Otse põhisisu juurde

Veerandelukriis ehk metamorfoosi äärel

Keskeakriis on juba vana ja tuntud kuju populaarpsühholoogias, küll aga on järjest enam juurde tulemas veerandelukriisi (väidetavaid) kogejaid. Mina nende seas.
Definitsiooni järgi iseloomustab veerandelukriisi ärevuse, ebakindluse, pettumuse ja kahtluste periood, mis puudutab peamiselt karjääri, suhete ja finantsasjade valdkonda. 20-30ndates noored võivad kogeda negatiivseid emotsioone ja kahtlevaid mõtteid oma tulevikuplaanide ja elukvaliteedi osas. Näiteks ei paku enam huvi õpitav eriala, valitud töö tekitab stressi, suhted ei toimi ja üldse tahaks küsida, "kas see ongi minu elu nüüd?" Olid ju nooremas eas unistused nii suured ja kõik teed valla, kuid nüüd on mingid illusioonid purunenud ja rahulolematus vaikselt hinge sugenenud. Mida rohkem valikuid ning ühiskondlikke ja isiklikke ootusi, seda keerulisem.


Oih, mul on vist jälle eksistentsiaalkriis!
Peaaegu aasta aega olen nüüdseks elanud sellises elutempos, et vabu päevi on nädalas sisuliselt üks ja tööpäevad kestavad keskmiselt 10-12 tundi. Ülikooli ja tööelu ühildamine pole ilmselgelt meelakkumine (sealjuures veel tervislikku eluviisi, sotsiaalseid suhteid ja vabatahtlikku tööd sinna sobitada üritades). Aegamööda tekitab selline olukord loomulikult suurt stressi ja tüdimust, eriti seetõttu, et paljusid ülesandeid ma sugugi ei naudi. Näiteks on ülikooliõpingud paljuski kuivad, ebapraktilised ja kehvasti läbimõeldud, mistõttu suuri eduelamusi või uute teadmiste omandamise tuhinat kaasa ei tule. Nii avastasingi end ühel hetkel mõtlemast, mida ja miks ma ometi oma eluga teen.

Kindlasti on paljud kuulnud väljendit "rat race". Lähim eestikeelne vaste võiks olla "nagu orav rattas" (kas keegi teab, miks orav, mitte hamster?) - inimene, kellel on pidevalt meeletult kiire ja kes elab kogu aeg ainult tuleviku nimel. Saaks aga selle hariduse kätte, saaks aga hea töökoha, saaks aga puhkusele, saaks aga lapsed, saaks aga ametikõrgendust, saaks aga pensioni, saaks aga... Nautimine ja kohalolemine lükatakse kogu aeg edasi, kuni aju on juba vanadusest pehmeks läinud ja elu seljataga. 

Olen alati mõelnud, et selline "rat race" on sisuliselt elu raiskamine. Kuid viimasel ajal on minusse hakanud sugenema mõte, ega ma juba selles lõksus pole?



Miks sa midagi ei muuda?
Nüüd oleks paslik minult küsida, mida ma vigisen ja miks ma midagi ette ei võta. Näiteks, miks ma ülikooli pooleli ei jäta? Alati ei ole paraku asjad nii lihtsasti muudetavad. Kui tahan tulevikus terapedina töötada, ei ole mul sisuliselt mingisugust valikut - ma pean hariduse kätte saama. Ja nii ongi.

Aga selle kõrval on tegelikult midagi veel, mis aegamööda kasvab ja juuri ajama hakkab. Nimelt hirm ebastabiilsuse ja tundmatuse ees. Mis siis, kui muutus on veel halvem, kui praegune elukorraldus? Iga uus otsus tundub järjest suurema mõjuulatuse ja seega ka destruktiivse potentsiaaliga. Äkki saab kogu senine pingutus rikutud? Omaette mure on ka see, et selliste suurte otsuste langetamiseks oleks vaja, et neid läbi mõelda, aga... ei aega ega ajuressurssi selleks pole juba kuude viisi olnudki.



A mis siis teha?
  • Tunnistada, et sa pole rahul. Seda on eriti raske teha siis, kui sa omast arust püüdled parasjagu mõne oma suure roosa unistuse poole, aga selgub, et tegelikult see suund sulle lihtsalt ei sobi.
  • Ventileerida sõpradega. Näiteks võin öelda, et julgelt üle poolte minu sõpradest on samas seisus, mis minagi. Stressis, segaduses ja pettunud. Aga koos on palju vahvam olla stressis, segaduses ja pettunud, sest siis on vähemalt natuke naljakas ja natuke mõistetud tunne ka. Ja mine tea, võib-olla sünnib üheskoos ventileerides mõni väljapääsuplaan ka.
  • Unistada. Ühel hetkel avastasin end guugeldamas igasuguseid huvitavaid ettevõtmisi ja vabadel hetkedel grandioosseid plaane koostamas. Hakkasin otsima uusi kogemusi ja võimalusi end avastada-täiendada. Nii jõudsin omadega näiteks St Olavsledeni kodulehele, mis on sisuliselt 580km pikkune looduskaunis palverännaku rada Rootsist Norrani. Matkasaapaid otsisin kah juba netipoodide avarustest. Samuti jõudsin alternatiivkarjääride kaalumiseni ja  uue ametiala omandamise mõteteni (sellest edaspidi lähemalt) ja avastasin enda jaoks uue unistuste sihtkoha ehk Jaapani. Unistav eskapism või reaalne väljapääsuplaan, seda näitab tulevik.
St Olavsledenist huvilistele lähemalt

  • Destressida. Näiteks on jube hea vahetada keskkonda ja teha vahelduseks midagi, mis jääb rutiinist välja. Minna matkama, käia uues söögikohas, joogatada, suhelda natuke unarusse jäänud sõpradega või omandada mingi uus skill (kasvõi lüüa seina oma elu esimene nael vms). Lihtne on oma kriisipuntrasse kinni jääda ja olukorda üle mõelda, kuid ka oma paljukiidetud analüüsivõimele on vaja vahel puhkust anda.

Tundub, et veerandelukriis pakub (vähemalt mitmel moel priviligeeritud minusugusele noorele inimesele) võimaluse kas metamorfoosi teel muutuda rattaoravaks, või siis... rattavabaks oravaks. Seega, liigun nüüd oma koolitükkide juurde, aga pauside ajal pean põgenemisplaani :)

Mina matkamas ja destressimas.

Minu blogi saab jälgida Facebookis ja Instagramis.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.