Otse põhisisu juurde

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.
Kuidas see otsus sündis?
Suhte algusest peale oli mõlemale ilmselge, et ükspäev me nö altari ette koos kõnnime. Olime koos olnud enam-vähem paar nädalat, kui Hardi mulle teatas, et ta abiellub minuga kunagi, ja see oli minu jaoks üliloomulik asi, mida tema suust kuulda, sest ma ise ka juba sisimas teadsin seda. Küsimus oli lihtsalt selles, et millal me selle värgenduse siis ette võtame.

Üldiselt oli meile mõlemale selge ka see, et venitada me abiellumisega ei taha. Tundus mõttetu hakata ühe koha peal tammuma ja ootama, et mingi sotsiaalselt aktsepteeritav suhtepikkus täis tiksuks ja meie otsuse justkui valiidseks teeks. Pigem abielluda siis, kui õige tunne on. Tugev ja värske. Mõtlemata sellele, mida teised mõtlevad, arvavad või kuidas kombeks on. Teha omamoodi ja sisetunde järgi. 


Kui aus olla, oleksin ma olnud valmis minema "altari" ette sisuliselt kohe suhte esimestel nädalatel. Sisetunne oli lihtsalt nii õige ja tugev, et ükski kahtlus ei oleks suutnud sisse tungida (ja pole siiani suutnud). Samas oli ikkagi tore lasta värskel suhtel olla mõnda aega just seda, mis see oli - uus ja põnev, tulevikuootusi täis ja seiklusrohke üksteise avastamine, mis aegamööda kujunes järjest  küpsemaks, sügavamaks, pühendunumaks ja lähedasemaks suhteks. Õppisime tundma ja mõistma üksteise kõige varjatumaid külgi, kogesime üheskoos mõõtmatult palju uut, kogusime mälestusi, arenesime koos ja toetasime üksteist, kasvasime ja põimusime kokku (ja teeme seda loomulikult siiamaani). Aegamööda rahunesime ka veidi maha: muutusime tasakaalukamaks ja suutsime koos luua endale elu, kus mõlemad saavad areneda oma parimaks minaks (suhte algusfaasile omased unetud ööd, pidev ringitormamine ja eredalt põlev energiakulu seda nii väga lõpuks ei soodusta, kuigi on mõnda aega erakordselt põnev koosolemiseviis). Just niimoodi oli eriti mõnus tunne abielluda - olles juba omavahel põimunud. Terviklikud küll eraldi, kuid koos midagi veel rohkemat ja erilisemat. Olles üksteisele kindlaks toeks, inspiratsiooniks ja kaaslaseks kõiges, mis eluteel juhtub.

(Ma võin küll olla juba pmst vegan, aga juustust teksti võin endale ikka lubada!)


Niisiis, kui sel 2018. aasta detsembrikuu pärastlõunal niimoodi omavahel arutasime, jõudsime otsusele, et no teeme siis ära juba! Nii väga tahaks ju. Mitte sellepärast, et see on "järgmine loogiline samm suhtes", "oleks juba aeg leivad ühte kappi panna, sest nii on kombeks" või "tahaks nii endale kui teistele tõestada, et meie suhe on legit". Meie otsus ja soov abielluda ei tulenenud sellest, et see abielu annaks otseselt midagi juurde: kindlust, pühendumust, truudust, kohusetunnet, värsket tuult või maagilist lahendust kestvatele probleemidele ja erimeelsustele. Tundub, et vahel arvatakse just seda, et abiellumine võib võluväel kaotada teatud konfliktid või puudujäägid; rahulolematuse sellega, mis on. Tegelikult oleks vaja olla kõigega rahul juba enne abiellumist. Ja kõik need ülalpool loetletud kindlustunded, pühendumused ja muud kenad asjad peaksid samuti juba enne olemas olema. Ega sõrmusel ja seaduslikul paberil ei ole ju mingit loitsu peal, et need järsku kõik korda ja muinasjutuliseks teeksid...


