Otse põhisisu juurde

Mis maa see on? ehk Costa Rica turisti silme läbi

Olen nüüdseks olnud juba kuu aega tagasi kodumaal, muljed ja emotsioonid on natuke jõudnud settida ja kõige tähtsamad kogemused jäänud pinnale.
Loodetavasti oskasin nüüd kirja panna kõige huvitavama ja olulisema: kohad, mida külastasime; elamused, mida kogesime ning põhilised omapärad, mis Costa Ricat iseloomustasid ja meeldejäävaks tegid. (Kui olete huvitatud, kus on Costa Rica, miks me selle koha valisime ja tahate lugeda muud üldist juttu, mis ma enne reisi kirja panin, siis saate uurida lähemalt sellest postitusest.)


Päris esimese asjana mainin, et meie retk Tallinnast Costa Rica pealinna San Josésse kestis sisuliselt 40 tunni ringis: lendasime esmalt Oslosse, seejärel ootasime 12 tundi järgmist lendu Londonisse, kust saime järgmiseks Fort Lauderdale'i USAs, ootasime veel 9 tundi ja seejärel jõudsime, silmad krillis, oma viimasele lennule, mis tõi meid Costa Ricasse. Tee peal kohtasime kõiksugu huvitavaid inimesi, kes meiega juttu ajasid, aga on keeruline öelda, kas nad olid päriselt huvitavad või kujutasime meie oma unepuuduses juba asju ette. Kui te vähegi kaalute paljusid ümberistumisi sisaldavaid lende või ööbimist lennujaamas, siis soovitan ausalt uuesti mõelda.

Aga nii - alustame siis kohtadest!

Kuigi reastasime ühel hetkel kõik kohad huvitavuse järjekorras, panen siia kirja need selles järjekorras, nagu me neid külastasime. Lühidalt kokku võttes käisime järgmistes kohtades:
  • San José - pealinn sisemaal, kus erinevate linnaosade vaheline kontrast on väga suur ja inimeste sotsiaalmajanduslik taust varieerub seinast seina
Üks peatänavaid, mis on täis kauplusi ja söögikohti, kus ruuporitega reklaamijad karjuvad üksteisest üle, kellel ikka kõige parem pakkumine on. Tänavamüüjad olevat enamasti Nicaraguast pärit immigrandid, kes on koondunud ühte getosse elama. Käisime seal ka, hinnad olid kordades madalamad kui ülejäänud linnas. Pidi ohtlik olema, aga ei juhtunud midagi kurjakuulutavat. Politsei lähenemisel jooksevad tänavamüüjad kenasti kõik laiali ja on minuti pärast jälle tagasi platsis.

Me ise sattusime kogemata peatuma San José kõige jõukamasse linnaossa, kus on ka väga ilusaid maju ja mis üleüldse sarnaneb Telliskivi hipsterikultuurile: (käsitöö)õllebaarid, uhke sisekujundusega kohvikud ja restoranid, eri maailma nurkade toidud jne. Huvitav kontrast.
  • La Fortuna - turismilinnake Arenali rahvuspargi ja vulkaani vahetus läheduses, kust leiab ka palju tuure, seikluspakette ja kaunist loodust
La Fortuna läheduses paiknev vihmamets. Käisime ekskursioonil, kus giid kogu aeg pragas, et kõik oleksid vait, et loomi ära ei ehmataks. Pingutused vist tasusid ära, sest nägime väikest metspõssade karja.

Muinasjutuline trepp kõrgustesse.

Käisime ka üht suuuuurt koske vaatamas

Ma rõõmus olemas
Ma koske uurimas


  • Monteverde - mägede vahele peitunud linnake, mida külastavad põhiliselt loodusturismi harrastajad, külastamaks lähedalasuvat pilvemetsa (cloud forest) ja rippsildu ning nägemaks kõiksugu eksootilisi loomi ja linde
La Fortunast Monteverdesse saamiseks on kaks viisi: 8tunnine mägine ring autoga ümber suure järve, või siis otsetee: autoga järve äärde, sealt paadi peale, ja kaldal jälle autosse. Võtab aega umbes kaks korda vähem ja pakub veel ka imeilusaid vaatepilte.

