Otse põhisisu juurde

Kuidas minust täiskohaga vegan sai

Kui mõnda aega tagasi kirjutasin postituse sellest, kuidas lihast loobusin, olen nüüdseks astunud veel ühe sammu edasi ja hakanud veganiks ehk loobunud kõigest loomsest.
Kuigi minu jaoks on kõik juba lihtne ja loogiline, siis ilmselt paljud ei ole veganluse teemaga nii süvitsi kursis. Räägin selles postituses põgusalt üle, mis veganlus on, miks seda praktiseeritakse ning siis jõuan põhjusteni, mis panid mind sellise eluviisi suunas vaatama.



Mis on veganlus?
Veganlus tähendab eluviisi, mille puhul on inimene loobunud kõigist loomset päritolu toodetest. Selle alla kuuluvad:
  • toit (liha, piima- ja munatooted, kala ja muud mereannid, mesi ning lisaks näiteks želatiin, teatud E-ained ja muud loomset päritolu tooted, mis ei pruugi esmapilgul seda justkui ollagi + toidud ja joogid, mille tootmisel kasutatakse loomseid abi"aineid", nt teatud õlud ja veinid - siin on täpsem ja täielikum nimekiri)
  • riided (nahk, vill, karusnahk jms)
  • kosmeetika ja kodukeemia (tooted, mis sisaldavad loomset päritolu koostisosi ja/või on katsetatud loomade peal)
  • meelelahutus (loomaaiad, tsirkused jms)
  • teadus (leitakse, et loomkatsed ei ole alati õigustatud, kuid sellegipoolest tuleb möönda, et nendeta vahel ei pruugi läbi saada + ravimid on sisuliselt kõik loomadel testitud ja vegan neid üldiselt ei väldi, kui ta haige on)
  • mõni leiab ka, et koduloomade pidamine ei ole eetiline ning tuleneb vaid inimese isiklikust huvist
Iga vegan ei pruugi olla loobunud kõigi valdkondade toodetest. Mõni näiteks ostab ikka villaseid riideid, aga kasutatud riiete poodidest, või ei pea vajalikuks kosmeetika puhul nii oluliseks koostise jälgimist. Üldiselt on aga loogiline ja järjepidev järgida kõigis valdkondades veganlust. Sellegipoolest ei pea enda vastu karm olema, kui vahel mõni toode kahe silma vahele jääb ja tee koju leiab.


Miks veganlust praktiseeritakse?
Veganluse kasuks otsustamisel mängivad rolli mitmed faktorid. Igal inimesel võib otsuse langetamisel olla erinev põhjus või mitu. Tihtipeale tutvutakse ajapikku ka teiste teguritega ja nii kinnistub otsus vegan olla. Mõni alustab veganlusega ühel põhjusel, kuid hiljem peab olulisemaks hoopis mõnd teist. Põhjused võivad olla:
  • keskkondlikud: liha ja loomsete toiduainete tootmine on ääretult kulukas, ebaefektiivne ja keskkonnakahjulik. PETA on kokkuvõtlikult välja toonud kõik keskkondliku kahju valdkonnad (sh puhta vee kasutus, maakasutus, globaalne soojenemine). The Guardiani artikkel, mis põhineb teadusartiklis Science avaldatud ja Oxfordi teadlase poolt läbi viidud uuringul, väidab, et loomsetest toodetest loobumine on kõige mõjusam viis vähendada negatiivset mõju keskkonnale ja MaaleMcGill on avaldanud samuti artikli, mis põhjendab veganluse olulist mõju keskkonnale.
  • tervislikud: pole enam mingit vaidlustki, et töödeldud ja eeskätt punane liha on tervisele kahjulik (Vähiliit soovitab punast liha tarbida võimalikult vähe ja töödeldud liha üldse mitte ning mainib ka punase liha seost vähiga; WHO välja toodud tervislikuks toitumiseks vajalikud toidugrupid isegi ei sisalda liha ega eelda loomsete toodete tarbimist, pigem isegi soovitatakse liha vältida ja eelistada alternatiivseid allikaid). Loomatööstuses antakse loomadele antibiootikume, et vältida haigusi, ning loomsetes toodetes (eeskätt piimatoodetes) sisalduvad hormoonid, mis ei ole inimesele mõeldud. Teadusartikkel, mis nimetab piimatoodetes sisalduvate hormoonide mõju inimese tervisele arvestatavalt ohtlikuks, taaskord The Guardian on avaldanud ka artikli piimatööstusest ja hormoonidest, mis tee meieni leiavad. Alternatiivide hulk loomsele on väga suur, kusjuures kõik ained peal B12 vitamiini saab taimsest täiesti rahulikult kätte, ja tervisele kahjulikke elemente taimne võrreldes loomsega ei sisalda, nii et järeldus tundub ilmselge. Tervisele on kasulikum läbimõeldud ja täisväärtuslik vegan dieet. (Ilmselgelt ei ole tervisele kasulik loomse asemel süüa lihtsalt friikaid ja makarone. Ainult teadlik dieet on tervislik.)
  • eetilised: on teada, et loomad (sh kalad) on võimelised tundma valu ja emotsioone, lisaks on tegu sotsiaalsete elusolenditega. Sisuliselt on veganite poolt püstitatud küsimus, kas inimestel on alternatiivide olemasolul (!) õigus põhjustada teisele elusolendile valu ja kannatusi ning kasutada teda ainuüksi isiklikel eesmärkidel, mis on suuresti triviaalsed (maitse meeldib, ollakse harjunud liha sööma jne). Kas inimene ei peaks mitte olema vastutav iga oma teo eest, sealhulgas nende käitumismustrite eest, mis otseselt kahjustavad kogu ümbritsevat keskkonda, inimkonda ja planeeti? Kas meil on õigus sulgeda silmad faktidele ja elada nii, nagu meile lihtsalt juhtub meeldima? Kas meil on õigus eemaldada ennast loomsete toodete tootmise ebameeldivast protsessist nii füüsiliselt kui vaimselt ja siis seda protsessi õigustada? Kui meil ei ole elulist vajadust kahjustada planeeti, miks me seda teeme? Miks koduloom väärib rohkem õigusi, lausa seaduse tasandil, kui farmiloom ei vääri mingeid õigusi?

