negatiivsete inimestega leppimine. Õnneks neid viimaseid saab oma elust edukalt välja lõigata.
    Kaunist koduaiast ka pilt niisama jutu vahele, sest ma tean, et keegi ei viitsi järjestikust teksti lugeda ja silmad väsivad jnejne #marketingskills

    Kas just eraldi punkti väärt, aga tundub vist igati loogiline lisada, et sain tänu reisile palju paremini ühendust sellega, mis on minu jaoks elus tõeliselt tähtis. Seda on juba raskem sõnades kokku võtta, kuna see on selline pooleldi intuitiivne tunnetus ja mindset. Ja päris pikk filosoofiline mõtteprotsess või midagi sellist. Lühidalt öeldes, olgem hoolivad nii iseenda, teiste inimeste kui ka ümbritseva maailma ja keskkonna suhtes. Igal meie pisimalgi teol on maailmas mõju, nii et olgu see parem juba positiivne :) 

    Kommentaarid

    Populaarsed postitused sellest blogist

    Enesekaastunne - mis ja milleks?

    Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

    Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

    Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.

    Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

    Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
    Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…