Otse põhisisu juurde

Karantiinipäevikud ehk pildikesi kodus püsimisest

Kellel õnnestub pidada printsessipäevikuid, kellel Bridget Jonesi omi... Minul on igatahes karantiinipäevikud.
Ehk siis pildikesi kodus püsimisest.

Naabrivalve... või stalkimine?
Meie korteri aknad avanevad siseõuele, kus kõik naabrid oma autosid pargivad ja koeri jalutamas käivad. Igal päeval köögis hommikusööki tarbides sain jälgida mõne naabri elukäiku - näiteks üks naaber talutab koera kell 7:20 ja sõidab siis 7:40 paiku tööle. Üks vastasmaja aken läheb põlema kell 7:02. Ühe naabri auto kaob nädalavahetuseks alati ära. Nüüd, kus eriolukord on juba mõnda aega kehtinud, on aga olnud huvitav näha muutusi neis mustrites. Algul jätkus kõik võrdlemisi rahulikult. Nädala möödudes hakkas rahvas hiljem ärkama. Nüüdseks käib koer jalutamas hoopis 9 paiku, mitte 7 ajal nagu vanasti. Nädalavahetuseks autosid üldiselt ära ei kao ja üks koeratalutaja on sootuks haihtunud... Ainult mina istun rutiinselt oma köögiakna all ja elan sama päevaplaani pidi, mis ennegi.


Köök? Mis köök?
Eriolukorraga on vähemalt minu jaoks kaasnenud koormuse hüppeline kasv, mis on hästi väsitav ja stressi tekitav. Pole sugugi ebatavaline, et veedan iga päev vähemalt 12 tundi arvutiekraani taga, seda kas siis õppides või töötades. Pidev istumine ja ajude ragistamine on niigi kurnav, vähene sotsiaalne aktiivsus ja mitmete lemmiktegevuste kadumine valikuvabaduse laualt ei aita omalt poolt aga samuti eriti kaasa. Niisiis pole siin midagi imestada, et kööki vaaritama jõudmine on vahepeal ületamatult suur väljakutse. Probleemi oleme üritanud lahendada (või ignoreerida) seeläbi, et tellime päris sageli toitu koju. Lappe proportsiooni on lihtne mõõta selle järgi, kui mitu korda me nädala jooksul endale kulleri kohale jooksutame. Eelmisel nädalal tellisime näiteks neli päeva järjest... Järeldused ei paista kuigi lootustandvad. Aga vähemalt on kõht head-paremat täis.


Must on... uus must
Riiete pesemise soovitustes on üldiselt öeldud, et pluuse-särke peaks pesema pärast iga kandmist ja teksasid pärast iga 3. kandmist (no joke, siin on link). Kuigi ma pole ilmselgelt ka varem neid soovitusi kuigi religioosselt jälginud (tõenäoliselt olen riidepesu kirikus lauspatustaja), siis nüüd olen sisuliselt nädalaid oma koduriietes ringi tuuseldanud. Ja väga mõnus on. 
Palun pange mu riiete nimel siis küünal põlema.


Kui endal elu pole, siis ela kellegi teise elu
Kuidagi peab ju ennast välja elama ja oma avastamismeeli stimuleerima... Niisiis olen mina selleks valinud peamiselt kaks viisi: sarjad ja lauamängud. Vaatan kahtlaselt aktiivse huviga "Seks ja linna", kirun sealset peategelast ja mõtlen liiga süvitsi nende pealiskaudsete probleemide üle. Panen end nende olukorda ja mõtlen, kuidas mina mõtleksin ja käituksin. Ühesõnaga, olen ebatavaliselt analüütilise lähenemisega millelegi, mis ei ole mõeldud olema sügavamõtteline filosoofiaallikas. Õnneks on teine viis ehk lauamängud natuke intellektuaalsem. Nimelt on Hardi tellinud juba päris mitmeid huvitavaid, meelt lahutavaid ja suhtkoht väljakutsuvaid lauamänge, mille kallal vahel oma ajusid ragistame ja põnevatesse stsenaariumidesse sisse elame. Näiteks üritame arendada oma kiviaegset hõimu, jääda oma loodud liikidega evolutsioonis ellu või elada mõne karakteri kaudu ära üks edukas elu.


"Vahemaa on armastusele nagu tuul lõkkele"?..
Väidetavalt pidi vahemaa õhutama igatsust ja seeläbi ka armastust, või midagi sellist. Kuigi inimsuhetele on seda ehk sajaprotsendiliselt keeruline üle kanda, siis oma meelistegevustele ja -kohtadele kehtib see võrdlus hästi. Kõige rohkem ihalen reisimist, kohe nii väga, et täitsime lõpuks ometi ära oma poolteist aastat tagasi soetatud maailmakaardi riikidega, kus oleme koos Hardiga käinud. Nüüd on vaja ainult naelad ja haamer kuskilt soetada...

Teiseks igatsen hullupööra raamatukogus käimist. See on alati olnud minu omamoodi meditatsioonisarnane ringkäik, kus riiulite vahel ringi vaadates on hea rahulik olla ja pea selge. Sellist võimalust mul nüüd ei ole, kuid ma üritan seda natukenegi asendada virtuaalsete raamaturiiulite ja -lettide vahel surfates. Olen tellinud endale (pärast pikka otsimist ja kaalutlemist, muidugi - see ongi ju asja võlu) e-poest raamatuid, laadinud alla e-raamatuid (taas kord, väga kaalutletud otsused!) ja vaadanud teiste lugejate arvustusi-videosid. Aga pärast eriolukorra lõppu sean küll vaat et esimese asjana sammud raamatukogu poole. Ja siis otse kohvikusse, siis parki ja siis kinno kah. Ja siis nädalavahetuseks spasse.


Minu blogi saab jälgida Facebookis ja Instagramis.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.