Otse põhisisu juurde

Minu 2019

Aasta 2019 oli minu elus kindlasti kõige värvikam ja sündmusterohkem. 
On suisa uskumatu, kui palju uusi elamusi ja muutusi võib üks aasta pakkuda! Tundub, et uued kogemused ja isiksuse areng on omavahel väga tugevas seoses, sest muidu ei oska ma küll öelda, kust minu ellu selline isikliku kasvu spurt tuli. Igal juhul olen meeletult tänulik selle hoogsa ja värvikireva karussellisõidu eest, mis 2019. aasta tähe all mööda vihises. Vihises nii kiiresti, et esmapilgul ei tule kõik sündmused ja kogemused meeldegi - nii et üks kokkuvõtlik postitus mitte lihtsalt ei kulu ära, vaid on lausa hädavajalik, et peadpööritav virrvarr terviklikuks polaroidfotoks kokku sobitada ja oma ajus mälestuste seinale riputada.

Selline väga luuleline sissejuhatus siis seekord!
Alustuseks räägin uutest kohtadest ja kogemustest, mis 2019. aastal mu teele sattusid. Siis kirjutan ka elusündmustest, mis aset leidsid. Ja siis saab tutvuda minu lemmikute filmide, muusika ja raamatutega. Ja lubadusi-eesmärke ka kaeda.

Täitsa kirjeldab ja sümboliseerib möödunud aastat :) (Kohaks on Jacó, Costa Rica, Vaikse ookeani ääres)

Uued kohad & kogemused

Ausalt öeldes ei saa ma päris täpselt aru, kuidas ühte aastasse sai mahtuda niivõrd palju uut ja huvitavat. Hakkan lihtsalt algusest peale tulema.
  • 3-kuune reis Costa Ricasse. Tegelikult ei leidu mul sõnugi, et seda erakordset ettevõtmist lühidalt kirjeldada. Kogesin selle aja sees nii palju uut ja uskumatut, et tagasi vaadates tundub see kõik nagu üks suur unenägu. Nüüd, kus reisist pea aasta jagu aega möödas, on kõige eredamalt meelde jäänud rippsillad pilvede vahel, zipline'imine metsade kohal, palavad Kariibi mere ja Vaikse ookeani rannad ja matkamine vulkaanide vahel. Ehk siis peamiselt loodus ja peadpööritavad seiklused, mida me Hardiga iga natukese aja tagant ette võtsime. Parema  ja ammendavama ülevaate meie sekeldustest (koos pildi- ja isegi videomaterjaliga meie peaaegu surmalähedastest kogemustest) leiab siit. Hakka või uut "Minu Costa Rica" raamatut kirjutama.
Monteverde rippsillad keset vihmametsi
Matk Rincon de la Vieja looduspargi mägede-vulkaanide vahel
Paradiisirand Kariibi mere ääres
  • Käisime Poolas, Gdynias muusikafestivalil O'pener. Mis on väärt märkimist seetõttu, et nägin neljandast reast Lana Del Rey kontserti (mida ma ei filminud ega pildistanud, kuna jätsin meelega telefoni festivalialale kaasa võtmata)! See oli tõesti kaunis õhtu. Lanale järgnes Swedish House Mafia, mis oli ka täiesti pöörane kontsert, eriti kuna sattusime seisma just sellesse kohta, kuhu tekitati ühel hetkel ülisuur moshpit, ja kuhu meid muidugi ka kaasa tõmmati. Sel hetkel kiitsin ennast küll taevani otsuse eest jätta telefon autoparklasse, kuna juba esimese raundi järel oli maas kellegi täiesti kildudeks tambitud endine telefonikäkerdis. Lisaks käisime ka J Balvini, G-Eazy, The 1975 ja Marina kontsertidel.
  • Hakkasin rohkem oma kätega asju tegema - näiteks õppisin tegema tatraleiba ja heegeldasin mõned riideesemed. Ka hummuse, pesto ja taimse piima valmistamise õppisin sel aastal selgeks. Hummuse retsepti leiab siit, kaerapiima valmistamise õpetus on siin.
  • Hakkasin aktiivsemalt tegelema kliimaküsimustega. Olen käinud mõnel kliimastreigil, lugenud temaatilisi raamatuid ja vaadanud dokumentaale (soovitusi võib leida minu postitusest siit), osalenud koristustalgutel, püüdnud osta rohkem kohalikku toitu ja muud toredat. Oma katsetustest olen veidi lähemalt kirjutanud ka siin. Huvi korral võib tutvuda ka postitusega, kus räägin lähemalt sellest, mida igaüks võib keskkonna heaks juba kohe praegu ära teha, viies sisse muudatusi oma elustiili. Link on siin.
Elusündmused
  • Kolisime Hardiga Tartusse ja üürisime koos esimese päris oma ühise kodu ka. Siin on sellest lähemalt juttu ka.
  • Abiellusime. Kellele üllatus, kellele mitte, aga ajasime selle asja kah siis ära. Väga armas ja südantsoojendav DIY pulm oli, mida oli rõõm jagada kõige lähedasemate inimestega. Pikemalt olen kirjutanud sellest sündmusest ka siin postituses, kus räägin lisaks ka sellest, kuidas abiellumise otsus üldse sündis, kuidas korraldamine välja nägi ja mis viperusi teel ette tuli (näiteks olin mõnda aega Anassia...).





