Otse põhisisu juurde

"Nastja, mis viirusest kõik räägivad?" ehk meie aasta uudisteta

Umbes aasta aega on möödas päevast, kui meil sai Hardiga uudistest kõrini ja me loobusime Postimehe, Delfi, ERRi, AK ja kõige muu säärase lugemisest ja vaatamisest.

Mis ajendas seda otsust langetama?

Nastja:
Mäletan, et juba 2018. aasta teises pooles hakkasin mõtlema sellele, kuidas uudiste lugemine minu enesetunnet mõjutab. Minu elus oli siis periood, kui vaatasin kriitilise pilguga üle kõiki oma harjumusi ja mõtisklesin, millised kombed on ebavajalikud ja üleliigsed. Autopiloodi peal elades ei pane tihtipeale tähelegi, kui ellu on jäänud midagi, mis sind enam ammu ei teeni. Niisiis tahtsin alles jätta ainult selle, mis on päriselt oluline ja kasulik.

Ühel hetkel jõudsin omadega (sotsiaal)meediani. Tegin isegi omamoodi "eksperimendi" - olin nädal aega igasugusest sotsiaalmeediast täielikult eemal (siin olen sellest ka lähemalt kirjutanud). Suhteliselt varsti pärast seda läksime kolmekuusele reisile Costa Ricasse, kus olime pidevalt Eesti meedias toimuvaga kursis.


Näiteks jälgisime Postimehe ja Delfi kaudu Eestis toimuvaid valimisi. Need juhtusid toimuma erakordselt vihmastel (ja seega igavatel) päevadel, mis tähendab seda, et me refreshisime tundide viisi uudistevoogu. Mäletan hetke, kui Hardil sai kõrini ja ta teatas, et ei loe enam kunagi uudiseid. Mõtlesin alguses, et vau okei, suht liialdatud väide küll, aga... sellest ajast peale polegi uudiseid lugenud.

Mõte idanes ju tegelikult juba varemgi, aga ju siis oli vaja kuskilt seda lõplikku tõuget, et asi lõpuks kätte võtta ja ära teha. Käisime mingis mõttes täitsa põhjas ära - tegelt ka, ise oled omadega sõna otseses mõttes paradiisisaarel võrkkiiges (küll katuse all), aga ikka loed mingit täiesti irrelevantset mula, mida Delfi kommentaatorid suust välja ajavad...


Hardi:
Naljaga pooleks ajendasid seda otsust langetama eelmised valimised. Ma olin täielik uudistenarkar, kes refreshis iga paari minuti tagant valimistega seotud tulemusi ja uudiseid. Ja valimistepäeva lõpuks olin ma lihtsalt nii kurnatud ja väsinud. Ma hakkasin mõtlema, mida ma oma eluga teen? Ma olen faking troopilises paradiisis ja ainus, mis mind praegu huvitab, on see, mitu koma mitu protsenti häältest EKRE seal ja seal omavalitsuses sai? Ma ei suutnud uskuda, kui kaugel ma elust olen. Mul tekkis meeletu vastumeelsus kõige selle suhtes ning ma otsustasin lihtsalt uudiste tarbimisest alatiseks loobuda. Mul on siiani sama tunne uudistele mõeldes nagu tol päeval.

Viimane kuu Costa Ricas olime ilma sotsiaalmeedia ja uudisteta ning sel perioodil tundsin ma ennast palju paremini kui reisi alguses. Mind ei väsitanud iga päev ebaolulised asjad ja ma olin lõpuks ometi kohal seal, kus ma olin. Eestisse tagasi tulles jäi see tunne samaks. Eestis ja maailma poliitikas/meedias/ühiskonnas toimuvad asjad jäid mulle sama kaugeks kui reisil olles ja mul on praguseni sama tunne. Mul on niipalju rohkem aega mõelda sellest, mis mind päriselt huvitab ning üldse, selline värskem ja avatum tunne on maailmas toimuva suhtes. Seega olen ma iga päev motiveeritud mitte uudiseid lugema, et jälle mitte sellesse harjumuselõksu langeda.


Kust sa üldse tead, mis maailmas toimub?

Nastja:
Üldiselt räägivad inimesed päris tihti sellest, mida nad on uudistes näinud, nii et tahes-tahtmata jõuab kõige olulisem mingit teed pidi ikka minuni. Nii et jah, ma tean, mis on koroonaviirus ja mida võiks praeguses eriolukorras peale hakata. Kõige olulisem info on kas meili teel või suusõnaliselt minuni ikka jõudnud - midagi päriselt olulist ei lähe seega tõesti kunagi kaduma, isegi, kui uudisteportaale ise ei ava. Küll aga kaovad ära negatiivsed ja stressi tekitavad üleliigsed emotsioonid ja muremõtted.