Miks me siis ikkagi abiellusime? 
Mitte selleks, et midagi otseselt juurde saada (kindlus- ja kohusetunne jne), vaid et üksteisele kinnitada, et need kõik on juba olemas. Üldiselt on see pigem sümboolne tegu. Lihtsalt veel üks viis teineteisele armastust avaldada. Ja boonusena tähistada seda kõikehõlmavat armastust oma lähedastega, et ka nemad saaksid sellest osa. Sest nii tore on jagada midagi nii sooja ja head endale oluliste inimestega. Ka nemad on teatud mõttes nagu perekond, kelle toetus ja olemasolu on olulised ning keda tahaks tähtsatel hetkedel enda kõrvale.

Just seepärast otsustasime lõpuks ikkagi peo ka teha ja kutsuda sinna ainult kõige-kõige lähedasemad inimesed. Kuigi algul kaalusime ainult registreerimist ning seejärel pere või väikese sõprusseltskonnaga kusagil söömist vms, siis lõpuks saime ikkagi aru, et tahame kõigi lähedastega koos midagi mõnusat korraldada. Õnneks on meie suhtlusringkonnad omavahel väga põimunud: oleme korraldanud palju ühiseid üritusi, kutsunud külla sõpru läbisegi nii minu kui Hardi poolelt ning tagatipuks oli meil juba enne suhtesse astumist ühiseid sõpru. Sisuliselt kõik on üksteisega kokku puutunud ja seetõttu on õhkkond alati nii chill ja mõnus, ei pea kellegi pärast eriti muretsema ja kõik saavad omavahel läbi. Nii tekkiski meil Hardiga sellise suure pere tunne meie pulmapeol. Iga inimest oli nii südantsoojendav näha. Minu sees on nii suur tänutunne kõigi nende inimeste vastu ja ma hindan nii väga seda sõprust, mis meie kõigi vahel on. Küll on hea, et pulmad olid põhjuseks kõik tähtsad inimesed kindlalt kokku tuua.


Aga abieluettepanek?
Ametlik abieluettepanek leidis tegelikult aset Costa Ricas minu sünnipäeval, 20. jaanuaril. Selles suhtes ei olnud see päris üllatus ega pidanudki olema - olime ju eelnevalt juba kokku leppinud, et võiksime peagi abielluda. Algul tuli uitmõte abielluda juba enne reisi ja teha Costa Ricast mesinädalate sihtkoht, aga selleks ajaks oli juba liiga hilja avaldust sisse anda (seda peab tegema vähemalt kuu aega enne abiellumist) ja pidu poleks ka siis jõudnud enam korraldada. Niisiis pistis Hardi kihlasõrmuse reisikotti ja andis selle mulle (pool)pidulikult sünnipäevaõhtul üle ka. Midagi küsima ta minult otseselt ei pidanud ("Kas sa tuled mulle naiseks?"), sest noh, diil oli juba tegelt paigas, aga tore oli ikka. 


Kuidas korraldamine läks?
Kuu aega hiljem ehk veebruaris vaatasime endale võimalikult kena ja odava peokoha välja (otsustasime Tartu kasuks, kuna kavatsesime selleks ajaks juba sinna kolida) ja broneerisime endale aja. Otsustasime sisuliselt selle järgi, et ei oleks tegu mõne päevaga, kus suvel igasugused üritused toimuvad (nt laulupidu), ja mis ka peomajal vaba oli. Nii langeski valik 28. juuni peale, mis on iseenesest väga kaunis kuupäev, ja võis rahule jääda.

