Otse põhisisu juurde

Kuidas ma oma zeni kaotasin ehk tragikomöödia kolmes vaatuses

I vaatus: hakkab kerima
Nagu igal teisel maailmakodanikul, nii on ka minul esinenud elus perioode, kus nägemus maailmast ja iseendast järsku muutub. Algul ei tundu justkui midagi teisiti olevat, aga kui mõne aja pärast minevikku tagasi vaadata, on selge, et just sel perioodil leidis aset mingisugune nihe olemuses ja olemises. Olgu selleks siis huvide muutus, uute prioriteetide tekkimine, vanade hirmude kadumine või midagi muud sarnast. Nii saan ka mina tagasi vaadates öelda, et kuskil 2018. aasta suve lõpus jooksid asjad minu elus kokku nii, et tulemusena hakkasid minu maailmapilti teatud muutused juuri sisse ajama. Pole ka ime - olin just lõpetanud bakaõppe, käinud road tripil läbi Euroopa ja nüüd oli vaba aega laialt käes.

Hakkasin lugema sisuliselt esimest korda elus raamatuid, mis olid suunatud minu isiklikule arengule. Varem huvitasid mind pigem eskapistlikud lood, millesse ära kaduda ja fiktiivseid kogemusi-elamusi saada. Nüüd aga paelus mind järsku hoopis vastupidine tüüp kirjutisi - selline, mis paneb sind mõnusa põgenemise asemel iseendale otsa vaatama. Kusagilt oli ilmunud soov ja huvi õppida tundma iseennast, mitte ainult ümbritseva maailma uurimisega tegeleda. Ju siis oli pärast teadusmaailma ja Euroopa riikide avastamist vaja tasakaalu luua.


Niisiis lugesin ma enesearengule suunatud raamatuid, jõin teed, istusin vannis, põletasin küünlaid, mediteerisin ja käisin joogakursusel. Kas seda nimetataksegi veerandelukriisiks? Kui nii, siis see oli üks ääretult mõnus kriis. Tegin rahu paljude aspektidega iseendas, aga ka teistes inimestes ja maailmas laiemalt. Suunasin ressurssi vahelduseks ka endale, mitte ainult väljapoole. Avastasin muidugi ümbritsevat maailma ka - käisime näiteks kolmekuusel tripil Costa Ricas -, kuid tegin seda kõike enda vajadusi ja huvisid silmas pidades; iseennast selle käigus tundma õppides.

Iseenda sügavam tundma õppimine tähendab aga ka seda, et saad parema kontakti oma väärtuste ja tõekspidamistega. Ja siit algab teine vaatus.


II vaatus: konflikt ja intriig! 
Iseendaga tegelemine on huvitav ja vahva, kuni sa hakkad märkama vastuolusid oma tõekspidamiste ja oma käitumise vahel. Päris tihti võib juhtuda, et me ei ela tegelikult oma väärtustega kooskõlas. Selliste dissonantside avastamine võib mõne jaoks olla üpris ehmatav ja valulik, mistõttu võib sellele järgneda enda õigustamine ja oma käitumise ratsionaliseerimine. Õnneks olen ma väga avatud muutustele ja eneseanalüüsile, nii et dissonantside vähendamine oli hoopis põnev väljakutse ja võimalus areneda inimeseks, kes elab oma põhimõtetega harmoonias. 

Just sellistest ebakõladest teadlikuks saamine ajendas näiteks esmalt alkoholist ja lihast loobuma, seejärel aga täitsa veganiks hakkama. Muutusin järjest enam keskkonnateadlikuks (siin on kena kokkuvõte valdkondadest, kus üritan oma tarbimiskäitumist jälgida) ja hakkasin aktiivselt katsetama keskkonnasõbralikke algatusi. Ühesõnaga, liikuma üleüldse vägivallavaba, vastutustundliku ja rahumeelse elustiili suunas, kus otsuste langetamine ja käitumine ei lähtu ainult isiklikest soovidest, vaid ka käitumise tagajärgedest laiemalt.