Veike panoraam ka

Poole tee peal tehti peatus, et saaksime ümbrust imetleda ja pildistada.

Mina rantšo perenaise rollis
  • Sàmara - Vaikse ookeani kaldal asuv väike linn, kuhu ilusate randade, suurepäraste surfiilmade ja rahuliku elurütmi tõttu on elama tulnud märkimisväärne arv USA kodanikke
Mina esimest korda elus palmide alleed nägemas-pildistamas

Ma teesklemas, et kõnnin ookeani poole, tegelt jäi puu tee peale ette
Nagu oleks mõnele desktop wallpaperile sattunud
  • Playa Guiones - metsikumat sorti rannaäärne linnake Vaikse ookeani kaldal, kuhu jõuavad suuremad (ja rikkamad) surfisõbrad, kes otsivad väljakutsuvaid laineharju ja inimestest puutumata jäänud loodust (ja hingematvaid päikeseloojanguid)
Võib täiesti kindlalt öelda, et nägin oma elu kõige ilusamaid päikeseloojanguid. Kogu rand täitus maagilise valgusega ja inimestega, kes seda nautisid. Oli tunne, nagu istuks mingil ajatul jumalate rannikul ja naudiks igavikku. Iga hetk tõi juurde uusi värve. Omamoodi kogemus oli näha oma silmaga, kuidas päike vette vajub sellise kiirusega, et seda ongi võimalik jälgida.

Me päikeseloojangut ootamas

Surfarid ka päikeseloojangut ootamas
  • Playa Negra - kohe erakordselt metsikute lainetega Vaikse ookeani ääres paiknev rannaasula, kus peatuvad põhiliselt ekstrarikkad surfarid
  • Paraiso - pisike linnake Vaiksest ookeanist natuke eemal, kus elavad ainult kohalikud ja kuhu turiste ei satu sisuliselt kunagi. Me (kahjuks või õnneks) sattusime ja veetsime paar ööd täielikus osmikus, mida tavaliselt võib näha ainult kuskilt National Geographicu saatest. Aga inimesed olid rõõmsad! (Vaatamata sellele, et nad tegid tagatoas lõket ja põletasid plastikut seal jne.)
Jahutust otsimas
  • Rincon de la Vieja - väga mitmekesise loodusega rahvuspark riigi loodeosas, kus võib näha vulkaanilisi formatsioone, keevaid mudajärvi, vihmametsi ja mägesid
Peatusime kaunis kohas, mis oli mägede ja metsade vahel igati isoleeritud ja privaatne. Vähe sellest, seal sai zipline'ida, ratsutada, basseinis ujuda ja kuumaveeallikatest tuleva veega mullivannis mõnuleda

Veetsime selles mullivannis tunde, päikeseloojang ka paistab
Oeh.
Panoraam mägedest, kuhu rahvuspargis matkasime
  • Bijagua - veel ühe rahvuspargi läheduses asuv linnake. Tahtsime näha erksinist koske, aga parajasti sadas pidevalt vihma, nii et vesi värvus halliks ja me ei hakanud rahvusparki minema.
  • San Ramon - üks suuremat sorti linn, kus elavad põhiliselt ainult kohalikud. Kutt, kelle juures peatusime, oli oma kodulinnast nii vaimustuses, et tegi meile mööda tänavaid sinka-vonka ekskursiooni, mis kestis mingi 6 tundi. :)
  • Tortuguero - Kariibi mere ääres paiknev saareke, mis on tuntud kogu maailmas  kilpkonnakaitse poolest - sinna tulevad merikilpkonnad munema ka
Mina meie kodutänaval. Kui me esimesel õhtul paadiga mööda kanaleid saabusime, oli tervel saarel elekter väljas ja kõikjal valitses kottpimedus. Ainuke pangaautomaat oli muide ka terve meie sealviibimiseaja kinni, kuna keegi kohalikest röövis seda mitu korda.

