Otse põhisisu juurde

Klassikukuu: mida Orwellilt ühiskonna kohta õppida

Augusti alguses tuli mul mõte alustada uue postitustesarjaga: valida mõni klassikaline autor, lugeda kuu aja jooksul läbi võimalikult palju tema teostest ning teha omamoodi edetabel-kokkuvõte tema mõtetest ja oma elamustest. 

Klassikalised teosed on mulle suures osas ikka meele järele olnud. Pole ka ime, kuna tegu on ju just nende üllitistega, mis on aja möödudes kenasti vastu pidanud ja kriitikanooled üle elanud. Lisaks aitavad sellised teosed meil paremini mõista ühiskonnas esinevaid mustreid ning ka omaenda sisemaailma tundma õppida. Seeläbi aga olla teadlikum inimene üleüldse. Niisiis otsustasin teadlikult klassikutele edaspidi rohkem aega pühendada. Muidu on terve rodu teoseid, mis minu füüsilisel ja ka vaimsel raamaturiiulil ikka tolmu koguvad, ilma et ma nendeni kuidagi jõuaksin. Ja ikka tahaks ju igalt autorilt lugeda ka midagi muud peale nö põhiteose, a la Dostojevski - "Kuritöö ja karistus", Kafka - "Protsess", Nabokov - "Lolita"... Nii et nüüdsest alates süvenen ma põhjalikumalt iga autori mõttemaailma ja teostesse, ning jagan oma tulemusi teistega ka. Mida on autorilt võimalik õppida nii iseenda kui ka ümbritseva maailma kohta? Kuidas saada teadlikumaks inimeseks ja mõtestada olulisi nähtusi? 
Ei saa lubada, et postitus ilmub igakuiselt, aga minu jaoks tore algatus ikka :)


George Orwell
Esimene autor, kelle välja valisin, on George Orwell. Arvatavasti on igaüks temaga mingil määral kokku puutunud, kasvõi kirjanduse tunnis. "1984" ja "Loomade farm" on teosed, mis on ja tõenäoliselt ka jäävad klassikaks, mida tsiteeritakse ja mille üle arutletakse pea iga tähtsa poliitilise või ühiskondliku teemaga seoses. Sellegipoolest oli Orwelli elu märksa mitmekihilisem ning tema teosed laiahaardelisemad kui vaid need kaks klassikalist näidet. Seepärast otsustasin tema mõttemaailma ja eluga veidi lähemalt tutvuda ja lugeda läbi ka mõni vähem üldsuses kõlapinda leidnud teos. Orwelli elu ja loomingu kohta on olemas üks igati huvitav ja informatiivne video ka, kui tema taust rohkem huvi pakub:


Keelekasutusse on ilmunud ka selline mõiste nagu "Orwellian", mille tähendusest saab lähemalt teada sellisest huvitavast videost, mis selgitab mõiste tagamaid ning seeläbi ka Orwelli jaoks olulise tähtsusega sõnumi sisu:


Mida ma Orwellilt lugesin?
Järjestasin need viis raamatut, mida ma kuu aja jooksul Orwelli sulest lugesin, meeldivuse järgi - tagant ettepoole. Kuigi need kõik avaldasid mulle omamoodi muljet ning ma tegin igaühe kohta ka mõned märkmed, kujunes osadest teostest siiski kohe eriti tore lugemine, samas kui teised jäid veidi rohkem tahaplaanile. 

Why I Write - Orwelli 1946. aastal avaldatud essee, mis kirjeldab lähemalt tema kujunemislugu ja taustmotiive kirjanikuks olemisel. Orwell mainib põgusalt oma lapsepõlve ja kirjutab lahti, mis on tema arvates põhilised motiivid, miks inimesed kirjutavad. Sisuliselt on põhjused kas esteetilised (soovitakse edastada millegi ilu või kirjeldust üleüldse), poliitilised (soovitakse edastada mõtteid ja mõjutada inimesi millelegi mõtlema), ajaloolised (soovitakse jäädvustada teadmisi järgnevatele põlvkondadele) või egoistlikud (tahetakse saavutada kuulsust jms). Ennast määratleb Orwell muidugi poliitilise autorina, kuna kõik tema teosed kannavad endas mingit sorti (poliitilist) sõnumit ja see on ka tema motiiv kirjutada. Üpris huvitav motiivide liigitus ja oli muidugi tore mõista, miks Orwell ise enda arvates kirjutab. Pakkus väikest sisekaemust autori mõttemaailma.