Tõsiasi on ka see, et enamik uudiseid ei ole juba mõne päeva pärast üldse asjakohased. Nendega kursis olemine pole isegi mõttekas, sest suur osa infost on peagi kas iganenud või ebavajalik. Tegelikult tahaks täitsa küsida - kas keegi oskab nimetada mõnda uudist, mida ta on viimase aasta jooksul lugenud, mis on (a) olnud tõeliselt oluline, objektiivne ja põhjalik, (b) jäänud relevantseks ka mõne päeva/nädala pärast, (c) mõjutanud olulisel määral igapäevaelu ning (d) mida poleks kusagilt mujalt näha/kuulda saanud? Kui jah, siis mitu ebaolulist uudist/pealkirja lugesid sa läbi iga sellise olulise uudise kohta? Mitu ebavajalikku mõtet, emotsiooni ja vestlust neile teemadele kulus? Kulu-tulu analüüs ütleb minu arvates igatahes, et asi pole seda väärt.


Hardi:
Ma arvasin kaua, et uudistega kursis olemine on üks tähtis aspekt täiskasvanud inimeseks olemise juures. Kuidas ma muidu tean, mis toimub? Ma ei saa ju ratsionaalseid otsuseid langetada, kui ma ei tea, mis ümberringi toimub. Ühesõnaga, ma arvasin, et ma tunneksin end uudiseid lugemata rumalana ja jätaksin teistelegi matsi mulje.

Aastakese meediast eemal veetnuna ei tunne ma end matsina. Pigem olen ma seda meediatralli kõrvalt vaadanud ja jõudnud järeldusele, et uudised ei anna edasi seda, mis maailmas toimub, vaid lihtsalt raamistavad kindlat tüüpi infot, mis lugejate tähelepanu köidab. Väiksed teemad puhutakse suuremaks kui need tegelikult on ja kasutatakse erinevaid hirmutamise võtteid, kuna meedia eesmärk on klikid ja tähelepanu võitmine, mitte informeerimine. Minu arust on meeletult väsitav lasta endale igapäevaselt sellist uudistesousti pähe valada. Lõpuks on võimatu aru saada, mis tegelikult loeb ja oluline on. Kas ma ikkagi tean, mis maailmas toimub, kui ma uudiseid loen? Ma pole kindel. Kui ma tahan millegi kohta infot saada, teeb üks põgus googledamine aga triki ära :)

Uudised ei anna mulle seega võimalust oma maailmapilti avardada. Ka uuringud on näidanud, et (uudiseid) lugedes kinnitavad inimesed endale infot, millesse nad juba usuvad ja teevad maha või ignoreerivad muud infot. Me ei üritagi nii enda vaatenurgast kaugemale vaadata. Sellise pideva meie-nemad eristamise ja vastandamise tõttu töötavad uudised justkui vastu oma eesmärgile ehk maailma mõtestamisele. Võib öelda, et maailm on juba mõtestatud enne, kui sa Postimehe avad.


Mis oli muutuse juures keeruline?

Nastja:
See, et kõik vaatavad sind järsku nagu mingit matsi, kellel puudub silmaring ja kes ei tea maailmas ööd ega mütsi. Ainult et tegelikult oled sa lihtsalt lõpetanud pealiskaudse ja irrelevantse prahi tarbimise ja tekitanud endale vaba aega (ja vaba ajumahtu) huvitavate ja aktuaalsete teemadega süvitsi tegelemiseks, näiteks raamatute/teadusartiklite lugemiseks või informeerivate Youtube'i videote vaatamiseks.

Aga tegelikult arvan ma, et kõige keerulisem osa oli tehtud juba enne otsuseni jõudmist - ehk siis kogu see mõtteprotsess, mis oli vajalik läbida selleks, et üldse uudiste lugemisest loobuda. Edasi on juba lihtne. Kui päriselt teada, miks sa midagi teed, ja olla oma otsuses täiesti kindel, pole enam eriti midagi rasket.

Küll aga on olnud selliseid pisemaid raskusi. Näiteks võib Facebookis uudistevoogu sattuda mõni soovimatu uudislugu. Selle vältimiseks blokkisin sisuliselt kõik uudisteportaalid ära (ja ma väga vabandan, aga mõni uudistelembene sõber sai ka unfollowitud).


Hardi:
Uudiste juurest ära minemine polnud üldse raske. Raske oli uudistel mitte lasta enda juurde teed tagasi leida. Jah, ma räägin sinust, Facebooki feed ;) Aga pärast seda, kui ma Facebookis kõigi inimeste, kohtade ja asjade jälgimise lõpetasin, oleks nagu uudiseid blokeeriv raudne eesriie lõplikult sulgunud. Ja ma ei ole pahane, kui sa ka minu jälgimise lõpetada soovid. Alati leiab ka muu viisi üksteisega olulise info jagamiseks. Ma panen siia ka kuvatõmmise oma Facebooki praegusest (ja ülimat rahuldust pakkuvast) feedist.



