Otse põhisisu juurde

Käsiraamat (veerandelu)kriisist taastujale

Väga sobilikult kadusin pildilt pärast postitust veerandelukriisist. Rakendasin enda peal kriisimeetmeid ja kuigi mu identiteedi-aktsiad ei ole pärast läbiraputust veel täielikult taastunud, on need siiski taas tõusuteel. Nippe ja trikke (peaaegu) pro-lt ei saa muidugi ju jagamata jätta. Siin on väike käsiraamat kaaskannatajale ehk veerandelukriisist taastujale. (Ei saa garanteerida, et toimib ka keskeakriisi ja muude pöördepunktide puhul - puudub kogemuslik statistika.)


I samm: muuda oma välimust
Oled juba ammu mõelnud, et võiks oma juuksed maha lõigata, siniseks värvida, tuka kasvatada, oma esimese tätoka teha, oma garderoobi välja vahetada ja üleüldse mingisuguse uue mentaliteediga kodunt välja astuda? Õige aeg on käes! 

Tegelikult on oma välimuse muutmine pärast suuremat kriisi või läbielamist (lahkuminekut, identiteedikriisi, töölt lahkumist) täiesti loogiline ja tavapärane samm. Suuri muutusi läbi tegev inimene võib seeläbi tunda, et tal on kogu selle virvarri ja ebakindluse sees vähemalt millegi üle kontrolli. Välimuse muutmine on midagi, mille üle otsustab inimene 100% ise ja sel moel on vähemalt üks muutus ettearvatav ja planeeritud, mitte ootamatu või ennustamatu. Oma identiteedi muutumisel on siis vähemalt mingil määral omaenda käsi mängus olnud. Pole ime, et just näiteks koroonakriisi ajal inimesed oma välimusega eksperimenteerivad (muidugi mängib rolli ka see, et keegi nende äpardunud katsetusi näha ei pruugi). See on muutuste keerises ohjade enda kätte võtmine, vähemalt mingil määral.

Lisaks toob katsetamine keerulisse perioodi midagi uut ja põnevat, aidates maandada stressi ja viia mõtteid mujale. Mõne jaoks võib see väljendada ka soovi nö vanast minast lahti lasta. 

Mina igatahes lõikasin juuksed lühemaks kui kunagi varem ja värvisin need roosaks.


II samm: kurda sõpradele (ja avasta, et nad on samas seisus)
Kuigi enda mure tundub alati ikka see kõige eksklusiivsem, on üldiselt nii mõnigi teine sarnast asja varem läbi teinud. Üksteisele oma muremõtteid põrgatades võib leida mõistmist ja motivatsiooni/mõtteid midagi ette võtta. Mingis mõttes aitab teistele kurtmine ennast paremini tunda, kuna annab mõista, et ka kriisiolukorras ei jääda tegelikult üksi ja teised on valmis sind ka hädalisena oma sõbraks pidama. (Ja vahel sünnivad sellistest kurtmistest ehk ka kõiksugu startupid, ümbermaailmareisid ja matchivad tätokad.)


III samm: vali endale uus hobi ja/või karjäär
Ega sisemised kriisid üldiselt ilmaasjata pinnale uju. Neile eelneb mingisugune düsfunktsioon või muutus. Miski ei toiminud, ei sobinud, ammendus, muutus, kadus. Rahulolematus ületas kriitilise piiri, kasvati lahku, stressi kogunes liiga palju, muutusid perspektiiv ja püüdlused... Põhjuseid võib olla palju. Kuid tihtipeale viitavad need sellele, et vajalik on mingisugune muudatus, uus suund. Või kui just ei ole tingimata vajalik, siis lihtsalt kohe väga tahaks.