Politics and the English Language - Veel üks essee, mis ilmus samuti 1946. aastal ning räägib sellest, kuidas keel mõjutab mõtlemist ja kuidas seda saab manipuleerimisel ära kasutada. Orwelli jaoks on keel ning selle (väär)kasutamine üleüldse väga oluline teema, mida ta käsitleb mitmetes oma esseedes ning nii "1984" kui ka "Loomade farmis". Orwelli arvates on meie mõtete kvaliteet ja sisu määratletud suuresti selle poolt, milliseid vahendeid meile keel pakub. Kui keel on väga kompaktne, vähese sõnavaraga ja praktiline, on Orwelli sõnul pea võimatu mõelda abstraktseid, poliitilisi ja/või intellektuaalseid mõtteid, rääkimata siis nende edastamisest. Seetõttu on tema arvates oluline keelt hoida ja jälgida oma sõnakasutust. Ja muidugi ka teiste, eriti poliitikategelaste sõnakasutust: ega nad ei ürita näiteks keeruliste sõnade, üleliigsete metafooride ja pooltundmatute võõrsõnade abil hägustada seda, millest nad räägivad.


Orwell toob välja ka olulised punktid, mida tema arvates tuleb jälgida, et oma mõtteid kvaliteetselt edastada. Näiteks ei tohi tema reeglite järgi kasutada läbikulutatud metafoore, kuna nende tähendus on üleliigse kasutamise tõttu juba vääraks muutunud või üleüldse kadunud. Samuti ei tohi kasutada üleliigseid sõnu, kui oma mõtet saab edastada kompaktselt, ning tarvitada tarbetuid võõrsõnu ja teaduslikke mõisteid. Lisaks ei sallinud Orwell passiivse vormi kasutamist aktiivse asemel, näiteks "otsus sai tehtud" selle asemel, et öelda "mina/meie langetasime otsuse", kuna see eemaldab tegija tegevusest ja seega ka vastutusest. Kui lugeda tänapäevalgi uudiseid, arvamusavaldusi, kuulata debatte või sisuliselt võtta vastu ükskõik mis allikast ükskõik mis verbaalset sõnumit, rikutakse Orwelli jaoks olulisi reegleid massiliselt. Ja see on natuke jama, kuna Orwell rõhutab selgelt, et selline keelekasutus hägustab tähendusi ning loob ruumi vastutustundetule manipuleerimisele.

Selleks, et ise olla hea eneseväljendaja, toob Orwell välja mitmeid küsimusi, mida kirjanik (või kesiganes, kes midagi kirjutada/öelda kavatseb) endalt küsima peaks. Näiteks "Kas minu mõtet on võimalik väljendada lühemalt?" ja "Kas minu kasutatud metafoor on piisavalt uudne ja värske, et omada mõju?".


Minu jaoks oli tegu väga huvitava teosega, mis seletas lahti paljusid universaalseid nähtusi, mis esinevad nii poliitikas kui ka ühiskonnas üleüldse. Orwell on väga terava silma ja tajuga, nii et tema tähelepanekud on väga täpsed ja asjakohased, sh ka tänapäeval (või siis just eriti tänapäeval?..). Minu jaoks jäi väga kõlama mõte, et ebaselge sõnakasutus jm Orwelli reeglite rikkumised aitavad õigustada asju, mis muidu oleksid vastuvõetamatud. Seda on lihtne meedias märgata. Ja inimeste endi sõnakasutuseski, kui ennast näiteks välja üritatakse vabandada. Ühesõnaga, krt, võtame vastutuse selle eest, mis me oma suust välja ajame. Lisaks, suurepärane essee, mida lugeda enne "1984" kättevõtmist.