Käisime ühes kilpkonnade kaitsele pühendatud muuseumis, kus näidati kilpkonnadest filmi ja oli avatud ka väike näitus. Soovi korral võis ühe kilpkonna ka tasu eest "adopteerida" - kilpkonna käpa külge seotakse talle sinu poolt pandud nimi ja kui ta järgmisel aastal randa tagasi tuleb, antakse sulle sellest teada.
  • Manzanillo - Panama piiri lähedal Kariibi mere ääres asuv linnake, mille paradiisirannad ja loodus on turistide poolt peaaegu puutumata jäänud
Kodurand :)

Kõige maalilisem rand, kus ma elu jooksul olen olnud. Lained olid jube kõrged, nii et selles ranna osas ujuda tegelikult ei saanudki, aga palmi all lebotamine sellise vaate saatel oli juba igati piisav.
Natuke laineid ka.
Mina imetlemas
Me pildile jäädvustumas

Rannapilte ei ole kunagi liiga palju, eks
Vahepeal kukkus üks puu ka elektriliinide peale, nii et pidime loomulikult sellest pilti tegema (ja koju hääletama, sest buss ei saanud üle ega ümber)
Vaade kohvikulaua tagant
  • Puerto Viejo de Talamanca - samuti üks Kariibi mere linn, mis on tõenäoliselt Costa Rica suurim Kariibi mere kuurort ja kubiseb turistidest (rannad pole aga pooltki nii kaunid kui kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas Manzanillos). Vihma sadas nädal otsa, nii et väga ringi vaadata ei saanudki, aga see-eest sai puhata kodus ja lugeda.
  • Jaco - Vaikse ookeani ääres asuv suuremat sorti kuurortlinn, mis on tuntud ka suure peolinnana (mulle tundub, et see kuulsus on aga pärit vanemast ajast ja nüüdseks on sealne elu maha rahunenud, võimaldades ka vaiksemat sorti puhkust. Valekontseptsioonid säilivad võib-olla sellepärast ka, et kohalikud üldiselt väga ei reisi ega ole seega tegelikult teistes linnades toimuvaga piisavalt hästi kursis.)
Ka Jacos oli imelisi päikeseloojanguid!

Ostsime samasuguse disainiga kotid ja pidime selle ka jäädvustama
Jalutasime kõrgele vaatepunkti, et ookeani ikka veel rohkem näha oleks






Kuulge, ma olin õnnelik

Peatusime väga USAlikus kohas, kus isegi ühisbassein olemas oli
  • Alajuela - lennujaama vahetusse lähedusse jääv linn, kust leiab põhiliselt kohalikke tööinimesi ja mõningaid tudengeid
Vihtusime natuke tantsida ka, algul ei teadnud täpselt, kes mida oskab, aga siis saime järje peale. Taustal mängib ja laulab pere, kelle juures peatusime + nende sõber, kes lampi süntekaga laivi lendas

Mida uut ja huvitavat ma aga nendes kohtades ette võtsin? Tegin nimekirja asjadest, mida tegin Costa Ricas elu jooksul esimest korda:
  • Käisin Kesk-Ameerikas. Noh, see võib-olla on veidi no-brainer, aga sellegipoolest midagi, mida tegin esimest korda elus.
  • Ujusin ookeanis ja Kariibi meres. Kõik kohalikud olid miskipärast väga üllatunud, kui kuulsid, et ma pole varem ookeani näinud.
  • Käisin raftingul. Kuigi algul oli hirm peal, suutis Hardi mind lõpuks ära rääkida ja läksime kahetunnisele retkele. Meiega koos oli paadis üks Argentiina paar ka, saime kenasti hakkama (erinevalt mõnest teisest paadist, kust pooled vahepeal välja kukkusid jne)

  • Lasin (Hardil) oma juuksed lühikeseks lõigata
Palav oli
  • Nägin vulkaane
  • Käisin vihmametsas. Jälle veits no-brainer, aga here you go.
  • Käisin zipline'imas. See oli võimsamaid kogemusi kogu reisi jooksul, kui mitte kõige võimsam. Tunne oli, nagu ma lendaksin, ja see tegi mind nii õnnelikuks ja vabaks, et pisarad tulid silma. Täiesti uskumatu tunne. Pole mingi Nõmme seikluspark nh!

