Otse põhisisu juurde

Mis on spirituaalsus & miks ma sellega tegelen (& sina võiksid ka)

Viimase paari aasta jooksul olen üpris intensiivselt tegelenud spirituaalsete teemadega ja niisiis mõtlesin, et oleks aeg seda kogemust ka teistega rohkem jagada.

Enne, kui isiklikku kogemust hakata jagama, mõtlesin rääkida lähemalt sellest, mida spirituaalsus  ehk vaimsus üldse tähendab, mis seda religioossusest eristab ning miks oma spirituaalse poolega tegelemine oluline on.

Mis on spirituaalsus?
Kuigi minu jaoks on ülalpool välja toodud vastused juba intuitiivsed ja iseenesestmõistetavad, on spirituaalsuse valdkond kindlasti nii mõnegi jaoks veel võõristav ja pigem tundmatu. Spirituaalsuse defineerimine ja seletamine valmistab ka minu jaoks raskusi, nii et pöördusin kõikvõimsa interneti poole, et see mulle definitsioonid kohe valmis kujul ette viskaks. Siin on mõned näited sellest, kuidas internet spirituaalsuse mõistet on lahti seletanud ja tõlgendanud.
__________ 
Spirituaalsus ehk spiritualiteet ehk vaimsus on inimese orienteeritus väärtustele, mis on seotud vaimuga (spiritus) ning on kõrgemal argikogemuse ringist. - Vikipeedia
______________

__________
Spirituality is the quality of being concerned with the human spirit or soul as opposed to material or physical things. - Lexico
______________

__________
Spirituality is a broad concept with room for many perspectives. In general, it includes a sense of connection to something bigger than ourselves, and it typically involves a search for meaning in life. As such, it is a universal human experience—something that touches us all. People may describe a spiritual experience as sacred or transcendent or simply a deep sense of aliveness and interconnectedness. - University of Minnesota
______________


Nagu näha, tõlgendatakse spirituaalsust üldjoontes kui püüdu saavutada kontakti millegi suuremaga, mis seisab materiaalsest tavaelust väljaspool/kõrgemal/sügavamal. Tihtipeale tähendab see, et usutakse millegi mittemateriaalse olemasolusse, näiteks hingedesse, ettemääratusse, surmajärgsesse ellu, universumi ühtsusesse, kõikehõlmavasse teadvusesse... Valik on suur ja lai. Nii või naa tähendab see, et elule ja universumile otsitakse laiemat ja sügavamat tähendust kui ainuüksi materiaalne ja silmaganähtav osa seda võimaldab. Seeläbi üritatakse saavutada sügavamat kontakti iseenda ja oma sisemaailmaga, aga ka teiste inimeste ja universumiga üleüldse. Mõni võib minna ka nii kaugele, et jõuab seisukohale, et materiaalne maailm on tegelikult illusoorne ja n-ö tõeline maailm peitub hoopis meie endi teadvuses, mõõtmatul ja nähtamatul tasandil. Mõni võib rõhutada intuitsiooni olulisust, mõni usub kaitseingleid või saatust, teine näeb seost toitumise ja vaimse seisundi vahel, kolmas eksperimenteerib erinevate teadvuseseisunditega, keegi lihtsalt mediteerib või püüab teiste inimeste vastu lahke olla. Kõik, mis on seotud hingeliste ja sisemiste väärtustega, on omamoodi spirituaalsus. Kasvõi eetilised põhimõtted võivad siia klassifitseeruda.