    Niisiis annab veganlus suurepärase võimaluse vähendada elusolendite kannatusi ja suhtuda kõigisse heasoovlikult. See on osa sotsiaalse õigluse liikumisest, mille eesmärk on tagada kõigile elusolenditele võrdne ja väärikas kohtlemine. Siinkohal on ehk mõtet tutvuda sellise mõistega nagu spetsiesism, mis tähendab diskrimineerivat suhtumist teise elusolendisse tema liigikuuluvuse tõttu. Mõiste aitab uurida ja aru saada inimeste mõtteviisi tagamaadest, mis ebaeetilist käitumist teiste elusolendite suhtes põhjustavad. Rõhutan veel kord, et loomade (massiline) tapmine ei ole tänapäeval enam vajalik, nii et teistele elusolenditele kannatuste põhjustamine toidulaua katmiseks lihtsalt ei ole õigustatud.
  • isiklikud: mõni usub karmat, universumi ühtsust (näiteks et inimese teadvus on sama loomade ja isegi elutu looduse omaga), või midagi muud, mis peab oluliseks vägivallatut ja vastutustundlikku eluviisi. 

Kuidas mina veganluseni jõudsin?
Raske on välja tuua konkreetset hetke, mil ma otsustasin, et nonii, nüüd olen siis vegan. Protsess oli pikaajaline ja toimus samm-sammu haaval. Suurema osa elust olin paadunud liha- ja piimatoodete fänn. Eriti suur nõrkus oli kõiksugu vorstide ja salaamide järele, lisaks juustu, kohukeste, kohupiimade ja jogurtite järele. (Hetkel üritan reaalselt meenutada, mis loomseid toite ma veel armastasin, aga mul ei tulegi enam hästi meelde, mis üldse lettidel veel olemas on. Jalutan neist lihtsalt mööda.) Õigus, jäätis oli ka tore! Minu arvamus taimetoitlusest ja veganlusest oli pehmelt öeldes halb. Saan aru, et see kõik oli äärmiselt mõjutatud: koolis jagas õpetaja meile täielikku valeinfot, väites, et loomne toit on asendamatu ja veganid nõrgukesed lollid, kelle veri vaat et haihtub lihapuuduse tõttu; meedia oli täis uhkeid lihareklaame ja tekste nagu "piim on Eestimaa kuld"; koolis seisis piimaautomaat, mis väitis, et hambad kukuvad suust ja luud lähevad enam-vähem pooleks, kui piima ei joo (just  sayin', mul on elus olnud üks kord kaltsiumipuudus, ja see oli siis, kui jõin iga päev kolm tassi piima ja õgisin kohukesi jms); seinal ilutses toidupüramiid, mille kohta on nüüdseks selgunud, et see on tegelikult tehtud tolleaegsete tööstuste kasuks ega kajasta reaalseid vajadusigi; arstid ja tavakodanikud on kõik harjunud oma kombega süüa puha loomset ega ole üldse avatud infole, mis võib nende teadmised ümber lükata; tööstused tahavad jätkuvalt oma kullaaugust raha pumbata jnejnejne. Kui noorena ei ole keegi asjalikku ja korrektset infot jaganud, on väga kerge jääda eelarvamuste ja valeinfo küüsi, millest hiljem on järjest raskem välja rabeleda. 


