Otse põhisisu juurde

Kuidas elus õigeid otsuseid teha

 Viimasel ajal olen mõelnud, miks ma mõne otsusega olen rahul, kuid teisega jällegi mitte.

Miks mõnda otsust on kerge langetada, kuid teine toob kaasa närivaid kahtlusi ja ümbermõtlemisi? Miks mõni teeb südame raskeks, teine aga paneb hinge helisema? Kuidas teada, kas otsus on õige või vale? Millest otsuste langetamisel lähtuda, mille põhjal asjale piltlikult öeldes tempel peale lüüa?

Asi algas sellest, et ma hakkasin parajasti ühte otsust langetama. Pole üldse oluline, millist - see võis olla midagi täiesti randoomset nagu otsus, kas minna maale või jääda linna, või midagi tähtsamat ja eetilisemat nagu otsus, kas öelda kellelegi tõtt või vaikida see parem maha. Tabasin end mõttelt: "kuidas ma tean, et ma langetan praegu õige otsuse? Kuidas ma tean, et ma teen õiget asja?" Tundsin sel hetkel, et mul ei ole piisavalt head kompassi, mida kasutada. Mõnikord on vastus ilmselge, sest see langeb kokku mõne väärtushinnangu või suure sooviga - näiteks on suhteliselt ilmne, et kui meile pakutakse võimalust täita mõni oma unistus (näiteks minna tasuta spasse), siis me oleme sellega nõus ja otsus on õige. Või kui meil avaneb võimalus varastada, siis me langetame otsuse seda mitte teha, sest meie väärtushinnangud on sellised (või ühiskondlikud normid on sellised). Mõnikord ei ole aga asi nii mustvalge ja kompassi nool keerleb segadussesattunult ringiratast (selline fenomen esineb muide väidetavalt Ida-Virumaa teatud endistes kaevanduspiirkondade kah).

Ja siis mulle kuidagi koitis. Tahaksin väga öelda, et sellele eelnes mingisugune sügavamõtteline filosofeerimistund või mõni muu ilmutus, aga ühtäkki, üpris proosaliselt, oli mul teadmine hinges lihtsalt olemas. Asi tundus järsku lihtne - otsuseid on ju ainult kahte tüüpi! Need, mis lähtuvad hirmust, ja need, mis lähtuvad armastusest.

Kas sa teed oma elus midagi, astud mingeid samme, võtad vastu mingeid otsuseid, sest:

  • sa üritad end kindlustada millegi eest, mida sa pelgad (ebakindlustunne, läbikukkumine, turvatunde puudumine, teiste hukkamõist, väljajäetus...)?

VÕI

  • sa tunned tõelist tõmmet millegi suunas, mis sinu sisemust kõnetab ja paneb sind ennast hästi tundma (tunned end armastatuna, jõustatuna, õnnelikuna)?

Loomulikult võiks nüüd öelda, et kuule-kuule, muidugi teen ma ka esimest tüüpi otsuseid, mis lähtuvad hirmust, ja seda on ju vaja teha - kuidas ma muidu üldse kindlustan, et mul on leib laual, katus pea kohal ja suhted korras? Piire on ju vaja seada, elatist teenida ja probleeme vältida (või vähemalt nende esinemise tõenäosust vähendada). Ja ometi - piire saab seada ka armastusest lähtuvalt, kohustusi võtta ja täita ka hoolimisest enda/teiste (tuleviku) vastu. Armastusest iseenda ja oma perekonna, looduse ja inimkonna vastu. Ma võin loobuda rämpstoidust sellepärast, et ma kardan halba tervist, aga ka sellepärast, et ma armastan iseennast ja soovin endale head. Need võivad tunduda pea identsed põhjendused - tulemus võib olla ju sama -, kuid ometigi on nende kahe lähenemise toon äärmiselt erinev. Esimesega kaasnevad negatiivsed mõtted, hirmud, kahtlused, ettevaatlikkus, sellest lähtuvalt ka sulgumine (nt sulgumine teatud toitudele, enese piiramine jmt). Teisega kaasnevad aga hoolimine, positiivne meelestatus, kindlus, avatus (nt avatus uutele toitudele ja kogemustele). Ka koolis võib ju saada sama hea hinde nii hirmutamise kui ka innustamise toel - sama põhimõte kehtib ka omaenda langetatud otsuste puhul. Kas see otsus sünnib hirmust või armastusest? 

Täpselt samamoodi võib seda näidet laiendada kõigile otsustele:

  • kas sa soovid endale suhet sellepärast, et pelgad üksiolemist, või sellepärast, et armastad endast teisele midagi anda? 
  • kas sa valisid eriala selle järgi, et suudaksid maksimaalselt vältida töötuksjäämist, või selle järgi, mis su hingekeeled helisema pani? 
  • kas sa mõtlesid potentsiaalsetele, veel teostumata ohtudele, või tõmbas sind hoopis asja positiivne potentsiaal?
  • kas sa üritad midagi kompenseerida, või üritad sa lisaväärtust luua? 
  • kas otsus surub sind soovimatutesse piiridesse või avab sind?
  • kas su mõtted olid otsuse langetamisel ennastpiitsutavad ja negatiivsed, või innustavad ja soojad?
  • kas su keha läks otsustamisel pingesse ja lukku, või sa lõdvestusid? 

