Otse põhisisu juurde

Lugemissoovitusi sotsiaalse distantseerumise ajaks

Kodus püsimine võib olla üpris suur väljakutse.
Kellel hakkab igav, kes tunneb puudust suhtlusest, kellel hakkavad muremõtted peas kerima... Panin kokku nimekirja raamatutest, mis võiksid aidata olukorda leevendada. Valisin raamatud välja kindlate kriteeriumide põhjal, millest vähemalt üks peab olema täidetud, et siia nimekirja pääseda:
  1. raamat peab olema kaasahaarav ja/või aitama pärismaailmast eralduda
  2. pean olema raamatule andnud vähemalt 4 tärni viiest
  3. raamat annab uusi huvitavaid teadmisi
  4. raamat aitab tegeleda valdkondade ja teemadega, mis muidu kiires igapäevaelus tahaplaanile jäävad (nt enesearengu või mõne ühiskondliku teemaga)
 
Eskapism (fiction)
Siia alla olen koondanud erinevad ilukirjanduse valdkonda kuuluvad žanrid, mis aitavad mõtteid mujale viia ja sukelduda mõnda teise maailma või kellegi teise ellu. Sellised kaasahaaravad lood aitavad mõnusalt stressi maandada ja vähemalt vaimselt rännata kaugemale oma kitsastest koduseintest.

Science fiction
Blake Crouch "Recursion" - New Yorgi elanike seas on hakanud levima müstiline haigus - valemälestuste sündroom. Haigestunute mällu ilmub ootamatult terve teise eluliini jagu mälestusi, mis tunduvad sama reaalsed kui "originaalmälestused". Suurde segadusse ja ahastusse sattununa hakkavad inimesed sooritama enesetappe. Peategelane Barry on politseinik, kes üritab asjasse selgust tuua. Paralleelselt saame jälgida ka neuroteadlase Helena lugu, kes üritab leida ravi Alzheimeri sündroomile ehk haigusele, mille puhul inimeste mälu ja kognitiivsed funktsioonid aegamööda degradeeruvad.

Ülimalt kaasahaarav, suurepäraselt läbimõeldud ja intelligentne teadusulme, mis täitis kõik minu ootused. Ma ei saagi rohkem midagi kommenteerida, kuna iga lisavihje võib rikkuda kordumatu elamuse, mida raamat väheinformeeritud lugejale võib pakkuda. Aga tõesti soovitan südamest kõigile, keda huvitab sci fi kas või vähimalgi määral.
 
Kurt Vonnegut "Slaughterhouse-Five" - Mu üks lemmikraamatuid (ja - autoreid) keskendub korraga kolmele ajaliinile peategelase elus: tema kogemused sõjaaegses Dresdenis (minevik), sõjajärgne elu ja toimetulek (olevik) ja... tulnukate poolt sooritatud inimröövi ohvriks langemine ja kogemused nende planeedil nimega Tralfamadore. Vonnegut mängib väga palju erinevate dimensioonide ja aja mõistega laiemalt, pakkudes kordumatut lugemiselamust ja mõtteainet. Boonusena on see sõjavastane raamat ka.


Douglas Adams "The Hitchhiker's Guide to the Galaxy" - Kõigest mõni sekund enne seda, kui Maa hävitatakse intergalaktilise kiirtee ehitamise eesmärkidel, haaratakse peategelane Arthur planeedilt kaasa ja alustatakse seiklust läbi universumi erinevate soppide. Teda saadavad kõiksugu veidrad tegelased ja absurdselt naljakad seigad. Väga kaasahaarav ja kastist välja lugemine.


Contemporary (romance) 
Christina Lauren "The Unhoneymooners" - Lugu peategelasest Olive'ist, kelle kaksikõe pulmas kõik külalised räige toidumürgituse saavad. Peale Olive'i enda. Ja tema "vihavaenlase" Ethani. Nii juhtubki, et Olive ja Ethan on sunnitud minema vastabiellunute asemel koos mesinädalatele Mauile. Igati südantsoojendav ja armas lugemine, mis viib mõtted eemale ja aitab tegelastele kaasa elada.