Kuidas siis ilma juustuste loodusfotodeta :)
  • Hakkasime Hardiga veganiteks. Kui algul olid põhjused peamiselt keskkondlikud (üks suurimaid samme oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks on loomsetest toodetest loobumine), siis nüüdseks on eetilised põhjused tõusnud veelgi olulisemaks. Sisuliselt on veganlus muutunud minu jaoks eeskätt sotsiaalse õiglusega seotud elustiiliks, mille eesmärk on vähendada põhjendamatuid kannatusi, mida me teistele elusolenditele massiliselt põhjustame. Lähemalt saab selle otsuse sündimisest ja kogu protsessist lugeda siit. Teema on minu jaoks väga oluline, nii et mul on tõesti hea meel, kui inimesed võtavad aega, et asjaga tutvuda ja sügavamalt kaasa mõelda. Oma harjumuspärasest toidulauast ja mõtteviisist on muidugi keeruline loobuda, kuid keskkonnakriisi valguses on see järjest olulisem asi, mida teha. Lisaks leian, et igaühe eetiline kohustus on olla teadlik oma eluviisi tagajärgedest ja kohandada seda oma väärtustega kooskõlla. Usun, et paljude inimeste väärtuste hulka kuuluvad heasoovlikkus, vägivallatus ja loodussõbralikkus. Ja neid inimesi on kindlasti rohkem kui praegu veganeid. Loodan, et tulevikus elab rohkem inimesi nende väärtuste järgi igas oma elu valdkonnas. Pean tõesti oluliseks, et inimesed elaksid oma väärtustest lähtuvalt ega jääks kinni iganenud ja harjumuspärastesse kommetesse ja mõttemallidesse. Nii et mul on hea meel, et olen ise teinud samme oma elustiili kooskõlastamiseks oma väärtustega.
    • Läksin magistrisse. Bakat lõpetades olin üpris kindel, et psühholoogiaga ma enam tegemist ei taha teha. Akadeemilisus oli järsult üle visanud, praktilist poolt õpingute jooksul sisuliselt polnud ning tundus, et oleks mõistlikum õppida edasi midagi, mille omandamisprotsessi on võimalik nautida ka produktiivses ja praktilises mõttes. Mõtlesin pikalt ja tõsiselt ajakirjanduse ja kommunikatsiooni peale, kuna see oli olnud minu vaateväljas juba bakasse sisse astumisel.  Lisaks kiikasin natuke ka õppekava suunas nimega muutuste juhtimine ühiskonnas. Tundsin, et saaksin neil erialadel ühekorraga täiendada ja avastada nii iseennast kui ka reaalselt proovida juba tegeleda mingite muutuste ja praktilise poole elluviimisega ühiskonnas. Mulle paistis, justkui psühholoogias ma ainult loeksin igasuguseid teaduslikke artikleid ja keskenduksin ainult patoloogiale, selmet rääkida suurest (ja praktilisemast) pildist, probleemide algpõhjustest ja ka tavapopulatsiooni psühholoogiast. Tegelikult tunnen ma seda siiamaani, ka magistriõppes. Saan aru, et igasuguse praktika saamiseks ja endaga tegelemiseks on vaja pöörduda ülikoolist  (või vähemalt psühholoogia erialalt) väljapoole, investeerida raha ja aega ning olla ise aktiivne. See teeb mind tegelikult üsna kurvaks, kuna näen oma eriala õppel palju suuremat potentsiaali. 