  • Nägin laisklooma, möiraahvi, koolibrit. Ja krabisid! Terve rand Manzanillos oli neid täis.
  • Proovisin guanabanat, draakonivilja, papaiat, maracuyat. Poolte olemasolust ei olnud mul varem aimugi, aga maitset see igatahes ei rikkunud.
  • Käisin Tarzan swingil. Zipline tuuri lõpus ootas meid väike üllatus. Mõtlesime, et noh, mis see üks "kiik" ikka ära ei ole, aga võta näpust - 43 meetri kõrgune vabalangus oli hoopis see, millega pidime silmitsi seisma. Õnneks ei pidanud sammu kuristikku ise astuma, vaid sind sisuliselt lükati tagant/tõmmati alla, siis ei tekkinud viivitusi hirmunud turistide näol, kes ei julge ise alla hüpata. Hinge võttis kinni küll, videot on nüüd igatahes veel hirmsam vaadata kui hüpata.

  • Käisin rippsildadel. Need on muide nii kõrgel, et pea on pilvedes, see pole udu :)

  • Nägin keevaid mudajärvesid. Ja tundsin eriti rõvedat mädamunahaisu/väävlihaisu ka loomulikult.
  • Käisin kuumaveeallikas ujumas. Pärast paari tuuri lõppu viidi meid ka kuumaveeallikatesse mõnulema. 
See kuumaveeallikas on tegelikult tasuta ja avatud kõigile, seal käivad kohalikud ka mõnulemas. Kuigi see asub autosilla all sisuliselt, on loodus nii lopsakas, et seda ei ole üldse tunda ega näha. Nagu olekski metsikus looduses lihtsalt.
  • Matkasin mägedes

Ei pea vist mainima, et palava päikes all oli päris raske matk. Aga nii väärt seda vaadet!

