Otse põhisisu juurde

Minu elu esimene luuletus & romaan | Evolutsioon kirjutajana

Kes minu persooniga vähegi lähemalt tutvunud ja kursis on, on tõenäoliselt kuskile oma aju tagaossa salvestanud teadmise, et ma tegelen omaloominguga, peamiselt kirjutamise valdkonnas.
Kirjutama hakkasin ma juba väga varakult, enne kooli astumist. Minu esimene (säilinud) luuletus pärineb aastast 2003, kui olin alles 6-aastane. Mul oli luuletuste tarbeks sahtlis olemas eraldi punast värvi vihik, millel ilutses pilt lihavõttejänesest suurte värviliste munade keskel. Mul ei ole aimugi, mis ajendas mind esimest korda pastakat kätte võtma ja suurtes trükitähtedes oma esimest üllitist kirja panema. Võib-olla olid mulle lasteraamatutest silma jäänud ja meeldima hakanud mõned värsid, võib-olla mõjutas mind tõsiasi, et igal (jõulu)peol pidi iga laps mõne luuletuse esitama, võib-olla märkasin lasteajakirjas Hea Laps huvitavaid ridu. Misiganes see taust ka polnud, otsustasin ma 4. aprillil, aastal 2003, kell 20:01 (kõik on dokumenteeritud!) panna kirja oma elu esimesed luuleread. Mõtlesin, et võiks neid ju jagada ka.

EMME KALLIS HEA
SUUREKS SAAN MA PEA
KOOLI LÄHEN VARSTI
LÄHEN JA TEEN MARSSI
RÕÕMUS OLEN SEST ET MUL ON KELL
SELLEPÄRAST OLEN VAHVA SELL
ISSI VAATAB RALLIT
AGA MINA TEEN SULLE KALLIT!

Nagu näha, on mul riimitunnetus (ja mingil määral ka rütmitunnetus) täitsa täheldatavad, nii et oma 6-aastase mina saavutustega võib igati rahule jääda.


Sellele esimesele luuletusele järgnesid mitmed veel. Mõni kõlab selliselt, nagu ma peksaks täiesti segast, mõni tundub natuke loogilisem ja jälgitavam olevat. Mul pole aimugi, mis oli minu motivatsioon luulet kirjutada. Samuti ei ole mul aimugi, mis võis olla minu inspiratsiooniallikaks. Aga kindel on see, et mu lapseaju oli rõõmus avastama uut valdkonda ja tootis nii mõndagi huvitavat. Näiteks aastal 2005, kui olin 8-aastane, kirjutasin järgmise luuletuse:

Kuldse lossi juures palju tõldu,
tõmmatakse üles-alla sildu.
Sest kuningas korraldas peo,
ütleb ta: "Tegin heateo!".
Kutsutud kõik kõrgused sinna
kõik nad soovivad sinna minna.
Krahvid, krahvinnad,
hertsogid, hertsoginnad,
kuningad, kuningannad!
Kui kõik on lõpuks saalis
kunstnik neist ühe pildi maalis.
Hakati siis tantsu lööma,
tantsiti seal valssi ka!
Kõik juuksed õhus lehvisid,
üks sasipundar tuli siit!
Keegi ei saanud harutada neid,
kinni jäid kõik, viimane kui neid.

Siin on juba näha storytellingut. Ei olnud niisama "mida näen, seda kirjutan", vaid täitsa hea lugu tuli kokku, lõpp võttis isegi muigama.


Luuletuste kirjutamist harrastasin ma veel mõnda aega, kuni jõudsin mingitpidi proosani. Hakkasin kirjutama massiliselt erinevate "raamatute" esimesi peatükke. Mul oli kodus hunnikuteviisi vihikuid, millest igaühes oli mõni lehekülg uue temaatikaga romaani alustatud. Kirjutasin loomadest, pubekatest, maagiast (Harry Potteri mõjutused) ja põhiliselt ikka "armastusest". On ilmne, et just pärast kooliminemist sugenes minu kirjutistesse kõiksugu romantilist häma ja armulugusid, enne olid asjad märksa maisemad ja mitmekülgsemad. Arvatavasti hakkasin koolis eriti intensiivselt kokku puutuma kõiksugu muinasjuttudega, kus kõik tegelased armastuse järele õhkasid. Poistega olin ennegi palju mänginud ja raamatutest põnevaid lugusid lugenud, aga kummalgi ei olnud tavaliselt eriti romantilist hõngu juures. Süüdistan kõiges kooliharidust jne. Võib-olla vanust ka, ei oska kommenteerida.