Fredrik Bakman "Mees nimega Ove" - Lugu pahurast vanamehest, kelle kannatus (aga ka senine mõtteviis) pannakse proovile hetkel, kui naabermajja kolib lärmakas ja sõbralik noor perekond. Pikapeale saame rohkem teada ka vanamehe enda eluloost ja taustast. Ääretult elujaatav, südamlik ja kaunis lugu, mis aitab näha maailma uuema ja soojema pilguga. Kuidagi lootustandev, kuigi kohati ka veidi kurblik lugemine. Praegusel ajal minu meelest suurepärane teos, mida kätte võtta. Hoiatuseks küll aga, et tegu on väga emotsionaalse teosega (tunda saab kõiki emotsioone, sh neid, mille olemasolust pole ehk enne teadlik olnudki).

Krimi/triller
Gillian Flynn "Sharp Objects" - Psühholoogilise trilleri tüüpi lugu peategelasest Camille'st, kes saab ajakirjanikuna ülesandeks naasta oma kodulinna ja uurida lähemalt kahe noore tüdruku mõrva. Lisaks sellele müsteeriumile peab Camille pistma rinda ka omaenda mineviku deemonitega, kui ta oma neurootilise ema ja tema uue pere juures peatub. "Gone Girl" autor on ka siin osanud mängida inimeste psüühe ja suhetega nii, et lugu on kaasahaarav, sünge ja närve kõditav.


Colleen Hoover "Verity" - Peategelane Lowen saab ootamatult pakkumise, millest ei saa keelduda: tal palutakse lõpuni kirjutada ülimalt populaarne raamatusari, mille autor Verity Crawford on pärast õnnetusse sattumist voodisse aheldatud ja seega võimetu oma teoseid lõpetama. Lowen kolib Verity ja tema perekonna majja, kuid kõik ei tundu päris korras olevat... Eriti suuri kahtlusi sisendab Lowenisse kuulsa kirjaniku salajane autobiograafia käsikiri, mille ta kogemata mustandite vahelt üles leiab.


Uued teadmised (non-fiction)
Caroline Criado-Pérez "Invisible Women" - Suurepäraselt researchitud ja oluline raamat selle kohta, kuidas teaduses, statistikas, poliitikas ja paljudes muudes valdkondades süstemaatiliselt ignoreeritakse naisi või tehakse valearvestusi, tuginedes kallutatud andmestikele. Näiteks ei teadnud ma, et autode turvalisusteste viiakse läbi ainult keskmise mehe mõõtu nukkudega, mistõttu naistel on 47% suurem oht autoõnnetusse sattununa viga saada. Ka ravimeid testitakse tihtipeale just meeste peal, tuues vabanduseks, et naise keha on hormonaalselt liiga ebastabiilne - see tähendab aga, et ravimitööstuse toodang ei pruugi sellele "hormonaalselt ebastabiilsele" kehale sobida sama hästi kui meestele. Selliseid näiteid, nii igapäevasemaid ja väiksemaid kui ka kõikehõlmavamaid, on terve raamat täis (ja viiteid on ka oma sada lehekülge). Väga oluline ja huvitav lugemine, mis ajab ikka vihaseks küll. Ei osanud oodatagi, et maailmas selliseid probleeme leidub.


Naomi Klein "This Changes Everything" - Sügavalt analüütiline ülevaade sellest, miks keskkonnasõbralikkus/jätkusuutlikkus ja kapitalism on täiesti vastandlikud väärtuste süsteemid, ning kuidas kapitalism ja kapitalistlikud väärtused on andnud tohutu panuse globaalse soojenemise kujunemisse. Kuidas olukorda päästa?