Paari järgmise päeva jooksul mõtlesime läbi, mida me tahame või ei taha oma pulma. Näiteks ei tahtnud me suuri kulutusi, bändi, pulmaisa, võõraid inimesi/pooltuttavaid, kes meid (või vähemalt ühte meist) eriti ei tunne, kahtlaseid ja nilbeid peomänge, juuksuri- ja meigiarveid, arusaamatute traditsioonide täitmist ainult moe pärast, hulle lilleseadeid ja dekoratsioone, ja ühesõnaga igasugust  (meie jaoks) üleliigset kära ja müra. Pigem rahulikult ja nii, et saaks enamiku ise tehtud. Tahtsime midagi ilusat ja meielikku. Ainult toit tuli cateringist, muu oli kõik meie endi/pere ja sõprade poolt ja abiga organiseeritud. Mängud korraldasime ise (ja sõbrad aitasid ka kaasa), dekoratsioonid valisime ise (ja pere aitas üles panna), pulmaauto tuli tuttava kaudu, muusika oli ka meie poolt, kutsed kirjutasime üldse Subways käsitsi valmis, fotograaf oli ka tuttav, pulmatordi tegi Hardi vend Mihkel. Ja millestki ei olnud puudus, kõik laabus imeliselt ja ausalt öeldes päris vähese effortiga (organiseerisime kõike maksimaalselt 4 päeva). Kleidi muretsesin endale küll pulmasalongist, aga peokleitide stangelt, nii et see oli pulmakleitidest tunduvalt odavam. Kuigi poemüüja tegi suured silmad, kui kuulis, et mu pulm on juba pooleteise kuu pärast, muretses ta siiski asjata, kuna ostsin lausa esimese kleidi, mida selga proovisin selles poes. Hardil oli seljas baka lõpetamise jaoks ostetud ülikond, muretsesime lihtsalt uue särgi ja lipsu. Soengu ja soengu kaunistuseks mõeldud ehte tegi mulle hea kursaõde ja sõbranna Sandra - aitäh talle selle eest! 

Ei näe vajadust ka kulunud summat suure saladuskatte all hoida - kõigele kokku kulus veidi üle kahe tuhande, kusjuures põhilised kulutused olid toit, kleit, sõrmused ja peokoht. Ehk oskab keegi selle järgi orienteerudes endalegi nö odavamasse klassi kuuluvat pulma korraldada ja saab mingisuguse ettekujutuse potentsiaalsest summast :)


Midagi läks ikka valesti ka
Tõenäoliselt ükski pulm ei saa aga täielikult viperusteta mööda minna. Kui oma sõrmused graveerimisse viisime, graveeris kullassepp minu sõrmusesse minu nime valesti. Ta kirjutas sinna "Anassia", mis on lihtsalt absurdne, sest ma täpselt ei saa aru, kuidas võib lausa mitu tähte vahele jääda. Igatahes meie ees ta ei vabandanud, ütles, et "ikka juhtub" ning saatis meid oma vabast ajast oma sõbra juurde, kes pidi graveeringu maha lihvima, et siis see uuesti sinna peale teha. Meie ütlesime, et siis läheb ju kulda kaduma, mille peale graveerija vastas, et ega ta ometi seda tolmu hakka õhust kinni püüdma (?!). Lõpuks lubas meile kaaluvahe kinni maksta, kuid lisas, et see on sisuliselt olematu. Tšeki, mille ta meile algul lauale pani, libistas ta ruttu tagasi ja keeldus seda meile küsimise peale väljastamast, öeldes, et "ta on väsinud ega viitsi praegu seda välja kirjutada". Mis seal ikka, jäime lootma parimat ja läksime ta sõbra juurde graveeringut maha lihvima. Tegime pilti, palju sõrmus enne kaalus. Õnneks oli kogu see protsess graveerija kulul. Sõrmuse tagasi saanud, sain järsku aru, et see on mulle suureks jäänud, kuigi lihvija väitis, et seda ei juhtu. Mõõtsime selle kullapoes ära ja ennäe - oligi tervelt pool suurust juurde tulnud. Lisaks oli graveering olnud nii sügaval, et selle mahasaamisel oli isegi proov maha võetud ja sellest jäi järele vaid kriim. Niisiis läksime tagasi graveerija juurde ja ütlesime, et sõrmus on suureks jäänud. Too vastas, et mingu me aga tagasi ta sõbra juurde, küll ta selle siis kokku pressib väiksemaks. Selle peale ütlesime, et me tahame uut sõrmust, ostku see ära rikutud sõrmus tagasi. Graveerija punnis algul täiega vastu, kuid kui olin poes ootava klientuuriseltskonna ees natuke valjuhäälsemat draamat korraldanud, andis ta ikkagi alla ja oli nõus meilt sõrmust välja ostma. Muretsesime kullapoest, kust sõrmus algselt ostetud sai, meili teel ostutšeki ja saime selle alusel oma raha ka graveerijalt tagasi. Õnnelik lõpp - järgmiseks päevaks oli minu uus sõrmus juba postkastis ja Hardile sai graveeringu ju sisuliselt tasuta. Aga sellegipoolest palju närvi- ja ajakulu. Küll aga on hea meel, et ebaõnn juhtus juba enne pulma, nii et pulmapäev ise oli igati viperusteta ja kenasti kulgev.