      Igatahes, tänu vaba aasta võtmisele suutsin akadeemilisusest taastuda ja otsustasin siiski jätkata psühholoogia magistriõpingutega. Mitte seetõttu, et näeksin selles õppes meeletut potentsiaali, vaid seetõttu, et näen potentsiaali iseendas. Tunnen, et võiksin sellel erialal olla tõesti hea. Mind huvitab psühholoogia valdkonna laiem pilt, milles püüan ise ka ennast täiendada. Paraku ei anna ülikool suuniseid erinevate psühholoogia suundumuste avastamiseks ja lähemaks uurimiseks, vaid keskendub ainult mõnele üksikule valdkonnale (kliiniline psühholoogia, teadus, koolipsühholoogia). Kuigi mõistan võimalikke põhjuseid, on see minu jaoks siiski üpris suur pettumus. Läänes on võimalik juba ülikooliõpingute jooksul saada praktilist väljaõpet ja koolitusi, kuid meil seda võimalust pole. Kuigi ettekäändeks tuuakse sageli ressursside puudus, on minu jaoks siiski üllatav, et mõne teise palju ebavajalikuma teema jaoks on ressursid siiski leitud. Ühesõnaga - muresid on palju, aga õppimine on minu jaoks siiski huvitav ja motiveeriv (oodake ainult, kuni makatöö tegemise aeg kätte jõuab... siis läheb hala jälle lahti).



    Parimad filmid
    2019. aasta ei olnud filmielamuste poolest minu jaoks kõige edukam, kuid parimad olid minu jaoks järgmised:
    • Tõde ja õigus (2019). Minu jaoks esimene eesti film, mis on küündinud sellise tasemeni, et olla igas aspektis tõeliselt paeluv ja suurepäraselt teostatud. Kui keegi pole veel vaadata jõudnud, siis soovitan soojalt. Kõnetas mind palju rohkem kui Tammsaare teos gümna ajal (ei teagi, kas asi oli ajastuses või on filmi toon ka kuidagi teistsugune).
    • Identity (2003). Ühel tormisel õhtul jäävad 10 üksteisele võõrast inimest kinni hostelisse, kus nad ükshaaval surema hakkavad. Väga huvitav põnevik, millest ei puudu ka kohustuslikud plot twistid. 
    • Cowspiracy (2014). Film, mis räägib loomatööstuse keskkondlikest mõjudest ja sellest, kuidas erinevad organisatsioonid ja tööstused seda teemat ignoreerida üritavad. Kuigi algul tundusid seal esitatud faktid mulle radikaalsed, saan nüüd aru, et need olid kohati isegi alahinnatud, mitte vastupidi. See film pani mind lõplikult langetama otsust lihast loobuda, ja sealt edasi liikusin juba veganluse suunas.
    • Top Secret! (1984). Täielik absurdikomöödia, mille huumor on lihtsalt kirjeldamatult originaalne ja naljakas. 
    • Wonder (2017). Äärmiselt südamlik ja inspireeriv lugu poisist, kelle nägu on haiguse tõttu moodunud. Tavakooli minemine on omaette väljakutse, millest kasvab välja väga kaunis lugu sõprusest, perekonnast ja sallivusest. Minu meelest ainus film, kus olen näinud tõeliselt eluterveid peresuhteid.

