Otse põhisisu juurde

2019. aasta parimad lugemiselamused

Nagu juba traditsiooniks saanud, on üks oluline osa aasta kokkuvõtete tegemisel vaadata üle ka läbiloetud raamatud ja ära märkida oma lemmikud.
Aastal 2019 lugesin läbi 65 raamatut ja keskmine hinne, millega aasta jooksul raamatuid hindasin, oli 3,3. Kas olin mina sel aastal kriitiline või sattusid minu kätte raamatud, mis mulle lihtsalt nii suurt muljet ei avaldanud, aga kindlasti oli nende seas ka selliseid, mida täiel rinnal nautisin ja hea meelega ka teistele soovitan. 
Eelmisel aastal (taas)avastasin enda jaoks suure hurraaga non-fictioni žanri (ma ei tea, mulle ei meeldi ükski eestikeelne vaste sellele sõnale, vabandust) ning 2019. aastal jätkasin sellesse sukeldumist. See kajastub ka minu selleaastases parimate lugemiselamuste nimekirjas, kuhu varasemalt ei ole non-fiction eriti jõudnud. Niisiis, suvalises järjekorras:

Brent Kessel "It's Not About the Money" – Raamat erinevatest inimtüüpidest, keda iseloomustab teatud suhtumine rahasse (ja sellest tulenevalt välja kujunenud käitumismustrid). Autor üritab kirjeldada potentsiaalseid põhjuseid, mis võivad viia erinevate mõttemallideni, mis rahaga ümberkäimist mõjutavad. Kuigi tegu pole teadusliku infoga, on see siiski abiks oma suhtumise ja käitumise paremal mõistmisel. Lisaks võib raamatust leida soovitusi, kuidas enda rahameelt tasakaalustada ja oma düsfunktsionaalsete mustritega tegeleda. Minu jaoks oli see väga silmiavav ja produktiivne lugemine, mis paneb mind mõtlema, et peaksin selle kindlasti uuesti kätte võtma. Boonuseks on igasugused testid, harjutused ja muud nipet-näpet, mis lugemise põnevamaks teevad.


George Orwell "Loomade farm" - Klassikaline teos, mis käsitleb loomade ülestõusu ühes farmis. Iga loom ilmestab mõnda inimtüüpi või –rolli, tänu millele joonistub välja satiirirohke pilt hierarhilisest, harimatust ja võimuahnest ühiskonnast. Orwell on põiminud loosse sisse äratuntavaid elemente Nõukogude Liidule omastest nähtustest, aga käsitleb korruptsiooni ja võimujanu problemaatilisust üleüldse. Tõeliselt detailne, läbimõeldud ja suurepärane teos. Lendas otse minu lemmikute hulka.
Muide, minu kokkuvõtte Orwelli-teemalisest lugemiskuust leiab siit (muljetan ka "Loomade farmist" veidi lähemalt). Goodreadsi arvustus: SIIN.


Blake Crouch "Recursion" - Aastal 2017 sattus Blake Crouch minu huviorbiiti raamatuga "Dark Matter", mis teenis välja ka koha minu tolle aasta lemmikute seas. Nüüd tuli autoril välja uus sci-fi teos, mis juba mõnekümne lehekülje järel sööstis samuti minu aasta lemmikute sekka. Tüübil on mingi X-faktor, ausalt. 

Seekordse teose kohta ei tahaks väga palju öelda, kuna see on parim ilma igasuguste spoileriteta. Nii palju julgen moka otsast mainida, et tegevus toimub USA suurlinnas, kus inimesi hakkab tabama müstiline haigus – valemälestuste sündroom. Inimestel tekib terve eluea pikkune valemälestus, mida nad ei suuda reaalsusest eristada, ning see toob omakorda kaasa suitsiidide laine. Teise storyline’i põhiliinina võib välja tuua naisteadlase, kes on võtnud oma elueesmärgiks Alzheimeriga patsientidele ravi leiutada. Sellise miksi tulemuseks on Orwelli teosest “1984” inspiratsiooni saanud meeliväänav teos, mis haarab endasse ja paneb imestama autori mõttemaailma ulatuse üle. Nagu ma siin oma arvustuses ka mainin, on Crouch suutnud kokku sulatada Orwelli, Vonneguti ja Tolle parimad küljed. Tulemuseks siis minu üks aasta lemmikuid lugemisi.