Aegamööda hakkasin kirja panema ka veidi pikemaid lugusid. Ühe suve veetsin sisuliselt ainult kirjutades, kusjuures tegin seda alati käsitsi. Suve lõpuks oli mul suur patakas A4 pabereid, kuhu olin kirja pannud kellegi Willi-nimelise tüdruku seiklused maagilises koolis. Kuigi Harry Potteri mõjutused olid ilmselged, oli story täiesti teistsugune, aga kahjuks on kõik aegade unustusse vajunud ja tõestusmaterjal ka vist kadunud.

Põhikooli teises pooles panin kirja mõned lühijutud. Minu pikemad lood kuivasid kokku ja mahtusid enamasti ühele A4le. Kolisin ka arvutisse. Leidsin ühe omaloomingufoorumi, kuhu aeg-ajalt oma lühilugusid ka postitama hakkasin. Tegin katset ka mõne järjejutuga, aga ma ei olnud üldse järjepidev, nii et need kõik vajusid mingil hetkel ära. Hakkasin jälle katsetama luuletuse kirjutamisega, aga seekord harrastasin vabavärssi, kuna see jättis mulle vabamad käed ja vahetuma väljendusviisi, niiöelda otse mõtteist paberile.


Tundub, et mul on alati olnud mingi teema lühemate omaloominguvormidega, mis nõuavad vähem keskendumist ja pakuvad rohkem kohest eneseväljendust ja väljaelamist. Tahtsin oma mõtteid võimalikult kiiresti ja kompaktselt edasi anda, kuigi sisimas oli ikkagi soov millalgi ka midagi pikemat ja mahukamat valmis saada. Niisiis otsustasin gümnaasiumi lõputööna esitada uurimistöö asemel ühe romaani. Kirjutasin selle young adult science fiction žanris, kus kirjeldasin ühte düstoopilist tulevikuühiskonda. Olin ilmselgelt tugevalt mõjutatud tolleaegsest peavoolust, mille hulka kuulusid sellised raamatud nagu "Näljamängud", "Divergent" ja paljud muud neistsamadest teostest inspiratsiooni saanud lood.

Algselt mulle minu romaani idee meeldis. Olin väga kindlalt meelestatud ja tahtsin puhtalt harjutamise mõttes lõpuks ka midagi mahukamat kirja saada. Laenutasin endale isegi paar eriti algelist kirjutamise õpikut, kust natuke inspiratsiooni karakterite kirjutamiseks ja vormimiseks sain. Tegin läbi mõned harjutused, aga üldiselt tundus see kõik mulle veidike kunstlik ja igav. Ma olin (ja olen) harjunud hästi vahetu stiiliga, kus ma ei toimeta sisuliselt ühtegi sõna, vaid panen oma mõttevoo otse paberile. Ma ei jää üldiselt hetkekski peatuma ega mõtlema, kuidas ja mida ma järgmiseks ütlen. Seetõttu olid igasugu harjutused minu jaoks veidi piinavad, kuid samas oli neil kindlasti ka oma kasutegur. Püüdsin õppida oma tegelasi paremini tundma, näiteks neid "intervjueerides". Ei oska öelda, kas sellest lõpuks tõelist kasu ja tulemust ka oli, aga kogemusena oli see kindlasti väärtuslik.

Tõtt-öelda vihkasin ma kogu seda kirjutamiseprotsessi. Mind häiris, et mul on ajalised piirangud ja ma pidin endale väga konkreetseid eesmärke seadma. Ma ei osanud end kirjutamiselainele ise viia ning olin harjunud, et inspiratsioon tuli mulle peale täiesti ootamatult ning täiesti suvalistel teemadel. Ajapikku muutus kirjutamine lihtsalt kodutööks. Ma ei kujutanud väga täpselt ette, kuhu ma kavatsen oma looga välja jõuda, mis tegi asja kindlasti keerulisemaks. Pidin päris palju brainstormima. Mõne päeva kulutasin täielikult sellele, et üritada aru saada, kuidas kirjutada asju lahti nii, et kusagile ei jääks plot hole'e ega muid loogikavigu. See oli mingis mõttes isegi päris lõbus, kuid samas andsin ma endale aru, et osad süsteemid ja tehnoloogiad oleks ma pidanud enne loo kirjutamist läbi mõtlema, selmet üritada neid vägisi looga kohandada ja sobitada. Lõpuks sulandus kõik ootamatust paremini ja loogilisemalt kokku, kuid selle taga oli parasjagu tööd ka. Seda võin ma küll öelda, et loogikavigade tuvastamise ja parandamise valdkonnas olen ma väga tugev: ka võõraid raamatuid lugedes või filme vaadates olen ma igasugustele vigadele ja detailidele äärmiselt tundlik ja need rikuvad minu jaoks elamuse järsult ära.