Vahel on asi muidugi keerulisem ja mõni otsus on nö väljaspoolt peale surutud. Olukord võib olla keeruline ja paljude erinevate variantide kaalumine, veel enam oma südame kutse otsimine, tunduda täieliku luksusena. Kuid ka juhul, kui me ei ole nii priviligeeritud positsioonis, et omada täielikku kontrolli olukorra üle, on meil alati siiski üks otsus, mida me saame langetada - otsus, kuidas sellesse olukorda suhtuda. Isegi siin võime lähtuda armastusest iseenda vastu - milline suhtumine oleks edasiviiv ega kulutaks meid asjatult läbi? Kas paslik on olukorda aktsepteerida, üritada seda muuta, minna barrikaadidele? 

Seega, alati ei pruugi otsus puudutada olukorda või tegevust ennast, vaid toimuda hoopis abstraktsemal tasandil, kus toimetavad suhtumine, emotsioonid ja mõtted. Seda peamiselt juhul, kui olukorra üle otsustamine või selle tekkimine on meie kontrolli alt pigem väljas. 


Niisiis on skeem minu jaoks lihtne (oleks ka selle järgmine vaid nii lihtne!):

  1. kas olukord on minu otsustada? kui jah, siis lähtu otsuse langetamisel armastusest, mitte hirmust
  2. kui olukord ei ole minu otsustada, siis minu suhtumine on. lähtu ka siin armastusest (enda vastu), mitte hirmust

Ja lõpetuseks mainin, et armastus enda vastu ei ole sama, mis armastus oma ego vastu. Otsuste langetamisel on oluline neil vahet teha. Sest armastus oma ego vastu on tegelikult hirm selle haavamise ees. Näiteks, kui su lähedane on su peale pahane (olukord ei ole sinu otsustada), siis armastus enda vastu ei tähenda seda, et sa peaksid teise peale sülitama ja oma eluga edasi minema, sest sul on nii (hetkel) parem. Selline käitumine näitab vaid seda, et sa kardad oma ego haavata ja konflikti lahendamiseks näiteks vabandust paluda. 

Aga mulle tundub, et armastus enda vs oma ego vastu on juba eraldi teema, mis vajab eraldi postitust selle lahkamiseks :)

Küsimusi laiale ringile: milliseid otsuseid oled langetanud hirmust ja kuidas need on hiljem sulle mõjunud? Milliseid otsuseid oled langetanud armastusest? Milliste otsuste puhul oled olnud kahevahel ja tunned, et selline lähenemine aitaks sul selgust saada?

Tulgu sinu otsused südamest ja armastusest!

PS. Jaga oma hirmule ka natuke armastust, ta täitsa januneb selle järele!

Minu blogi saab jälgida Facebookis ja Instagramis.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Enesekaastunne - mis ja milleks?

Kas kuulete oma peas vahel näägutavat häält, mis teile pidevalt kommenteerib, et tegite midagi valesti ja mida nüüd küll teid ümbritsevad inimesed sellest arvata võiks?

Kuidas olen ülikooliaja jooksul muutunud?

Ülikool on ametlikult läbi! Uurimistöö kaitstud, bakaeksam tehtud ja lõpetamisel lilled kätte saadud. Peod ka maha peetud ja lõpukingid kätte saadud, edasised plaanid väga abstraktselt ka silmapiiril. Põgusalt võib öelda, et uurimistöö oli äärmiselt ebameeldiv kogemus, mida ma üritan edaspidi vältida nii palju kui võimalik. Mõni põhjus, miks UT võib sakkida:
Oled täiesti üksi, juhendajatel pole aega ja ega neid väga ei huvita ka.Järgid hästi palju reegleid, mis on nii formaalsed ja peavalu tekitavad, et tahaks vahepeal kõik nurka visata ja karjudes Emajõkke joosta (karjudes, et rohkem vett kopsu korraga hoovata saaks).Sa tead juba algusest peale, et midagi väga asjalikku ega uudset sinu UT-st nagunii ei selgu, ja see pole isegi eesmärk. Mis on eesmärk? Alati ei saagi aru, eriti, kui teadust tegema niikuinii ei lähe, mini-uurimusi on varemgi tehtud ja katseid läbi viidud, raporteid kirjutatud ja arvukaid teadustöid läbi töötatud ja nende pealt õpitud. Hull ressursikulu nii tudengile, j…

Lugu sellest, kuidas minust sai Heinvere

Ühel detsembrikuu pärastlõunal pikutasime Hardiga niisama, kui jutuks tuli küsimus, miks me juba abielus pole.