  • Proovisin Peruu toitu. Huvitaval kombel oli parim toit see, mida sai süüa välismaakohvikutest, näiteks Argentiina, Peruu, Prantsuse köök. Kohalikud tarbivad ainult valget riisi ja musti ube, mis ei ole just kõige maitsvam ja mitmekesisem toit, nii et väljas me kohalikku toitu väga palju ei söönud ja valmistasime kõige meelsamini toitu üldse ise. 
Ja mis oli Costa Ricas omapärast?
  • Kollektivistlik ja ekstravertne ühiskond. Minu jaoks oli väga harjumatu, et bussis istudes hakkabki sinuga mingisugune täiesti suvaline külamutikene juttu puhuma, küsib ja uurib ja puurib ja tahab abi pakkuda. Ühest küljest on see väga tore ja sõbralik, kui on olemas keegi, kes on valmis abistama ja on huvitatud sinuga jutustamisest. Samas, mingil hetkel muutub see väsitavaks. Mulle meeldib rahulikult oma mõtteis olla ja ma pole enamasti huvitatud suvaliste inimestega suhtlemisest, eriti kui ma tean, et nad kaovad mu elust väga varsti (nagu, kahe minuti pärast). Ma mõistan, et kõigil on rääkida oma lugu ja kõigilt on midagi õppida, aga selline pealiskaudne vestlus seda niivõinii enamasti ei paku ja pigem häirib mu enda mõtteid ja isiklikku ruumi. Lisaks kaasneb sellise jutukusega 1) mingisugused stereotüüpsed laused ja jututeemad, mis kipuvad kõigiga korduma, a la kust sa pärit oled ja mida sinu riigis üldiselt toodetakse jne, nii et midagi uut tegelikult kunagi teada ei saa, ning 2) teatud võlts huvi, nagu oleks kombeks kõigist huvituda, aga tegelikult inimene ei huvitu ju. Näiteks üks mutike hõiskas, et Eesti on maailma parimate inimestega riik ja ta kindlasti kolib sinna ükspäev, ja siis järgmise hingetõmbega küsis, et kas Eesti on suur riik ja kus see üldse asub... No milleks valetada, et sa Eestisse kolida tahad? Mõttetu jutt ju. Ja 3) teatud inimestel väljendus see kollektivism selle näol, et leiti õigustus toppida oma nina sinna, kuhu ei ole vaja. Näiteks hakataksegi õpetama, kuidas süüa teha või nõusid pesta, samas kui endal ei ole üldse teadmisi, et mida ma üldse valmistan või kuidas mul on kombeks midagi teha. Aga samas oli tore sellist suhtlusviisi näha ja kogeda, sai seeläbi ka iseenda kohta nii mõndagi õppida. Ja peaaasi, et neile endile sobib.
  • Suhtumine aega. Kuigi bussiajad on justkui mõndades kohtades olemas, ei saa neid absoluutselt usaldada. Bussid väljuvad siis, kui need on täis või kui on näha, et rohkem rahvast ei kavatse peale tulla. Selleks oodatakse vahel tund aega, enne kui buss algpeatusest lahkub. Inimestel paistab olevat päris suva ka, mis kellaks nad kuhugi jõuavad. Nii et planeerida ei ole selles riigis midagi võimalik. Kõik hilinevad ega pea aegadest kinni, mis võib ka vahel ikkagi päris häiriv olla, kuna sa kulutad terve oma päeva sellele, et läbida reaalselt 150 kilomeetrit bussiga. Teine asi on muidugi olematud teeolud, aga väga suur osa viivitusest tuleneb ka sellest, et iga inimene pannakse bussilt maha ta koduukse ees. Isegi kui need koduuksed asuvad teineteisest 20 meetri kaugusel. Teeme ikka iga ukse ees peatuse! Mis siis, et kõik jõuaks jalutades palju varem koju.
  • Toit. Nagu ma mainisin, söövad kõik sisuliselt ainult riisi ja ube. Poodides müüakse neid 10+kilostes kottides, mida reaalselt seljas koju tassitakse. Ja kanistrite viisi õli ka. Kõige naljakam oli see, kui meie ees ostis naine mingi summa eest riisi, ube ja õli, ja meie ostsime täpselt sama summa eest kõiksugu tervislikku, värsket ja rohelist toitu, kusjuures tõenäoliselt ei olnud portsjonide vahe väga oluline - riisi õgitakse ebareaalselt suurtes kogustes ka. Kusagilt peab ju energiat saama.
  • Väga vastandlikud samaaegsed uskumused. Näiteks ütlevad kõik, et nad armastavad ja hoiavad loodust, aga samal ajal põletab enamus oma tagahoovis plastikut ja prügi. Või öeldakse, et ei taheta juurde võtta, samal ajal kui kõik tarbivad meeletus koguses suhkrujooke (vana hea Coca) ja saiakesi. 
  • Natuke nagu 90ndate Eesti. Kõnekaardid, USA kultus, välismaa toodete kultus... Keegi ei taha vett juua, kuna on ju võimalus osta suhkrust üleküllastunud "mahla" ja Cocat. Restoranid riputavad üles silte, et nende juurest saab USAst imporditud liha ja juustu. Kõik ostavad kokku tehnikat, näiteks on kõigil olemas nutitelefon, aga muid põhiasju ei pruugi olemas olla. 
  • Kõik töötavad hästi palju. Puhkust pidi olema 12 päeva aastas. Aga samas on olemas väga palju veidraid töökohti, näiteks bussikontrolör, kes sõidab bussiga kaasa, näeb kõiki bussile tulijaid piletit ostmas bussijuhi käest, ja siis lambil hetkel kontrollib need kõik uuesti üle.
Aga see kõik tegigi Costa Ricast just selle riigi, mis see on, nii et ma ei saa ühtegi neist punktidest nimetada tegelikult negatiivseks. Igaühel oli oma panus laheda elamuse kujunemisse ja oli tõesti vinge kogu seda kultuuri ja maad tundma õppida. Vähemalt on minu himu pikkade reiside järele rahuldatud ja nüüd suudan leppida ka päris pisikeste sutsakatega, näiteks nädalavahetuse getaway trippidega.

Mis ei tähenda, et ma millalgi veel kuskile veidi pikemaks ei kavatse minna.

Aitäh, Costa Rica! See oli tõeliselt imeline adventure of a lifetime. Lisaks kõigile välistele kogemustele sain ma ka päris mitmeid sisemisi kogemusi, mis tähendab lihtsas keeles öeldult seda, et reis muutis mind kui inimest ka päris mitmest küljest. Jõudsin tegeleda enda ja oma sisemaailmaga, mis tõi kaasa ka uusi avatusi ja muutusi. Nii et sellest räägin lähemalt järgmises postituses. Costa Rica saaga ei ole veel läbi :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…