Lõppkokkuvõttes ei olnud ma oma romaaniga eriti rahul. Selles esines palju stereotüüpe ja klišeesid, kuna mu kirjutamisstiil ei olnud välja kujunenud (ei ole siiamaani) ning mulle ei istunud tegelikult ka see žanr üldse. Lisaks ei sobi mulle pikad olustikukirjeldused, ei sobi ka actioni-põhine hoogne kirjeldusstiil. Igasugune kirjeldus üldse. Olen (ilukirjanduse valdkonnas) parem sisemonoloogides, dialoogides ja vestlustes üleüldse, lisaks sümbolistlikemates ja abstraktsemates mõttekäikudes-kirjeldustes. Natuke nagu Kurt Vonnegut, aga sentimentaalsem ja sisemonoloogikesksem. Ühesõnaga, kaootilisem kui üks tavalise kirjastiiliga raamat. Seda stiili ja häält on mul veel raske kuidagi kanaldada ühtsesse (pikemasse) teksti, kuid vähemalt on mulle suund nüüd selgem, eriti pärast prooviromaani kirjutamist ja oma no-go'de tundmaõppimist. Ka luule on mul pigem lühike, täis sümboleid ja abstraktsusi. Ja jällegi, veidi sentimentaalsust, või siis hoopis sarkasmi. Armastan luules esitada ka retoorilisi küsimusi, mis ennast ka veel mõtlema ja segadusse ajavad.

Samas olin oma romaani puhul uhke (ja olen natuke siiani) kandva idee ja sõnumi üle. Ma pole suure osa oma tegelaste mõtteavaldustega enam küll nõus, kuid temaatika oli üpris huvitav ja nii mõnigi sõnum sügavamalt läbi mõeldud.

Pärast gümnaasiumi tuli (ja jäi) minu loomingumaastikule suur põud. Ma ei ole suurt midagi kirjutanud enam. Ainult blogi paneb mul silma veidi särama, sest saan kirjutada suurepärasest iseendast. Või õigemini, mul on palju lihtsam oma mõtteid otse kirja panna, eriti kuna blogisse minevad mõtted on konkreetsemad ja rohkem kuju võtnud. Loomingulise poole pealt tahan ma aga kirja panna veidi abstraktsemaid mõtteid ja tundmusi, kujutada üldist mõtteviisi ja atmosfääri. Tihtipeale ei taha ma isegi mingit kindlat sõnumit edastada, vaid ennast välja elada ja üldist seisundit jäädvustada. Kuna mu peas on mu inspiratsioon pigem selline vormitu virrvarr, millel pole küljes ei silte ega sõnu, on mul raske kujundeid üldse sõnadega edasi anda. Kui mult küsida, mida ma täpselt tahan näiteks öelda oma kirjutamata luuletusega, siis ma siiralt ei tea. Mind viib tihtipeale mõte ise edasi, alustan lihtsalt ühe reaga ja liigun sealt teadmata suunas. Probleem on selles, et varem on suund olnud enam-vähem hoomatav ja sõnadesse pandav, kuid mida aeg edasi, seda abstraktsemaks ja kättesaamatumaks on teemad ja seisundid jäänud. Mul sõna otseses mõttes ei leidu sõnu ega oskusi, et oma peas ja hinges toimuvat edasi anda. Kõik on nii tunnetuslik ja abstraktne.


Üks asi on muidugi see ka, et ma ei ole rahul nende sõnadega, mida ma suudan endast välja pigistada. Need ei tundu kunagi edasi andvat seda, mida ma endas tunnen. Need on nagu haledad varjud ja piiksatused, mis ei kõla kuidagi kokku sellega, mis minu sees toimub. See frustreerib mind väga ja siis kaovad inspiratsioon ja motivatsioon ka muidugi nagu raha palgapäeval. Seetõttu on mul endale kaks suuremat eesmärki: õppida olema rohkem rahul sellega, mis minust välja tuleb, ning õppida paremini mõistma ja sõnastama seda virrvarri, mis minu sees toimub. Alles ennast paremini mõistes saan ka paremini kirjutama hakata.