Kuidas pidu läks?
Hommik möödus igati tavapärases rutiinis. Käisime hommikujooksul, sõime hommikusöögi ära ja siis läks asi juba rohkem ettevalmistuse lainele. Panime valmis oma sõrmused (harjutasime natuke sõrmepanemist ka) ja kõik asjad, mida peokohta kaasa võtta (a la vahetusriided, dekoratsioonid jne). Hardi käis viimaseid asju linnast toomas (nt pruudikimp), samal ajal lakkisin ma ise oma küüned ja lasin Sandral oma soengu (ja natuke ka meigi) kallal toimetada. Siis ajasime juba peoriided selga, istusime autosse ja läks sõiduks perekonnaseisuameti poole.

Registreerimine oli nagu registreerimine ikka. Kõigepealt olete kolmekesi koos tseremoonia läbiviijaga tagaruumis, kus ta seletab, kuidas ikka kõndida, käest kinni hoida, mida silmas pidada jne. Üllatavalt palju infot tegelikult. Näiteks ei teadnud ma, et pruut peab olema peigmehe vasakul käel, aga kui on juba allkirjad antud ja sõrmused vahetatud, keerab paar end näoga rahva poole ja siis naine peabki seisma edaspidi mehe paremal käel. Suht lambikas reegel, aga huvitav teadmine ikka. 

Kõndisime siis muusika saatel saali, kus kõik külalised juba ootasid. Jube kiiresti läks see kõndimine, ei jõudnud veel aru saadagi, kui juba paaripanija ees seisma pidi jääma. Pisaraid ka nagu väga silma ei kippunud, lihtsalt rõõmus oli olla ja naeratus ei tahtnud näolt väga ära minna. Aga ei saa ka öelda, et oleksin väga üle pea löövaid emotsioonilaineid kogenud. Kõik oli kuidagi lihtne ja loomulik. Ainult paaripanija jutt läks natuke ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mäletan, et ta tegi muhedat nalja ning mainis sõnu "universum" ja "meditatsioon", mispeale ma otsustasin, et ta oli väga hea jutuga paaripanija. 




Siis oligi juba käes aeg anda oma allkirjad, panna üksteisele sõrmused sõrme ja rahva ees musitada. Hardil oli sõrm natuke palavuse käes paisunud, pidin sõrmust talle veidi aega sõrme toppima, aga lõpuks läks kõik kenasti ja oligi asi ametlik.









Siis läks asi õnnitlemiseks. Õnneks oli ilm nii ilus, et saime seda osa läbi viia perekonnaseisuameti ees pargis. Purskkaevu ees ja puha.

Dad



Classic kursakad

Mu kõige pikaajalisem sõber Kati on mähkmetest sirgunud nüüd siis pruutneitsiks vms!

Poeg Kaur vol 2. (Mu baka lõpetamise postituse alt leiab veel ühe sarnase pildi. Otsustasime sellest seeria teha.)

Ja vana hea lüts ka ofc. Paar inimest oli kahjuks välismaal/õppustel ka, a nu mis sa ära teed.

Õnnitlused vastu võetud, tekkis meil enne peokohta minekut paus. Istusime oma vanamoodsasse autosse ja sõitsime vahepealsel ajal koos fotograafiga (Artur Usk, shout out talle) botaanikaaeda pulmaalbumisse materjali soetama.