Michael Pollan "How to Change Your Mind: What the New Science of Psychedelics Teaches Us About Consciousness, Dying, Addiction, Depression, and Transcendence" - Väga pika pealkirjaga teos räägib psühhedeelikumide ajaloost, rakendusviisidest ja tulevikusuundadest teaduses. Nimelt on taas hakanud pead tõstma teaduslik eksperimenteerimine erinevate psühhedeelikumidega, mis annavad paljulubavaid tulemusi mitmete vaimsete häirete ravil ja eksistentsiaalse ebakindluse leevendamisel. Ülevaatlik kokkuvõte kõigest olulisest, mida võiks selles valdkonnas teada, ja huvitav mõtteaines lugejaile. Teemaga alustamiseks üpris hea koht. Ainsa puudusena tooksin välja isiklike kogemuste suhteliselt kuiva edasiandmise - parema psühhedeelse vaimse seisundi kohta ülevaate saamiseks oleks mõistlik lugeda midagi muud, näiteks LSD avastaja Albert Hofmanni kirjutisi. Teaduslikust ja ajaloolisest perspektiivist soovitan aga Pollani teost.


Eneseareng
Kristin Neff "Enesekaastunne" - Raamat, mis aitas mul enda jaoks mõtestada väga olulisi asju ja liikuda edasi suhtumisega, mis on elutervem ja sõbralikum. Nimelt tutvustab Neff oma raamatus enesekaastunde või siis teise sõnaga enesesõbralikkuse mõistet, mis on tema sõnul parem asendus liialt levinud enesehinnangu-kultusele. Olen teinud ka ülevaatliku postituse sellest kontseptsioonist. Tervendav ja huvitav lugemine, mis aitab enda jaoks nii mõndagi ümber mõtestada (eriti juhul, kui selle mõistega varasemalt kokku pole puutunud).


Kimmo Takanen "Tundelukud" - Skeemiteraapial põhinev raamat lapsepõlves omandatud düsfunktsionaalsetest mustritest, mis igaüht meist võivad igapäevaelus saata. Mustrid võivad väljenduda mõtlemises, käitumises, suhetes ja paljudes muudes valdkondades. Teose autor aitab tuvastada probleemkohti ja leida üles mustrite juured. Kergesti loetav, kuid aitab endaga soovi korral süvitsi tööd teha.


Maitreyabandhu "Elu täie tähelepanuga" - Äärmiselt praktiline ja suurepäraselt läbi mõeldud 8-nädalane kursus, mis aitab samm-sammult arendada kohalolekupraktikaid igapäevaelus. Meditatsioon on ainult üks osa sellest teekonnast. Maitreyabandhu annab põhjaliku ja mitmekülgse ülevaate teadlikust eluviisist ja selle integreerimisest oma elustiili, põimides kaunilt nii praktilised harjutused kui ka filosoofilised mõtisklused. Nõuab küll süvenemist, kuid on tõepoolest väärtuslik lugemine. Miks mitte just eriti praegusel perioodil, kus oma vaimse heaolu eest võiks kohe eriti hoolt kanda.


Masohhism
Ütlen ausalt, et mõnda siin sektsioonis olevat teost ei ole ma lugenud. Küll aga on nende temaatika vägagi seotud praeguse eriolukorraga, mistõttu need, kes tahavad olukorda enda jaoks võimendada (või otsida viise, kuidas seda enda jaoks mõtestada), võivad kätte võtta mõne järgmistest teostest.

Albert Camus "Katk" - Eksistentsialistlikke küsimusi tõstatav klassikaline teos, mis kasutab päris palju sümboleid, on omal moel depressiivne ja räägib, muidugi mõista, katku levikust (kuid mitte keskajal). 


Emily St. John Mandel "Station Eleven" - Lugu postapokalüptilisest maailmast, kus inimkond on surmava haiguse tõttu peaaegu välja surnud. Kuuldavasti mõtlemapanev ja tänutunnet tekitav teos. Kõlab väga relevantselt!