Üldiselt on mul olemas üks väga paeluv romaaniidee, mis tuli mulle pähe nagu välk selgest taevast ja tekitas minus päris tugeva vaimustuse. Ta on mul juba mõnda aega vaikselt haudunud ja kummalisel kombel muutub see teema järjest huvitavamaks ja sügavamaks, mis on väga üllatav, sest üldiselt mu vaimustus ja huvi mingi idee vastu on suhteliselt kiiresti kaduma läinud. Olengi lasknud sellel ideel vaikselt kuju võtta, mõtisklenud erinevate võimaluste üle ja loodan endas peagi leida ressursse vajaliku researchi tegemiseks. See on sisuliselt esimene idee, mille puhul ma reaalselt tahan teha sügavamat uurimistööd ja rikastada oma lugu reaalsete teadmistega. Selle temaatika puhul ei saa lihtsalt kätte võtta ja kirjutada, on vaja teha head eeltööd. Ja see tundub nii huvitav. Ja samas nii lai ja hirmutav, et ma natuke ikka veel viivitan ja lasen endal selleks kõigeks valmistuda. Sest ma kardan, et kui ma end sellele teemale pühendan, võin ma päris sügavale ära kaduda ja tont teab, millal ma sealt sohust jälle välja ronima hakkan.

Ehk kunagi räägin oma ideest ka lähemalt, aga hetkel on ta nagu minu kallis linnupoeg, kes veel muna sees vaikselt vääksub ja keda ma soojendada üritan. Vaatab, mis sorti lind sealt siis välja koorub ka.


Aga miks ma üldse tahan, et keegi minu kirjutatut loeks? Olen lugenud enam-vähem kuulsat (?) tsitaati John Cheeverilt: "I can't write without a reader. It's precisely like a kiss - you can't do it alone." ("Ma ei saa kirjutada ilma lugeja olemasoluta. See on täpselt nagu suudluski - seda ei ole võimalik üksi teha.") Ma ei ole sellega kohe üldse nõus, kui just ei või iseennast ka omaenda loomingu lugejaks pidada. Suur osa kirjutatust on iseendale, kui mitte kõik. Igatahes suur osa ei olegi mõeldud ilmavalgust väga nägema, see on puhtalt eneseväljendusele ja enese mõistmisele suunatud. See, mida "avalikkusega" jagan, võib samuti lugejaskonnata jääda, mis seal ikka. Oluline on, et sain mõtted kirja. Aga loomulikult oleks tore, kui teatud looming jõuaks ka lugejateni. Miks on see tore?

Igal kirjutajal on tõenäoliselt veidi erinevad motiivid ja eesmärgid, miks nad tahavad, et keegi nende kirjutisi loeks. Mõni tahab edastada kindlat sõnumit, leida tunnustust, teenida raha, muuta maailma, leida sarnase mõtteviisiga inimesi, väljendada oma emotsioone... Motiivivaip on kirju. Ma ei saa öelda, et ma tahaksin inimesi kindlas suunas mõtlema panna, öelda neile, kuidas elada, teenida endale elatist või kuulsust... Mingil määral on tõenäoliselt iga motiiv natuke esindatud, aga üldiselt on mulle oluline, et vähemalt üks inimene mõtleks kaasa ja saaks oma mõttemaailma juurde mõne uue suuna/teema. Mulle pole tähtis, mida täpsemalt lugeja mõtlema hakkab ja mis järeldustele ta jõuab. Oluline on see, et mõtteprotsess mõnel teemal üleüldse käima sai lükatud, kasvõi sekundi murdosaks. Enne ma ei mõistnud, et mul see eesmärk üldse on. Alles oma kirjastiili natuke analüüsides ja uurides sain aru, et tahan ärgitada mõtlema. See on põhjus, miks ma blogi pean. See on põhjus, miks minu luules esineb tihtipeale retoorilisi küsimusi. See on põhjus, miks minu proosas on sageli ühe ja sama teema osas esindatud mitmeid erinevaid vaatepunkte ja neid põhjendatud, kuid ükski ei jää ometigi peale või domineerima. See on põhjus, miks mulle ei meeldi liigne action ja kirjeldused ning miks harrastan rohkem sisemonoloogide ja dialoogide kirjutamist.

Seega, kuigi põhiliselt kirjutan ma isegi seda blogi iseendale ja omaenda põhjustel, et end paremini tundma õppida ja mõista, on mulle ometigi tähtis ka see, kui vähemalt üks inimene seda kõike loeb ja hetkekski mingil teemal (kaasa) mõtleb. Nii või naa täidab minu blogi minu eesmärke ja pakub mulle häid emotsioone. Loodan, et teile ka :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.