Mis eristab religiooni spirituaalsusest?
USA kultuuriruumis võib spirituaalsuse mõistele leida kindlasti rohkem ka selliseid vastuseid, mis puudutavad religioossust ja seovad need kaks mõistet omavahel. Mina sellise tõlgendusega ei nõustu, vaid leian, et religioon on lihtsalt üks spirituaalsuse alajaotus, aidates inimesel oma sisemaailmaga tegeleda. Kindlasti ei eelda spirituaalsus religioossust. Vahel võib religioon aga olla sootuks midagi muud kui spirituaalsus. Näiteks võib religioosne inimene järgida mingeid traditsioone, võtta omaks teatud uskumusi ja kombeid, käituda teatud reeglite järgi, kuid sellegipoolest võib tema elust puududa isiklik elu mõte. See on minu jaoks nn formaalne või näiline religioossus, millel puudub sügavamalt läbimõtlemata sisu. A la "käin kirikus, sest nii on kombeks" ei ole kuidagi seotud oma hinge tundmaõppimisega. Religioon võib vahel toimida kui ettekirjutuste komplekt, mida ei kasutatagi oma isikliku tõe välja selgitamiseks ega ühenduse saavutamiseks kõigega, mis eksisteerib (sh nt teiste usulahkude esindajatega). Teisest küljest aga võib see toimida kui suunis, mis aitab jõuda sisemise rahuloluni ja ühtekuuluvustundeni kõige olemasolevaga.

Hingepeegel on avaldanud lausa terve artikli religiooni ja spirituaalsuse erinevustest, mis on vahel küll veidi üldistavad ja näitavad religiooni liiga tumedas valguses, kuid võivad siiski anda veel aimu nende kahe nähtuse erisugustest avaldumisviisidest.

Jällegi veidi üldistav, kuid kahetsusväärselt tihti kehtiv võrdlus

Miks on spirituaalsus oluline?
Psychology Today on avaldanud uuringutulemused, mille kohaselt on spirituaalsetel inimestel tugevamini avaldunud näiteks järgmised omadused:
  • Spirituaalsed inimesed on tänulikumad. Tänulikkus on seotud aga omakorda positiivsete emotsioonide, optimismi ja heasoovlikkusega.
  • Vaimsusega tegelevad inimesed on kaastundlikumad. See tähendab üldiselt ka tugevamat empaatiavõimet ja sotsiaalseid suhteid.
  • Spirituaalsetel inimestel on kõrgem enesehinnang.
  • Spirituaalsed inimesed on võimelised rohkem nautima igapäevaelu pisiasju ja seeläbi on neil ka rohkem positiivseid mälestusi.
  • Spirituaalsus aitab leida elu mõtet ja sihti.
Minnesota Ülikooli kodulehel on samuti avaldatud artikkel, mis selgitab spirituaalsuse vajalikkust. Näiteks toob spirituaalsuse praktiseerimine tihtipeale kaasa ka sellised tegevused nagu mediteerimine, jooga ja palvetamine, mis aitavad inimestel enda sisse vaadata. See aitab vaigistada üleliigseid mõtteid ja emotsioone, koondada tähelepanu ja keskenduda tõeliselt olulistele asjadele elus. Ka stressitase on tänu neile praktikatele madalam, tänu millele on ka immuunsüsteem tugevam ja isegi eluiga pikem. Üleüldine rahulolu eluga on samuti kõrgem, sealhulgas tugevamate ja tähendusrikkamate suhete tõttu lähedaste inimeste ja kommuuniga. Oma vaimse poolega kontaktis olemine aitab lisaks kõiksugu eluliste raskustega toime tulla ja oma kogemusi lahti mõtestada. Uuringud on näidanud ka seda, et spirituaalsemad inimesed hoolitsevad oma tervise eest rohkem ja teevad üleüldse rohkem tervislikke valikuid. See on suuresti tingitud sellest, et spirituaalsusega kaasneb ka teadlikum eluviis, enesesõbralikkus ja lahkus teiste vastu. Oma rolli mängib ka vaimsusega tihtipeale kaasnev vastutuse võtmine oma käitumise eest: saadakse näiteks teadlikuks oma tegevuse mõjust keskkonnale, ümbritsevatele inimestele ja loomulikult iseendale.