José Saramago "Blindness" - Lugu viirusena levivast müstilisest fenomenist, mille tulemusena hakkavad inimesed pimedaks jääma. Kõlab ausalt öeldes neist kõigist kõige hirmutavama lugemisena.


That's it, folks. Olge terved ja toitke end vaimselt ka.

Kommentaarid

  1. Hakkasin mõtlema selle üle, kuidas sa defineerid ilukirjanduse eskapismiks. See on huvitav.

    Kindlasti on igasugune ilukirjandus reaalsusest põgenemine, aga mingis mõttes võtab lugeja end siiski sündmustikku kaasa. Seletan kohe, kuidas. Kui põnevikud ehk välja jätta, siis ma peatun tihti lugedes ja küsin endalt, kuidas mina tegutseks. Teinekord mõtlen pikemalt mõne lause üle, mille autor on kirja pannud. Mõnikord loen väga aeglaselt, sest mõtted lähevad uitama. Ehk hakkan sünteesima sündmustikust või dialoogist midagi kolmandat. Milleni iganes mõte viib. Seetõttu arvan, et kuigi ilukirjandus kahtlemata ON eskapism, siis see pole PELGALT eskapism. See sõltub lugejast ja tema reaktsioonist raamatule.

    Enda kaotamine on võimalik vaid siis, kui inimene loeb peatumata raamatu kaanest kaaneni läbi.
    Kuidas sul on ilukirjandusega? Ja eskapismi definitsiooniga? Kas ja kui tihti sa mõtetes autoriga dialoogi satud? Kas see vähendab kuidagi lugemiselamust või vastupidi, parandab seda?

    Minul näiteks ei vähenda. Ayn Randi ''Allikas'' oli minu jaoks selline ''slap across the face'' raamat, et ma ei suutnud sellest arvustust kirjutada. Mul on nii palju vastakaid emotsioone. Siiamaani ei suuda ära otsustada, mida ma sellest raamatust arvan, aga seetõttu see vist ongi üks mu lemmikraamatuid. Seda saab analüüsida kui ideoloogiat või kui ilukirjandust. (Natuke tausta, ma olen poliitiliselt pigem vasakpoole, aga Ayn Rand oli liberaalne kapitalist ehk parempoolse maailmapildiga - seetõttu mul tekkis lugedes meeldiv cognitive dissonance)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Naljakas, alles nüüd miskipärast avastasin kommentaari - aga vastan parem hilja kui mitte kunagi!

      Jaa, olen sinuga igati nõus! Võtan samuti iseennast sündmustikku kaasa ja vaatlen toimuvat oma väärtuste perspektiivist. Kindlasti võib vahel tekkida ka midagi dialoogilaadset iseenda või autoriga, selline mõttepaus (kuigi mul mõtted kipuvad paralleelselt kogu aeg ka peas jooksma, nii et ka ilma pausita midagi tiksub taustal). Minu jaoks on aga eskapism ka see, et need mõtted, mis mul tekivad, ei ole seotud minu igapäevaelutoimetuste ja -teemadega, vaid suunatud kuskile teoreetilisse maailma, mida ma vähemalt osaliselt ka ise valin (kuna valin ju ise raamatu). Ehk siis ma isegi filosofeerides põgenen tegelikult argisest igapäevamaailmast ja suunan mõtted mujale muremõtetest ja muust taolisest.

      Kuid loomulikult ei ole sealjuures ka minu arvates ilukirjandus täielikult ainult eskapism, vaid kannab endas ka muid väärtusi. Mulle tundub, et teise maailmasse ja tegelastesse sisse elades on see minu jaoks lihtsalt rohkemal määral eskapism kui miski muu, sellest ka selline eraldi liigitus. Et ma ei ole nagu täielikult ainult enda peas ja argielus, vaid selles on ka kellegi teise tegelase maailma.

      Ehk see selgitas natuke minu mõtet selle taga :)

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.