"Ma armastasin sakslast" – Esimene eesti autori raamat, mis minu edetabelisse oma tee leidnud on. Mingil põhjusel suutis Tammsaare mind seekord tõeliselt kõnetada. Oli siis asi tema kaunis kõnestiilis, mitmekülgsetes tegelastes või peategelase detailses ja oskuslikus mõttemaailma kirjelduses, kuid mingisugune edukas kooslus puudutas mind ja pani mind eesti kirjandust veidi optimistlikuma pilguga vaatama. Ega loo osas palju kirjeldada ei olegi – noor tudeng armub saksa preilisse. Nii lihtne (või keeruline) see ongi. Kohati humoorikas, kohati kurb – täidab erinevate emotsioonide kogemise vajadused igatahes ära.


"The Seven Principles for Making Marriage Work" – Noh, ma ju teatavasti abiellusin sel suvel. Enne oli vaja ju ennast kurssi viia, kuidas asja mitte pekki keerata.

Tegelikult võtsin raamatu peaasjalikult kätte selle pärast, et see on nö suhete psühholoogia valdkonna üks loetumaid ja paljukiidetumaid teoseid, kuigi vanust sellel juba üksjagu. Mõtlesin, et loen seda pigem erialahuvi tõttu, aga lõppkokkuvõttes leidsin tõesti ka enda jaoks nii mõndagi kasulikku (nagu ükskõik millise kirjandusega kipub juhtuma). Raamat on täis igasuguseid töölehti ja tegevusi paaridele, näiteid ja nõuandeid. Autor on aastakümneid paaridega töötanud ja oskab peaaegu täiusliku täpsusega öelda, kas paar jääb tulevikus kokku – nimelt on ta leidnud omavahelises konfliktilahenduses mitmeid tunnusmärke, mis viitavad düsfunktsionaalsetele mustritele ja potentsiaalsele lahkuminekule. Ka nendest räägib autor oma teoses lähemalt ja aitab seeläbi inimestel neid käitumisi oma suhetes märgata (ja loodetavasti ka kõrvaldada). Nii et igas mõttes hariv ja hea lugemine. Pean selle uuesti kätte võtma ja mitmed töölehed-tegevused enda jaoks eesti keelde tõlkima, kuna väga kummalisel ja kurval kombel ei ole seda teost eesti keeles poelettidele (veel?) jõudnud.


Boonus: Eckhart Tolle "The Power of Now" Tegelikult lugesin esmakordselt seda raamatut aastal 2017, ning enam-vähem vihkasin seda. Siis toimus minu mõttemaailmas ja eluviisis suur perspektiivimuutus, ja kui ma 2019. aasta algul raamatu uuesti kätte võtsin, kujunes see järsku minu täielikuks lemmikuks. Kui aus olla, võiksin seda oma kotis iga päev kaasas kanda ja selle abil vahepeal ühe lause kaupa enda jaoks olulisi mõtteid värskendada. 

Millest see minu suu läbi palju kiidetud raamat räägib? Sisuliselt sellest, et elama peaks olevikus. Kõlab jube lihtsalt ja no-shit arusaamana, aga see filosoofia on palju laiem ja hõlmab ka mõtisklemist aja mõiste, universumi olemuse ja inimese teadvuse üle. Võtab kindlasti inspiratsiooni omal moel ka budismist, kuid üldiselt nimetaksin seda universaalseks spirituaalseks uskumuseks, milleni on jõudnud väga erinevate usulahkude esindajad, teadlased ja üldse igat sorti inimesed. Väga huvitav lugemine, kuid tõde on see, et selle seedimiseks peab lugeja vaimselt valmis olema. Omaenda näitel oskan väga hästi öelda, et teatud eluetappides ja hingeseisundites võib tekst tunduda lugejale täieliku sonimisena. Ja see on täitsa okei. Oluline on hoida oma meel avatuna ja mõne aasta pärast raamatule ehk uus võimalus anda. Või siis mitte. 


Minu 2019. aasta top oli siis selline. Kirju, hariv, huvitav ja kaasahaarav. Nagu aasta isegi :) Kui on huvi tutvuda kõigi 65 raamatuga, mis sel aastal minu käest jõudsid läbi käia, on seda võimalik teha siin. Nimekirjast leiab nii minu raamatud kui ka arvustused neile. Mainin siin ära ka paar väärilist teost, mis olid samuti omal moel huvitavad ja väärtuslikud lugemiskogemused, mida tahaksin soovitada, kuid mis minu suurimate lemmikute hulka ei jõudnud.


Ja lõpetuseks natuke statistikat ka:



Eelmiste aastate postitused:
2018. aastal postitus: SIIN
2017. aastal postitus: SIIN 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.