Notes on Nationalism - 1945. aastal ilmunud järjekordne essee, kus Orwell kirjeldab natsionalismi kui üldlevinud nähtust ja selle tunnuseid. Tema jaoks ei tähenda natsionalism mitte ainult rahvusega seotud mõtteviisi, vaid ükskõik millise tunnuse/grupiga identifitseerumist VÕI mingile tunnusele/grupile vastandumist. Sisuliselt võib natsionalismiks nimetada ka rikaste klassi snobismi, kommunismi, poliitilist katoliiklust ning isegi agressiivset spordiklubifänlust. Orwell kasutab natsionalismi sõna, kuna paremat väljendit sellise nähtuse kohta ei leidugi. Natsionalisti eesmärk on oma tunnusega grupile rohkema võimu ja prestiiži saamine, ja võim ongi sisuliselt ainus motiiv. Natsionalist ei vali tingimata kõige tugevamat gruppi, vaid oskab end ka nõrga grupi puhul oskuslikult veenda, et tema pool on parim ja tugevaim. Niisiis on natsionalistile omane ka kõige ratsionaalsemate faktide ja argumentide eitamine ja väänamine enda grupi kasuks. Igasugused faktivead antakse natsionalistlikele eeskujudele andeks (ega isegi märgata neid), kuna neilt otsitakse emotsionaalset kinnitust omaenda natsionalismile, mitte tõeseid väiteid.


Orwell toob välja ka natsionalismi põhilised jooned, milleks on obsessioon (teema võtab enda alla suurema osa natsionalisti elust), ebastabiilsus (natsionalisti mõtteviisi ja tundmuste objekt võib järsult vahetuda ja nt vaenulikke emotsioone võib suunata ühelt grupilt teisele) ja ükskõiksus reaalsuse suhtes (sisuliselt faktide eiramine). Huvitav on ka see, et tihtipeale võib natsionalist ise mitte kuuluda gruppi, mille huvisid ta soovib edendada (näiteks 1950ndatel USAs elavad kommunistid, kes pole ise kunagi sellise süsteemiga kokku puutunud ja kuuluvad intellektuaalide sekka), mis võimaldab luua illusoorseid unelmaid süsteemi ideaalsuse kohta, mis ei vasta reaalsusele.

On oluline aru saada, et patriotism ja natsionalism on erinevad asjad. Patrioot on oma nn ühikuga (nt riigiga) rahul, kuid natsionalisti kannustab pidev rahulolematus ja negatiivsed emotsioonid, vastandumine. Patriotism ei välista heasoovlikkust teiste riikide vastu ja kõigi rahvuste võrdsena nägemist, vaid tähendab lihtsalt armastust ja positiivseid emotsioone enda kodumaa vastu.
Seda esseed on jällegi hea lugeda enne "Loomade farmi" kätte võtmist, aga ka "1984" on pärast selle esseega tutvumist nüansirikkam.


1984 - Ei teagi, kui palju seda teost üldse tutvustama peab, aga lühidalt on tegu düstoopiaga, kus totalitaarne võim on kehtestatud sisuliselt kogu maailmas. Okeaanias, ühes kolmest suurvõimust, on kõik elanikud pideva järelvalve all ega tohi isegi mõttekuritegusid (thought crime) sooritada (ehk siis teatud sisuga mõtteid mõelda). Neid jälgivad kaamerad, töökaaslased ja nende oma pereliikmed. Riik on pidevas sõjas ja kõigest on pidev puudus. Propaganda, "spontaansed meeleavaldused" ja "müstilised" kadumised (loe: tagakiusamine) on igapäevased nähtused. Riigikeelt muudetakse järjest banaalsemaks ja ühemõttelisemaks, et individuaalne mõtlemine oleks sisuliselt võimatu - leiutatakse uut, "lihtsamat" versiooni inglise keelest nimega Newspeak. Et sellises režiimis ellu jääda, rakendavad selle elanikud tehnikat nimega doublethink, mille tulemusena suudab inimene korraga uskuda kahte vastandlikku mõtet ja sealjuures veel ka unustada, et ta doublethink'i kasutab ja et tema mõtted on vastuolulised. Näiteks arvab ta, et süsteem on mäda, kuid samas usub tahtlikult ka selle toimimisse ja unustab mugavalt ära tõsiasja, et ta sisimas arvab, et süsteem on mäda, ja et vastandlik ja ebakorrektne uskumus on temas üldse kunagi olemas olnud.