Ega siis ilmaasjata leia inimesed endale ootamatult tegevust aianduses, jalgrattaspordis, kudumises ja mägironimises. Kriisiperioodid tõukavad katsetama uusi asju, proovima oma kätt seal, kus muidu poleks julgenud. Või mida on juba ammu olnud mõte katsetada, kuid miski on kogu aeg takistanud ja vahele tulnud. Samm edasi ja juba tekib mõte oma eriala ka vahetada, end täiendada ja midagi teisiti teha. Nii olen näiteks minagi alustanud joogaõpetaja kursustega, mida koroonakriisi tõttu saab esmakordselt läbida interneti vahendusel ja mille tulemusena on võimalik end ära märkida rahvusvahelise sertifikaadi saanud joogaõpetajate andmebaasis. Nii et mine või lõunapoolusele õpetama.

Sellega oli muide päris vahva lugu, kuidas Facebook mind omamoodi motiveeris viimast sammu astuma ja kursusele ära registreeruma. Olin millalgi varem niisama ajaviiteks guugeldanud võimalusi joogakursuseid läbida ja imestanud, kuidas Eestis see lõbu nii meeletult kallis on. Facebook võttis kohe asjal sabast ja hakkas mulle nonstop rahvusvahelise (väga taskukohase) kursuse reklaami ette viskama. Iga kord vaatasin seda ja mõtlesin, et oeh, kui hea, et Facebook mulle seda näitab - vot võtangi ju niimoodi kätte ja regan ära ükskord. Ja siis regasingi. Nii et see on minu (tõenäoliselt elu ainus) tänu personaliseeritud reklaamindusele.


IV samm: kirjelda oma kogemust raamatus, blogipostituses, vlogis, podcastis...
Ega siis kogemust endale hoida saa. Oma teekonnast on vaja kirjutada näiteks mõni eneseabiraamat, teha inspireeriv ja "väga aus" video Youtube'i, rääkida kusagil podcastis vaimse tervise olulisusest, targutada blogis (khm-khm)... Ühesõnaga, profit. 


V samm: õpi kogemusest ja võta endale aega
Pärast kadalipu läbimist võiks tegelikult natuke aega maha võtta ja reflekteerida. Võib pidada enda jaoks väikestviisi päevikut, mediteerida, minna nõustamisele või niisama sõpradega arutada. Kui oma kriisile ikkagi päris otsa ei vaata, tuleb ta ühel hetkel tagasi ja rabab su veel tugevamaltki jalust. Talle meeldib oma pointi võimalikult selgeks teha.
  • Mis kriisini viis? 
  • Mis rahulolematust põhjustas?
  • Mis aitas toime tulla, mis taastuda?
  • Millised faktorid tegid enesetunnet halvemaks ja takistasid paranemist?
  • Kuidas edaspidi selliseid olukordi vältida?
  • Kuidas järgmine kord kriisiks valmis olla (ega kõiki ju ka vältida saa)? Mis võib abiks olla?
  • Milliseid oskusi/ressursse oleks toimetulekuks rohkem vaja omandada?
  • Millistest oskustest/ressurssidest oli abi ja on ka edaspidi?
  • Mis muutused elukorralduses oleksid kasulikud ja soovitud? Kuidas neid saavutada?
  • Kuidas järgmine kord avaldada veel parem raamat/podcast/video?
Näiteks mina tajun nüüd palju selgemalt seda, milline koormus mulle sobib või ei sobi. Tean, mis võtted aitavad mul stressi vältida (regulaarne uni ja liikumine, sotsiaalmeedia vältimine) ja seda vajadusel ka maandada (jooga, suhtlus sõpradega, sarjade vaatamine). Mõistan paremini, mis on minu elus üleliigne, mis aga vajalik. Saan selgemalt aru, millist keskkonda ma heaks enesetundeks vajan ja mis muutusi on selle jaoks tarvis ette võtta. Loodetavasti ei unune need tõed liiga kiiresti ega tee ruumi uuele kriisile :)


Minu blogi saab jälgida Facebookis ja Instagramis.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.