Niisiis on spirituaalsus vajalik mitmel tasandil: füüsilisel (tervis on parem), vaimsel (kaasneb rahulolu eluga ja langeb stressitase), sotsiaalsel (suhted on tugevamad ja tähendusrikkamad), isiklikul (paraneb suhtumine endasse ja on kergem leida elus mõtet ja sihti) ja ühiskondlikul/globaalsel (tehakse teadlikumaid valikuid ja ollakse empaatilisemad). Mina leian, et spirituaalsus on tegelikult loomulik osa inimkonnast ja võimalik, et tõeliselt hea ja tähendusrikka elu jaoks ka kõige olulisem. Ratsionaalseid põhjuseid sellega tegeleda on palju, kuid tähtis on kuulata ka oma sisetunnet, mis võib igasuguse põhjenduseta anda märku, et soovib tegeleda iseendaga ja vähendada puhtmateriaalse maailma osatähtsust oma elus. Spirituaalsusega tegelemisel ei peaks olema eesmärk saada kõiki neid häid asju, mida see kaasa toob. Spirituaalsus võiks ja peaks olema eesmärk ja vajadus iseeneses. Kõik muu on lihtsalt boonus.


Milline on olnud minu spirituaalne teekond?
Ma pole kunagi olnud väga materialistliku mõtteviisiga. Minu lapsepõlve keskkond oli pigem avatud ja mitmekülgne, näidates mulle ka vaimsemat külge elust. Ikka võis näha vanaisa hommikuti ikooni ees risti ette löömas, kuulsin palju lugusid slaavilikust ebausust, koolis sai õpitud piiblilugusid ja mütoloogiat ning jõulude aegu ka kirikus käidud, ema luges raamatuid kõiksugu vaimsetel/esoteerilistel teemadel ja jagas neid vahel ka minuga, astroloogia polnud samuti tabuteema... Telekast vaatasin aeg-ajalt selgeltnägijate tuleproovi, kutsusin klassiõdedega vaime välja, õppisin omaette elu mõtte üle mõtisklema. Ühesõnaga, mu kodune keskkond soodustas pigem avatud kui skeptilise meele arengut. Omal moel aitas sellele kindlasti kaasa lugemine, mis tõi mu teadvusesse erinevaid mõtteid ja vaatenurki. Rolli mängis kindlasti ka mu enda iseloom, mis ongi juba algusest peale olnud hästi avatud ja uudishimulik, valmis vastu võtma ja uurima ka esmapilgul "irratsionaalseid" kontseptsioone ning suuteline mitut paradoksaalset uskumust korraga võimalikuks pidama. Ma pole kunagi näinud vajadust piirata oma mõistust põhjendamatu skeptilisuse ja kitsarinnalisusega, mis tulenevad enamasti lihtsalt hirmust, teadmatusest või soovimatusest lahti lasta sissejuurdunud uskumustest. Seetõttu on igasugused vaimsed teemad olnud minu jaoks alati intrigeerivad ja ma usun, et sisuliselt kõik uskumused maailmas vastavad tõele. Isegi kui need on loogilisest mõtlemisest lähtuvalt üksteist välistavad.

Teismeeas hakkasin üliintensiivselt mõtestama oma elu ja kirjutasin pikki monolooge iseendaga, kus üritasin leida vastuseid sellistele küsimustele nagu "mis on elu mõte", "kust see alguse sai " ning "mis on inimeste tõeline olemus". Pole olnud sellist hetke, kus ma oleksin jõudnud järeldusele, et kõik ongi ainult materiaalne maailm, elul pole mõtet ja mingit kõrgemat teadvust ei eksisteeri. Seetõttu on loomulik, et jõudsin omadega mingi hetk maailma eri usundite uurimiseni, jooga ja mediteerimiseni ning vaimsete teemadega tegelemiseni. Ei saa öelda, et spirituaalsus oleks minu ellu järsku ja intensiivselt tunginud. Mingil hetkel, nii 2. ülikoolikursuse teisel poolel, hakkasin lihtsalt sellele temaatikale teadlikult rohkem tähelepanu pöörama. Uurima erinevate ürituste, raamatute, koolituste ja enesega tegelemise võimaluste kohta. Ja nii kujuneski vaikselt minu arusaam minu isiklikust vaimsusest ja sellega seotud uskumustest.