Hakkasin käima kliimastreikidel ja osalema loomaõiguslikes aktsioonides (nt Cube of Truthil). Lugesin ja vaatasin videosid sotsiaalse õigluse temaatikal, olgu selleks siis veganlus, LGBTQ+ õigused, feminism, majanduslik ebavõrdsus või misiganes muu sotsiaalne probleemkoht ühiskonnas. Tulemusena liikus minu fookus endalt ära ühiskonnale ja selle puudujääkidele. Kuna iseendale enam kooli, töö ja aktivismi kõrvalt aega ei jäänud, hakkasid vaikselt domineerima rahutud ja trotslikud emotsioonid. Miks ühiskond ei ole võimeline iseendale ja oma murekohtadele otsa vaatama? Miks ei ole inimesed avatud muutustele? Miks ei soovita võtta vastutust oma käitumise ja selle tagajärgede eest? Miks rahuldutakse tegevusetusega, suletakse silmad ja lastakse toimuda karjuval ebaõiglusel? Miks asjad juba ei muutu?

Muidugimõista on sellised emotsioonid ja mõtted väga väsitavad. Eriti, kui vahepeal iseendale aega maha ei võta - maailma parandamine ja inimeste teadlikkuse tõstmine tundub palju olulisem kohustus kui mingite lõhnaküünalde põletamine ja joogatamine (spoiler alert: see ei vasta tõele). Ja nii see zen elust ära kaob.


III vaatus: deus ex machina 
Ühel hetkel hakkab aga silma torkama üks uus ebakõla - endise rahumeelse ja tasakaaluka mina ning praeguse rahutu ja liigaktiivse mina vahel. Kas siis märkad mõnda vana pilti, meenub mõni mälestus või satud rääkima mõne unarusse jäänud tuttavaga. Ja see ongi see maagiline deus ex machina, mis ilmub eikusagilt ja lajatab sulle välguga pähe, et kuule-kuule. Võta hoog maha ja keskendu endale ka vahepeal. Sest murelik, väsinud ja liigambitsioonikas maailmamuutja põleb ühel hetkel lihtsalt läbi ega suuda enam panustada ei maailmasse ega iseendassegi. Ei teagi, kas seekord oli deus ex machina rollis eriolukorra väljakuulutamine, äärmuslik väsimusseisund, meditatsiooniraamatu lugemine või midagi muud, kuid asi toimis. Ühel hetkel seisin köögis, veekann käes, ja asjad meikisid senssi. Rahulik tunne tuli peale.


Iga teadlikkusekild toob endaga kaasa mingit sorti tegutsemissoovi. Kuid küsimus pole ainult selles, mida murekohtadega peale hakata, vaid kuidas seda teha jätkusuutlikult. Igaüks saab olla aktivist, käia meelt avaldamas, debateerida, vabatahtlikku tööd teha ja ennast pidevalt täiendada - ühesõnaga, maailma muuta. Igaüks võib panustada pereõnne loomisesse, suhte parandamisse, karjääri edendamisse. Kuid sugugi mitte igaüks ei oska seda teha jätkusuutlikult ja elurõõmsalt, ilma ennast kahjustamata. Sest selleks on vaja ka iseenda eest hoolitsemist prioriteetseks pidada. Ja (maailma) mured tunduvad ju palju pakilisemad...

Ma kavatsen edaspidi ka meeleavaldustel käia, aktsioonidel osaleda ja muudmoodi aktivismiga tegeleda. Aga ma kavatsen ka õlilambis eeterlikke õlisid "põletada", mediteerida ja omaette looduses aega veeta. Ma kavatsen ka edaspidi sotsiaalse õigluse teemadel raamatuid lugeda, kuid ma võtan vahele mõne kaasahaarava krimka või imala armastusloo ka. 

Ega minu avastuses midagi uut ei ole: sisuliselt räägin ju lihtsalt lihtlabasest tasakaalust. Ometigi on enne selle leidmist vaja ära näha erinevad äärmused, mida omavahel balanssi viima hakata. Kuidas muidu saabki märgata, kui kaalukausid hakkavad ühte otsa liialt ära vajuma? 


Minu blogi saab jälgida Facebookis ja Instagramis.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.