Otse põhisisu juurde

Me kolisime (kokku)

Nüüd on lood sedapsi, et oleme Hardiga leidnud endale Tartus päris oma pesa. 
Kuigi oleme sisuliselt suhte teisest päevast enam-vähem koos elanud, on meil siiski olnud alati olemas ka oma eraldi elamine. Tartus oli mul ikka olemas ka oma ühikatuba, kus lõviosa minu asjadest ka paiknes, kuigi ise veetsin suurema osa ajast ühikast eemal. Tallinnas oli mul ka alati emmekodu, kuhu külla tulla ja kus (jällegi) lõviosa minu asjadest paiknes. Ühesõnaga, me oleme justkui kogu aeg koos elanud, aga meie asjad on olnud erinevates kohtades ja ma olen seepärast kahe elukoha vahet natuke pendeldanud. Pole ka ime - küll road trippisime Euroopas, siis kolisime ajutiselt Tartust Tallinna, siis elasime veerand aastat Kesk-Ameerikas... Nüüd oleme meie ise ja plaanid kõik piisavalt maha rahunenud, et saame leiva(d) ühte kappi panna ja täitsa oma pessa ära kolida.

Lülitasime siis kv.ee ja Facebooki teavitused sisse ja jäime seda õiget korterit ootama. Ausalt öeldes olid meil üpris kindlad kriteeriumid ja ootused, nii et mingist hetkest tekkis mul väike kartus, et äkki oleme liiga valivad ega saagi endale niimoodi sobivat elukohta. Lisaks märkasin, et (häid) pakkumisi on pigem vähevõitu ja soovijaid üllatavalt palju, nii et kartsin veidi ka seda, et mõni korter lihtsalt napsatakse nina alt ära. Õnneks tasus valivus end ikkagi lõpuks ära, kuna saime endale lõpuks igati ideaalse korteri. Elame nüüd kesklinnast/Kvartalist mõneminutise jalutuskäigu kaugusel, korter ise on jube armas ja hubane ning meie õnnelikud ja rahul. Sellegipoolest oli konkurents ootamatult suur, nii et olen hästi tänulik ja rõõmus, et me siiski oma lemmikule käpa peale saime pandud. Tegelikult oli see sisuliselt meie ainus variant, me ei kaalunud tõsiselt ühtegi teist korterit. Ainult igaks juhuks ja pooleldi ajaviiteks käisime vaatamas ühte teist korterit veel, aga meie südamed kuulusid algusest peale juba meie väiksele pesale. Nagu elu siiani ikka näidanud on - kui sa tead, mida sa tahad ja vajad, ega võta endale varuvariante, siis sinu kindlameelsus toob sulle selle kätte. Ka ülikooli sisseastumiskatsetel mõjus komisjonile väga positiivselt (ja üllatavalt) tõsiasi, et ma ei kandideerinud ühelegi teisele kohale, vaid kavatsesin kas või mitu korda samale kohale proovida saada, kuna teised variandid ei kõnetanud mind ja ma ei pidanud vajalikuks varuvariantidega leppimist.

Esimese päeva veetsime loomulikult kraamides, aga lemmiktegevus oli koos tube sisustada ja omanäolisemaks muuta. Käisime mitmes poes kaubajahil, muretsesime endale vaiba ja muud head paremat. Mina olin eriti rõõmus oma viirukite ja eeterlike õlide saagi üle. Tegin endale lausa eraldi riiuli, kuhu sain paigutada oma viirukialused ja teeküünlad ja särgid-värgid.

Minu zeni-loomise paigake. Mediteeriva buddha pea sisse käib teeküünal, kuju pea peale saab valada eeterlikku õli ja niimoodi see hea lõhn aurustudes toas levibki. Väga mõnsa. #puhastaomaaura (Also, mulle võib alati kinkida igast viirukeid ja õlisid, mis pole liiga intensiivse lõhnaga.) (Küsi ja sulle antakse vms)

(Raamatu)riiuleid kujundada ja sättida oli koos üldse hästi mõnus. Nüüd on meil vaja ainult sinna mõni taimeke juurde otsida ja ongi kõik :) Mulle hästi meeldib, kui riiulitel on lisaks raamatutele ka muid kaunistusi ja tarvilikku (aga #esteetilist).

Mina väsinu ja rõõmsana väikse varbaga uut vaipa katsumas (too Viljandi folk endale koju, kui ise sinna minna ei saa vms?)

Tõime Costa Ricast endale ühe armsa suveniiri ka, mis meie uue korteriga eriti hästi sobis. Mõtlesime, et võiks hakata taolisi puidust tahvlikesi reisidelt mälestuseks koguma. Midagi omapärast ja ilusat.

Väga koloriitsed sahtlid ja nende kõrval meie toataim Brunhilde (ma ei tea, miks Brunhilde, tundus õige kõlaga nimi). Köögis pesitseb meie teine toataim Verka (sest ta on aaloe VEERA, get it, haha + see on auavaldus Verka Serduchkale, tõelisele legendile). Nagu mainisin, oleme veel kolmanda (Ülo) otsinguil.

Vähemalt kaks aastakest me siin nüüd siis pesitsemegi. Kui tahate paremat ettekujutust meie peavarjust saada (ja loomulikult meile ka soola ja leiba tuua ning uurida, kuidas meil muidu läheb), tuleb meile külla tulla :)

Ja olemegi nüüd täiskohaga tartlased.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.