Veel ülikooli paari esimese aasta jooksul oli veganlus täiesti mõeldamatu minu jaoks. Pärast üpris pikaajalist kannatusterohket perioodi seedejamadega hakkasin järjest rohkem pöörama tähelepanu oma toitumisele. Raske oli kusagilt alustada, aga Hardi pööras mu tähelepanu näiteks aluseliste ja happeliste toitude teemadele. Järgmise sammuna hakkasin elimineerima gluteeni (sain aru, et mul on selle suhtes tundlikkus), seejärel kõiksugu rämpsu ja kiirtoitu, halbu rasvasid ja magusat (mida ma tegelikult niigi väga palju ei söönud). Mida tervislikumaks toidulaud muutus, seda rohkem hakkasime märkama millised toidud olid hea ja millised halva mõjuga, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Arvatavasti muutusin ma siis ka avatumaks taimetoitluse mõttele üleüldse. Läksin pärast baka lõpetamist ka joogakursusele, kus oli koos seltskond, kes koosnes suuresti taimetoitlastest, veganistest või muidu teadlikest inimestest. See avas mind veelgi rohkem ja mõtlesin tõsiselt lihast loobumisele. Ka spirituaalsusega tegelemine tõi selle teema mitmeid kordi päevavalgele: üldiselt, kuna pooldan vägivallavaba eluviisi, on taimetoitlus/veganlus loogiline samm, ning seda loogikat leiab mitmetest vaimsetest valdkondadest, sh nt budismist.


Costa Ricasse minnes (2019 jaanuaris) olin lihast juba sisuliselt loobunud ning kuna reisil liha tarbimine oleks olnud väga raskendatud ja kallis, oli väga lihtne liha nö maha jätta. Eestisse jõudes läks veidi aega, kuni mingil hetkel oli järsku väga loogiline samm loomsest üldse loobuda. Otsisime palju infot, kuidas koostada endale teadlikult uut menüüd, mis sisaldaks kõike vajalikku. Kokkuvõttes saime endale sellise toidulaua, mis on varasemast kindlasti palju tervislikum, läbimõeldum, mitmekesisem ja toitaineterikkam. Siinkohal ekstra tänud Hardile, kes on mind sellel teekonnal täiega toetanud, ise ka väga entusiastlik olnud, otsinud megapalju infot ja minuga seda jaganud, ning tõuganud mind kogu aeg uusi asju proovima ja eksperimenteerima. Temata oleks kogu see protsess olnud kindlasti keerulisem, ja veel enam oleks see olnud raske siis, kui ta oleks minusse skeptiliselt suhtunud ja pooldanud teistsuguseid toiduvalikuid.

Mida me siis üleüldse sööme? Riisi, läätsi, kinoad, amaranti, tatart, gluteenivaba pastat, kaerahelbeid, hummust, kikerherneid, kõiksugu kaunvilju üleüldse (oad, herned jne), palju rohelisi (spinat, rukola jne), pähkleid (metsapähkleid, india pähkleid jne), seemneid (chia seemned, kõrvitsaseemned jms), köögivilju, juurvilju, puuvilju, tofut ja muid sojatooteid, taimseid piimasid (mandlipiim, kaerapiim jne)... Valik on ühesõnaga lai.

Vegan-saaga siinkohal aga päris ei lõpe: plaanis on teha postitus ka vegani rõõmudest & kannatustest, kuna kõiksugu huvitavaid ja kurbnaljakaid juhtumisi on juba üpris palju kogunenud. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…