Üritamas endale ilusat pilti meilile saata









Jalad hakkasid kingades lõpuks täiega valutama

Siis oli vaja abi nende jalast ärasaamisega

Järgmisena sõitsime tagasi perekonnaseisuameti juurde, et külalistega jälle kokku saada ja pulmarongis koos peokohta sõita. Peokoht oli muidu Askari puhkemaja, igati armas koht Tartust mõne minutise sõidu kaugusel, kus sai ka ööbida ja saunas käia. Pulmarongi tegime täiesti suvaliselt, mõtlesime käigu peal välja, kuhu sõita. Hästi lahe kogemus oli see iseenesest: kõik inimesed olid nii sõbralikud ja rõõmsad, lehvitasid meile, tuututasid autodest ja naeratasid. Mõni isegi hüüdis lahtisest aknast sisse "palju õnne!" jne. Nii vahva oli.

Peokohas oli vahepeal valmis pandud cateringi toit ja pere aitas ka dekoratsioonid/mängud üles panna. Panime üles tulukesi, riputasime pesulõksudega üles ühiseid fotosid, vaasidesse said meile kingitud lilled, lauakesele külalisteraamat (palusime sinna mitte ainult kirjutada, vaid ka joonistada, luuletada jne) ja Jenga (see oli omamoodi mäng - palusime külalistel igale klotsile kirjutada midagi, mida võiksime Hardiga või seltskonnaga kunagi tulevikus ette võtta, nagu bucket list põhimõtteliselt). 

Kui natuke aega oli juba söödud ja oldud, tuli meie esimene valss ka peale.



Paar mängu sai ka mängitud. Esiteks tegime külalistele viktoriini, et välja selgitada värskete Heinverede ausõber. Küsimused olid meie kui paari tegemiste ja loo kohta. Igati lõbus oli ka. Teise mängu panid kokku minu kursakad. See oli sisuliselt üks traditsioonilisem mäng, kus esitatakse küsimus stiilis "kumb teeb endale tõenäolisemalt näo peale tätoka" ja siis paar, kes istub teineteise poole seljaga, peab ühekorraga küsimusele vastama. Tegime sellest veidi laiendatud versiooni: istusime kahekesi seljaga ekraani poole ja kõigepealt said külalised Kahootis vastata. Kui statistika oli meie selja taga juba selgunud, esitati küsimus valju häälega ka meile. Vastasime kingade abil - kui meie arvates kehtis väide Hardi kohta, tõstsime Hardi kinga, kui minu kohta, siis minu kinga. Nalja sai palju ja jällegi - täiega tore oli.

Pruudikimpu viskasin ka, ja pulmatorti lõikasime samuti koos. "Kibe" karjuti ka, kusjuures ma olin unustanud, et see traditsioon üleüldse eksisteerib. Sellega traditsioonide järgimine sisuliselt vist piirduski. Sauna minemise kõrvale pakkusime kalja ka. Ja hard bassi tantsisime ka, sest muidu see ei ole meie näoga pidu lihtsalt.


Peokoha kõrval oli ka ilus viljapõld, mis oli loomulikult perfektne pildistamiskoht jällekord.







Niisama golden hour pilte ka

A jah, ma olin tegelikult sisuliselt kogu pulma paljajalu, sest ma ei viitsinud neid kingi kanda enam

Ja selline see pulma lugu oligi. Special shoutout sõberikele, kes kinkisid meile riisiauruti ja Polaroid fotoka. Ja üldse kõigile, kes kohal olid, üleüldse õnne soovisid, omal moel pulma korraldamisse panustasid (nii vaimselt kui füüsiliselt), ja kes kasvõi Facebooki vahendusel meiega koos rõõmustasid. 

Olengi nüüd proua Heinvere :D

Kommentaarid

  1. Nii tore, palju õnne! Kohati jääb mulje nagu pulm peaks olema üüüüberfancy aga teil nii armas ja elegantne. On ju see tunne ja lähedased need, mis loevad, mitte mitme tuhande eurone kleit jnejnejne... Mu vanemad on ikka öelnud, et neil omal ajal oli küll nii et mida vägevam pulm tehti, seda kiiremini lahku ka mindi :D
    Mu vend ja tema naine tegid salapulmad. Vaid nemad kaks ja paaripanija. Hiljem kutsusid pered kokku endaqle külla ja teatasid uudiseid ja oli kerge chill ja oleng.
    Veel kord - palju õnne ja rõõmu ja ilusaid hetki!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…