    Parim muusika
    Muusika poolest oli aasta jällegi (minu jaoks) jube edukas, kuna peaaegu kõik minu lemmikartistid lasid välja uue plaadi. Reklaamin neid parima hea meelega siin ka.
    • Lana Del Rey "Norman Fucking Rockwell". Mis ma oskan öelda, Lana loob minu silmis alati midagi omal moel täiuslikku, nostalgilist ja originaalset. Ta oli ka Spotifys minu dekaadi kuulatuim artist, milline ime. Kuigi kogu tema uus plaat on omapärane ja hea, toon välja mõne oma ekstra lemmiku:
    Siin on muusikavideo lausa kahest suurepärasest loost.


    • Coldplay "Everyday Life". Coldplay on samuti minu lemmik juba pikki aastaid. Mulle meeldib nende originaalsus ja viis katsetada uute asjadega. Viimased paar plaati on olnud natuke rohkem mainstreamile suunatud, kuid sel aastal naasid nad oma tõelise mina juurde, kui nii võib öelda. Laulud on seekord üpris poliitilised ja tugevalt väärtuspõhised, mille eest neid veel eriti armastan. Mõned head palad:


    Minu isiklik lemmik, üks parimaid lugusid, mida üldse kuulnud olen.



    Oi, kui poliitiline.

    • BANKS "III". Banksi lugudes on midagi tumedat ja obsessiivset, mis tõmbab endasse. Sõltuvusttekitav täitsa.


    • MARINA "Love + Fear". Marina leiab iga albumiga oma mingi uue hääle ja imidži üles, selline tunne on. Seekord meeldib see mulle kohe eriti. 




    Lugemiselamused
    Minu lemmikraamatud 2019. aastal on leitavad siit, arvatavasti teen varsti postituse ka kõige pettumustvalmistavamatest lugemiselamustest.

    Lubadused & plaanid
    Minu eelmise aasta lubadused on leitavad minu eelmise aasta kokkuvõttest siit, aga etteruttavalt võin öelda, et täitsin reaalselt kõik oma lubadused rohkem kui 100% ulatuseski. Vähemalt tunne on küll selline, et tegin ära rohkem kui olin ette kujutanud ja oodanud. Loodetavasti jätkan uuel aastal samas vaimus. Minu lubadused-plaanid on igatahes sellised (peab ütlema, et need on võrreldes eelmise postitusega tugevalt konkretiseerunud):
    • Astuda Eesti Vegan Seltsi liikmeks
    • Lugeda läbi vähemalt 50 raamatut
    • Käia välismaal (eelistatavalt Itaalias ja Peterburis)
    • Hakata püsiannetajaks
    • Osaleda Cube of Truthil (rohkem infot siin)
    • Käia mõnes Maailmaparanduskohvikus (organiseerib Fridays For Future kliimaaktivismi liikumine)
    • Heegeldada tekk/pleed või kardigan
    • Rebrandida blogi
    • Osaleda vegan potluckil
    • Astuda vabatahtlikuks mõnesse kliima- või loomaõigusteorganisatsiooni (saladuskatte all on mul silm peale pandud näiteks Nähtamatutele Loomadele)

    Elamus- ja arengurohket uut aastat!

    Kommentaarid

    Populaarsed postitused sellest blogist

    Enesekaastunne - mis ja milleks?

    Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

    Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

    Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
    Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

    Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

    Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.