Millised muutusi oled pärast uudistest loobumist märganud? Mis kasu on sellest olnud?

Nastja:
Nagu juba mainisin, on minu jaoks olnud oluline muutus see, et minu aju ei ole risustatud irrelevantsete teemade ja võõraste arvamuste-emotsioonide poolt. Näiteks juba ainuüksi see, kui mõni teema uudistes pidevalt ja ülekaalukalt kordub, võib tekitada võltsarusaama, et tegu on väga tähtsa ja prioriteetse teemaga. Emotsionaalne/hinnanguline sõnavara, sagedane teemakäsitlus ja populaarsus tuttavate seas võib vägisi tekitada tunde, et peab ka kujundama arvamuse mingil teemal, mis tegelikult ei ole võib-olla üldse oluline ega kõnetav. Nüüd saan vältida ebavajalikke emotsionaalseid hinnanguid, kujundada oma arvamust objektiivsematele ja põhjalikematele allikatele tuginedes ja ainult neil teemadel, kus arvamuse omamine on minu jaoks reaalselt prioriteetne ja oluline. Ja ei lase end võõrastel emotsioonidel nii palju nakatada.

Üks väga hea artikkel võtab tegelikult kompaktselt ja selgelt kokku kõik põhjused, miks ja kuidas uudiste lugemine halvasti mõjuda võib (ehk siis ka mis kasu on uudistest loobumisel). Näiteks kajastatakse üldiselt uudistes suuri ja/või kaugeid sündmusi, mille üle tavainimesel väga palju mõjuvõimu ei ole. See võib tekitada kallutatud maailmapildi juurdumise, mille kohaselt üksikinimesel ei olegi eriti mõju maailmas toimuvale. Tulemuseks on pessimism ja passiivsus. Lisaks, kuna meie aju on evolutsiooniliselt kohastunud märkama ja reageerima negatiivsele infole, toidab uudiste lugemine just selle ajusüsteemi aktiivsust, mis meid stressiseisundisse viib. Nii et jällegi - stressi ja negatiivsuse tase on uudistest loobumise järgselt kindlasti langenud. Ja mitte sellepärast, et elan roosade prillidega ja ignoreerin maailmas toimuvat, vaid seepärast, et olen mustad prillid eest võtnud.


Hardi:
Kõige huvitavam muutus, mis ma tähele olen pannud on see, et uudistega mitte kursis olemine ei ole kordagi sotsiaalses olukorras probleem olnud. Inimestega suhtlemine on olnud hoopis palju lihtsam ja siiram. Nii palju vähem aega kulub tühja-tähja arutamisele ning see annab rohkem aega sügavamatel teemadel rääkida. Ma tõesti ei näe, mida annaks mulle uudiste arutamine kellegi teisega. Kui mul on sinuga samad vaated, siis me kiidame üksteise mõtteid ja uskumusi heaks. Kui mul on sinuga erinevad vaated, siis me vaidleme ja argumenteerime. Aga sellised vestlused üldiselt ei muuda meid. Need on heal juhul vaid kerge meelelahutus.

Üks huvitav mõte, millele peale ma eile tulin, on see, kui sarnane on meediatööstus  turundustööstusega. Postimees on nagu üks hästi maskeeritud Top Shopi brožüür, kus tolmuimejate asemel on uudiseid, mis igaüks minu tähelepanu järgi kriiskab ja oma asjakohasusega suurustab. Ma ei osta küll toodet, aga müün oma tähelepanu. Vastu saan ma rahuldustunde, kuna mul on vajadus uue info järele. Meediatööstus, nagu iga teinegi tööstus, on ära optimiseeritud selle järgi, et meie vajadusi maksimaalselt rahuldada. Siinpuhul on konkreetselt tegu meie infovajadusega. Kas pole mitte rahuldustpakkuv mitu korda päevas Delfit avada? Ma olen aga avastanud, et selline käitumine oli lihtsalt mu harjumus, mille ära kasutamise peale tööstus mängis, ei midagi enamat. Ma julgeks seda tagantjärgi isegi nimetada sõltuvuseks.



Ka praeguse olukorra valguses ei kavatse me uudiseid jälgima hakata. Seda nüüd veel enamgi omaenda mõtteselguse ja emotsionaalse seisundi hoidmiseks. Lõppkokkuvõttes on igaühe enda otsus, kui palju ja mida ta tarbib - kuid isegi, kui uudistest loobumine tundub võimatu või ebavajalik ettevõtmine, võiks enda hoidmiseks siiski kaaluda kas või nende jälgimise piiramist.
Olge (ka vaimselt) terved!

PS. Hardi tahab kõigile südamele panna: Ärge oma ajusid mokka keerake!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.