Peategelane Winston töötab riigiasutuses, kus tema ülesanne on pidevalt muuta ajalooliste dokumentide (sh nt ajalehtede) sisu, et see oleks vastavuses valitseva partei väljaöelduga. Näiteks on vaja muuta väärasid ennustusi, mida Suur Vend, partei juht, on minevikus teinud, või kustutada ära igasugused mainimised inimeste kohta, kes on vahepeal "ära kadunud" (ehk siis hukatud). Ajalugu ja minevik on pidevas muutumises, et olla vastavuses partei hetkeväidetega. Südames loodab Winston, et eksisteerib vastupanuliikumine...


Veidi hirmutavalt asjakohane ka tänapäeval, on Orwelli romaan täiesti arusaadavalt tõusnud ja jäänud klassikaks. Kuigi kohati on seda teost võimalik tõlgendada kui negatiivsetes värvides ja lootusetut ennustust maailmale, oli Orwelli silmis rohkem tegemist hoiatusega. Nii et võiks lugeda, mõelda ja hoiatust tõsiselt võtta. Ja siis tegutseda, et hoiatus ei muutuks reaalsuseks. Paaris artiklis/videos on huvitavalt räägitud ka sellest, miks 1984 siiani oluline on: siin räägitakse teose asjakohasusest tänapäeval ning siin tuuakse paralleele tänapäevaga.


Animal Farm - Minu lemmikteos (siiani) Orwellilt, mida ma mingil põhjusel ei olnud varem kordagi lugenud. Stiililt sobis see mulle erakordselt hästi, kuna ühest küljest sisaldas see päris palju metafoore ja sümboleid, kuid oli samas ka väga tabav ja realistlik kriitiline analüüs teatud ühiskonna nähtustest. Kuigi peamiselt tõuseb "Loomade farmis" esile kriitika Nõukogude Liidu suunas, on teos siiski palju laiem käsitlus revolutsioonidest, võimu korrumpeerumisest ja nö tavainimestega manipuleerimisest. Me kohtume teose jooksul ühe farmi eriilmeliste loomadega, kellest igaüks esindab mõnda inimtüüpi. Loomad otsustavad korraldada nö riigipöörde ja kukutada inimvõim, et siis võrdsuses ja vabaduses ise farmis edasi toimetada. Üllas idee läheb aga ajapikku kiiresti hapuks ning võimumängud võtavad uue kuju. Suurepärane kirjeldus võimulolijate korruptsiooni ilmingutest ja võimalik, et ka nende paratamatusest. Teosest võib leida kõiksugu ühiskondlikke teemasid nagu poliitiline manipulatsioon, natsionalism, hari(ma)tus, ideede moondumine ajas jpm. Soovitan südamest seda teost kõigile, ka tänapäeval on see äärmiselt aktuaalne ja hea lugemine.


Mida Orwellilt õppida?
  1. Jälgi enda ja teiste keelekasutust, et tähendused ajapikku ei hägustuks.
  2. Hari ennast ja ole teadlik ümbruskonnas toimuvast, et sinuga ei manipuleeritaks.
  3. Ole valvas natsionalistliku mõtteviisi ilmingute suhtes, ka sinu enda puhul.
  4. Suhtu kriitiliselt igasugust sorti infosse, ja ka sellesse, mis su enda peas toimub.
  5. Kõigega ei pea pimesi nõustuma. Ka siis, kui oled ainsana vähemuses, hoia tõest kinni.
  6. Ebavõrdsus ja harimatus sakivad. 

Mis edasi?
Tegelikult on Orwellil veel palju teoseid, mis on pärit tema varasemast kirjanikukarjäärist ja mis puudutavad väga paljusid teemasid, mida siinkohal mainitud pole. Näiteks on ta kirjutanud Hispaania kodusõjast ja oma sealsetest kogemustest raamatus "Homage to Catalonia", Pariisi ja Londoni vaesemast töölisklassist teoses "Down and Out in Paris and London" ning käsitlenud imperialismi ja korruptsiooni raamatus "Burmese Days". Lugemist ja avastamist on seega veel palju, nii et ammendavat ülevaadet Orwelli loomingust ma siin loomulikult ei ole andnud. Küll aga lisan siia väikse boonuse ühe väga laheda Youtuberi klipi näol, kus ta väga huvitavalt ja omanäolise aspekti kaudu käsitleb Orwelli ja... laulja Lorde loomingut.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.