Võtke mu uskumusi kui vahvat nonsenssi või kui valgustatud guru juttu, kuid mina usun lihtsustatult näiteks selliseid asju:
  • Kogu universum koosneb kõikehõlmavast teadvusest, mis peitub igas osakeses.
  • Surma seetõttu ei eksisteeri (kehtib seega ka energia jäävuse seadus), on vaid ühest kujust teise moondumine.
  • Kuna kõiges eksisteerib kõikehõlmav teadvus, ei saa tegelikult mitte ühtegi asja, inimest ega nähtust näha eraldiseisvana - kõik moodustab terviku ja on üks ja seesama. Ehk siis, kallis lugeja, ma usun, et mina ja sina oleme üks ja seesama. 
  • Seetõttu mõjutab igasugune negatiivne (ja ka positiivne) tegevus lõppkokkuvõttes iseennast. Kui ma teen teisele haiget, teen sellega haiget iseendale. 
  • Iga minu väiksemgi tegevus on äärmiselt oluline, ning igast otsusest tuleb olla teadlik. Vastasel juhul tegutsen alateadlikult ja teen kahju kõigele, mis eksisteerib (ehk siis sisuliselt uskumus liblikaefekti). 
  • Muide, aega pole ka imo olemas, see on lihtsalt viis, kuidas just inimene infot suudab vastu võtta - ajateljel. See on järjekordne põhjus, miks näiteks surma pole olemas. 
  • Aga lisaks tähendab see ka seda, et ainus asi, mis päriselt eksisteerib, on praegune hetk. Seetõttu tuleb alati olla kohal. 
  • Ja siis veel usun kvantfüüsikast pärit multiverse teooriat: usun, et eksisteerib lõpmatu arv universumeid, mis tähendab, et kõik võimalik eksisteerib (samal ajal, sest noh, lineaarset aega pole tegelt olemas jne). 
  • Usun häid ja halbu "vibratsioone", õigemini: teadlikke ja mitteteadlikke laineid (viimased kahjustavad ümbritsevat ja ümbritsevaid, tulenedes mitteteadlikult langetatud otsustest). 
  • Usun kaastunde vajalikkusse ja püüdesse vabaneda (sh kollektiivse) ego haardest (mitteteadlikkusest tulenevatest ihadest, otsustest, siltidest, eelarvamustest ja hinnangutest kui sellistest üleüldse).
  • Hinnangutest vabanenuna saab näha maailma sellisena, nagu see tegelikult on: ei ole head ega halba, on vaid meie tõlgendused ja hinnangud toimuvale. Nagu Shakespeare'gi ütles: "...sest miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks."
Kas see kõik teeb minust hinduismi-usku ullikese? Tegelikult ennast ma ühegi usuharu alla ei paigutaks, olengi lihtsalt niisama vaimne tüüp. Aga kui tahame lõpetada eriti paradoksaalsel noodil, siis lisan lõpetuseks, et ma usun ka seda, et kõikide inimeste uskumused vastavad tõele ja kõigil on õigus. Sest objektiivsust ei eksisteeri ja igaühe subjektiivne tõde on tema jaoks õige. Seega, minu järeldused on siin ainuüksi minu reaalsuses päris tõesed (ja loomulikult veel muutuvad ajas ka). Võib-olla mõnega lugejatest on meil killuke reaalsusest ja tõest samasugusedki :)

PS. Kui miski intrigeeris, siis linnuke laulab, et peagi võib oodata postitust sellest, kuidas ka ise spirituaalsusega tegelemist alustada: mis raamatud, Youtube'i kanalid ja muud allikad võivad abiks olla. Nii laias maailmas on ometigi üpris raske esmalt orienteeruda ja ega tahaks ju, et sinu maitse või reaalsustajuga sobimatud taro-kaardid vmt vaimsuse juurest jäädavalt ära peletaks, kui nende peale esimese asjana sattuma peaks...

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.